üherakulistest 1-2 viburiga organismidest. Nende hulgas leidub klorofülli sisaldavaid ja värvusetuid organisme. Esimesed on lähemal taimedele, teised loomadele. Paljud süstemaatikud vaatlevad viburloomi kui lähterühma, mis seob taim- ja loomorganisme. Toitumine Enamik vetikaid sisaldab klorofülli ja toitub autotroofselt, kuid sageli on roheline värvus maskeeritud teiste pigmentidega. Ehitus Tallus võib olla üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, sõltuvalt rakkude asetusest niitjas või plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti väljastpoolt kaetud või inkrusteeritud ränidioksiidiga. Tsütoplasma täidab kogu rakku või paikneb seinmiselt. Esineb üks suur või mitu väikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on üks või mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on mitmesugune:
NAERUKAJAKAS NAERUKAJAKAS VÄLIMUS ELUPAIK Elab mitmesuguste veekogude läheduses jõed, järved, rannaäärsed alad, kus toimub ka koloonialine pesitsemine. Üle kogu Eesti võime teda kohata nii mere ääres kui ka sisevetel, sageli salkadena ka põldudel. Esimesed teated Eestis leidumise kohta on 1870. aastast, mil liik hakkas kiirelt levima põhja poole. Üldlevila on Euraasia mandri keskosa Suurbritanniast ja Islandist Vaikse ookeanini, põhjapiiriks Kesk Skandinaavia , PõhjaSoome ja Arhangelski joon. TOITUMINE Toit on peamiselt loomne putukad, nende vastsed, teod, vihmaussid, hiired,
· Seened eritavad mulda aktiivseid aineid ensüüme, mis lagundavad keerukamad molekulid väiksemateks ja need saavad imenduda. · Parasiitidel on imijätked e haustorid(muundunud hüüfid). · Hüüfid kasvavad pidevalt sinnapoole, kus on rohkem toitaineid. Seenet evolutsioon: - eristusid u 500 milj a tagasi - on loomadega lähemalt suguluses kui taimedega - loomade ja seente ühine eellane võis olla vees elav koloonialine protist Seente mitmekesisus · Ikkesseened must täpphallik, sõnnikuhallik. + lagundajad -toiduainete riknemine · Kottseened kera-, pintselhallik, jahukaste, söögipärm, sitikaseened(hallitused, söögiseened, par-d) + kääritamine, teadusuuringutes mudelorganismina, samblike moodustajad, toiduainetööstuses -parasiit taimedel
· Elab koloonias, mis on umbes nööpnõela suurune st. palja silmaga nähtav. · Keraja koloonia moodustavad kümned tuhanded pirnikujulised kahe viburiga rakud, mis sarnanevad koppvetikatele. · Kerasviburlased paiknevad kolooniate välispinnal, sest sees on poolvedel sültjas aine. Koloonias on nad ühendatud tsütoplasmaväätidega (See aitab neil koos töötada, et nad saaksid kergemini ujuda sinna, kus on soodsamad tingimused). · Ehituselt ja eluviisilt on koloonialine kerasviburlane üheks vahevormiks ühe- ja hulkraksete vetikate vahel. · Nad pole võimelised kasvuperioodil paljunema. Hulkraksed vetikad NIITJAD ROHEVETIKAD Vesijuus · Kasvab jahedaveelistes jõgedes ja ojades. · Selle üksik niit on mikroskoopiline. · Tavaliselt kasvab koos sadu vetikaid. · Kinnituvad otsa pidi veealustele esemetele ja lehvivad veevoolus. · Iga vesijuukse rakus, v.a
Hiinas ja Koreas söögiks porfüüriat. Rohevetikad on liigirikkaim vetikate rühm. Kõikjal. 1-rakulised, koloonialised, hulkraksed. Mõned viburitega liigid meenutavad teiste sugurakke. Magevetes niitjad rohevetikad (“vesijuuksed“) eelkõige puhtamas vees, meres suhteliselt reostunumas. Üks põnev rohevetikas on Acetabularia, kelle keha koosneb ühest vihmavarjusarnasest 5-10cm suurusest rakust. Kasvavad kobaratena koos Vahemere rannikul.Ladestunud lubja tõttu on valget värvi. Koloonialine kerasviburlane on kui mudelorganism, mis selgitab hulkraksete tekte ainuraksetest. Koloonia rakkude sees esineb tööjaotus. Vee õitsemine on vetikate vohamie toitainete rohkuse tüõttu. Erinefvatel aastaaegadel on erinevad liigid ja rühmad. Eriti ohtlik on fosforireostus. See põhjustab veekogu gaasireziimi halvenemist(kaovad nõudlikumad kalad jt. loomad), mudastumist, on ebameeldiv inimesele. Inimese tervist ohutavad Läänemeres mõned sinivetikate liigid.
