1944 - 1949 Tartu Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud (aastast 1947 dotsent; 1947 - 1949 monumentaalmaalikateedri juhataja). 1941 - 1944 ja aastast 1950 vabakunstnik. 1946 käis Kits loomereisil Armeenias, 1947 Kesk-Aasias ja 1955 Karjalas. Aastast 1944 Kunstnike Liidu liige. Ta on silmapaistvaimaid ,,Pallase" maalikoolkonna esindajaid. Viljeles kõiki tahvelmaalizanre, monumentaalmaali ja raamatuillustratsiooni. Alustas impressionistlikult valgusküllaste ja koloriidilt varjundirikaste maalidega: Figuur tooli ja lilledega (1939, EKM), Interjöör (1940, EKM), Linn õhtul (1940, TKM). 1940. aastail maalis palju maastikke (Suislepa maastikud, 1942 - 1944) ja portreid (Kunstnik, J. Valki perekond; mõlemad 1945, erakogus, Tartu), dünaamilisi lüürilise alatooniga figuurikompositsioone (Viiuldaja, 1943, TKM; Peale lõunat, 1944, EKM) ning suure vormiüldistusega linnapolte (Põlenud linn, 1943, EKM; Purustatud linn, 1944,TKM).
Triigi ja fovistide võrdlus. Triik oli oma loomingus pigem juugendstiili austaja kuigi imetles ja oma sõnade järgi ka õppis van Goghi töödest, kes oli fovistide suur eeskuju.Triigi loomingu tähtsamateks teosteks on Eesti haritlaste portreed. Detailide rohked ja väga realistlikud. Fovistid aga hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ha varjudega modelleerimine, objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Triigi maastikuvisandid on koloriidilt raskepärased, vormilt kompaktsetele massidele üles ehitatud. Tema tööd on kuni sünguseni tumedad oma mustjasroheliste, tumesiniste ja raskete kivihallide toonidega. Ka motiivides on midagi karmi: domineerivad suurekroonilised puud, mille rasked oksad ulatuvad peaaegu maani, tüved on käänuliselt jämedad, lehestik varjurikas, loodus on endassesulgunud , peaaegu kusagil pole tunda inimese lähedust, ainult aegajalt paistab puude tagant mõni valge või punane maja
pakkus, püüdsin maalida". "Mena" "Nokturn" 1965. aastal valmisid Marani parimatele guass-tempera tehnikas abstraktsioonidele on mitmed Marani parimad iseloomulik ruumilisuse abstraktsioonid. illusiooni säilimine. Marani abstraktset maalilomingut mõjutasid sel perioodil Tartu kunstnike kuuekünendate alguse looming. Nii on Marani ,,Ionard" nii koloriidilt kui vormilt sarnane Valve Janovi maalile ,,Üksik puri". Olav Maran. "Ionard", Valve Janov. "Üksik puri", 1963. 1965. Tolleaegsed tööd kannavad kunstniku enda välja mõeldud poeetilisi tähenduseta pealkirju. Kunstnik komponeerib ise pealkirju oma abstraktseile töile, mis muudavad maalid salapärasemaks ning
Reaalkoolis. Paul Burmani tee kunstnikuks on pikk ja kirev: sellesse mahuvad akvarelliõpingud K. A. Winkleri käe all, Ants Laikmaa stuudio, Peterburi Kunstide Akadeemia lahingumaalija F. Raoubaud' juures, Moskva Stroganovi kunstikool, Riia linna kunstikool ning Académie Russe Pariisis. Teine välisreis toimus Münchenisse. Oli 1914. a. Krimmis ja Saksamaal, 1915. aastast vabakunstnik Tallinnas. Tema linna-, lille- ja maastikupildid on maalilised, koloriidilt vaheldusrikkad, algul impressionistlikud, hiljem rahutult väljendusjõulised. Ta esines näitustel Moskvas, Pariisis, Roomas jm. Autor: Paul Burman (1888 - 1934) Teos: "Narva vaade" (u. 1910 - 1913) Materjal: Õli, lõuend
kaastööd Eduard Vilde poolt Helsingis väljaantavale satiirajakirjale ,,Kaak". Rohkesti on Triigi töid ,,Kaagi" esimeses numbris, mis ilmus 1906.a. suvel. Tema karikatuurilooming on ühtlasi tema jätkuva revolutsioonilise meelsuse väljenduseks, mis kunstnikus pidevalt edasi kääris. Isikliku elu sündmused ei eraldanud Triiki kaaslastest. Kõik järgnevad aastad oli ta ikka koos teiste noorte kunstnikega. Triigi maastikuvisandid on koloriidilt raskepärased, vormilt kompaktsetele massidele üles ehitatud. Tema tööd on kuni sünguseni tumedad oma mustjasroheliste, tumesiniste ja raskete kivihallide toonidega. Ka motiivides on midagi karmi: domineerivad suurekroonilised puud, mille rasked oksad ulatuvad peaaegu maani, tüved on käänuliselt jämedad, lehestik varjurikas, loodus on endassesulgunud , peaaegu kusagil pole tunda inimese lähedust, ainult aegajalt paistab puude tagant mõni valge või punane maja
Inimese silm ei näe ka suuri ühevärvilisi pindu, järelikult tuli minema heita ka lokaaltoonid (eseme oma värv). Nähtavat pilti maailmast püüdsid impressionistid edasi anda väikeste segamata toonides pintslitõmmetega (silmale mõjuvad need kui väiksed värvilised punktikesed). Teatud kauguses sulavad erinevad värvused optiliselt üheks tooniks. Näiteks, kui kõrvuti asuvad punane ja kollane värvitäpike, seguneb see inimese silmas oranz`iks. Impressionistide maalid on koloriidilt väga nüansirikkad. Siiani kasutati varjudes ainult üht värvitooni, nii anti edasi kõige paremini ruumi muljet. Impressionistid maalisid ka varjud värvilisteks, nõnda aga vähenes ruumilisus. Valguse mõjul kadusid tumedad varjutoonid, mistõttu maal on hele ja valgusküllane. Et pintslitõmme on kiire ja näiliselt visandlik, kadus ka põhimõtteline erinevus impressionistide valmismaali ja skitside vahel. Tähtis oli ka traditsioonilise kompositsiooni hülgamine. Siin oli
inspireeris teda kannatava inimese saatus. On maalinud ka sarja etüüde vaimuhaigetest. Eugene Delacroix 1798-1863 Maalis palju ajaloomaale. Pööras tähelepanu ka kaasaja sündmustele. Teda haaras kreeka rahva vabadusvõitlus türklaste vastu. 1830. a. juulirevolutsiooni mõjul maalis ta suurel lõuendil teose "Vabadus viib rahva barrikaadidele." Võitjate ees sammub naisena kujutatud sümboolne vabadus. Tema kõrval on kunstnik kujutanud ennast, püss käes ja silinder peas. Koloriidilt on töö pruunikas, millest eraldub vabaduse kollan rüü ning lipu sinivalgepunakasvärvus. Maal on läbinisti romantiline, paatoslik ja heroiline. Pärast 1830. a. ei olnud võimalik enam kujutada kaasaega, sest uus kuningas Louis Philippe kehtestas rea kitsendusi kultuurielus. Nüüd maalis Delacroix peamiselt zanrimaale, portreesid ja natüürmorte. Maksimaalne emotsionaalsuse saavutamiseks kasutas kunstnik ohtralt täiendvärvusi ning ehitas nende kontrastidele üles terveid kompositsioone
Veelgi enam, ta pidi valitsema ja kujundama tervet ruumi ning looma uue, illusoorse tege¬likkuse, mille sündmused on edasi antud võimalikult kontsentreeritult ja kust on välja selekteeritud kõik ebaoluline. See nõudis omakorda ranget kompositsiooni kompaktsete stseenidega ning stsee¬nide täit emotsionaalsust. Üksikasjadele siin ruumi ei jätkunud. Ruumi täielikuks haaramiseks ning kaunistamiseks kavan-dati monumentaalmaalid sageli üksikutest stseenidest koosnevate tsüklitena. Koloriidilt on Rubensi kartoonid väga diskreetsed, kas pruunikates või sinistes toonides, figuurid seevastu on rubenslikult monumentaalsed. 1620-ndate aastate algul täitis Rubens kuninglikke tellimusi Prantsusmaalt. Noor kuningas Louis XIII tellis kartoonid gobe¬läänidele, mis kooti Brüsseli vaibatöökojas. Gobeläänid kujutasid sündmusi keiser Constantinuse elust. 1621. aasta det¬sembrikuus saabus tellimus Louis XIII emalt kuninganna
näiteks email-värvi ja aerograafi näol. Andres Toltsi kummalised vaikelud kasutasid olukordi tema ümber, uuendusena , rõhutades keskkonna fiktiivsust kasutas ta pilt-pildis võtet. Leonhard Lapini dünaamiline isiksus katsetas mitmel rindel nii valdkonnas, tehnikas kui stiilis. Masinaajastu prohvetina otsis ta süsteemi ja uuris minimalismi olemust. Ludmilla Siim panustas 70ndate alguses suureformaadiliste uzeelt ja koloriidilt uudse lähenemisega maaliseeria. Sirje Runge jäi sel perioodil kindlaks abtraktsele stiilile. Kunsti ajalukku juurde leidsis tee ka väljaspool kunstiharidusasutusi astunud, näiteks Raul Meel , kelle serigraafia ja tehniliste graafikute eepiline käsitlus tõi talle ka välismaiste kuraatorite positiivse tähelepanu. Jüri Okas mängis eri vormidega, maalis, tegevuskunsti teosed, film, foto ja installatsioon, kirjendades edukalt olukorda tollases Eesti kunstielus. 1960
annaabi.ee 