· Kasu saaja- röövloom · Kasusaaja- saakloom · Kiskjad ehk karnivoorid on loomad, kes söövad teisi loomi · Saakloomade kohastumused o Värvus Kaitse- või varjevärvus Segavvärvus näiteks sebral o Eituslikud iseärasused Kiired jalad Kilp Hais Okkad Tint Elekter Sarved o Elupaik maa-all o Koloonialine eluviis · Röövloomade kohastumused o Teravad hambad o Nokk o Küünised o Karjakesi püüdmine · Taimtoidulisus ehk herbivooria · Taimtoidulise looma ja taime vaheline toitumissuhe · Kasu- loomadel · Kahju- taimedele · Herbivoor- taimetoiduline loom, nt putukad o Söövad kindlatliiki taimi (koaala, panda, kartulimardikas) o Söövad eri liiki taimi (jänes, põder) o Söövad kindlat taime osa (käbilind, lehetäi)
kui hulkrakseid vorme. Osa rohevetikaid elab sümbioosis vees elavate algloomadega, selgrootute või seentega. Rohevetikad on taimedele väga sarnased, sisaldavad sama tüüpi klorofülli ning plastiidides sisalduv säilitusaine on tärklis. On liike mis suudavad taluda madalaid temperatuure, tugevat päikesekiirgust, erakordselt madalat toitainete taset. Osad võimelised kasvama lumel, põhjustades lume värvumise punaseks, roheliseks või oranziks. Koloonialine kerasviburlane kuulub rohevetikate hulka, koloonia moodustub kuni kümnetest tuhandetest omavahel tsütoplasmajätkega ühendatud kaheviburilistest rakkudest. Koloonia rakkude osas esineb tööjaotus osa rakke omandab sugulise funktsiooni, mõned neist kujunevad suurteks liikumisvõimetuteks makrogameetideks, mis jäävad kolooniasse, teine osa viburitega varustatud mikrogameetideks, mis eralduvad kolooniast viljastumisel. Vetikate ökoloogia
väljasopistised; () ränist piigid Põhiliseks liikide määramise tunnuseks on: () rakku katvate soomuste peenstruktuur; () kloroplastide arv, kuju ja paigutus; () viburite asetus ja arv; () raku kuju, suurus ja rakuseina ehitus; () rakkude jagunemise viis; (x) ränipantsri peenstruktuur Phaeophyceae e pruunvetikad Esineb klorofüll: (x) a; () b; (x) c Eluvorm vegetatiivses staadiumis: () monaadne; () kokkoidne; () amöboidne; (x) niitjad; () koloonialine; (x) hulkrakne 5 Levik: (x) peamiselt meres; () peamiselt magevees; (x) peamiselt kaldavöötmes; () peamiselt planktonis; () peamiselt ookeanide keskosas; () peamiselt jõgede ja järvede litoraalivööndis kividele kinnitunult Viburid esinevad: (x) zoospooridel; (x) gameetidel; () vegetatiivsetel rakkudel () puhkerakkudel
Fotosüntees toimib nagu eukarüootidel, kuid pigmentide mitmekesisus suurem kui eukarüootsetel vetikatel. Punavetikad näidis liik Rhodophyta. Liike umbes 400. Nad on levinud troopilistes ja subtroopilistes, harvem parasvöötme meredes, ainult vähesed elavad magevees ja mullas. Nende tallus on paljurakulistest harunevatest niitidest koosnev puhma kujuline, harvem plaatjas või lehtjas, kuni 2m pikk. Kõige primitiivsematel liikidel on tallus üherakuline või koloonialine. Punavetikatel on väga mitmesugune värvus, mis on tngitud pigmentide klorofülli, karotinoidide, fükoerütriini, fükotsüaani esinemisest erinevates hulgalistest vahekordades. Varuaineks on eriline florideetärklis. Pektiinainetest ja tselluloosist koosnevad rakukestad koos vahelamellidega limastuvad vahel nii tugevasti, et kogu tallus muutub sültjaks. Sellepärast kasutatakse neid agari toorainena. Mõnedel liikidel on rakukest inkrusteeritud lubjaga, mis muudab talluse kivikõvaks
Üherakulised koloniaalsed on lähedased algloomadele. Fülogeneesi käigus arenenud paljurakulisteks meetritepikkusteks keerulisteks eristunud kudedega organismideks. Põlvnemine viburloomadest. Klorofülli sisaldavad autotroofsed taimelaadsed ja värvusetud heterotroofsed loomalaadsed organismid. Vetikate toitumine: Enamik sisaldab klorofülli (roheline, kuid võib ka punaseid pigmente olla) ja toitub autotroofselt. Vetikate ehitus: Tallus üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, niitjas või plaatjas. Vegetatiivsed rakud kaetud tugeva tselluloosist ja pektiinainetest kestaga. Rakukest on tihti kaetud ränidioksiidiga. Vetikate paljunemine: Vegetatiivne (raku või koloonia jagunemisel, talluse tükkide või spetsiaalsete elundite abil). Sugutu (üherakuliste (zoo)spooride abil mis heidavad viburid ära). Suguline (iso-, hetero- või oogaamia tulemusel sügoot millest tulevad zoospoorid). Vetikate tähtsus:
parasvöötme meredes, ainult vähesed elavad magevees ja mullas. Nende tallus on paljurakulistest harunevatest niitidest koosnev puhma kujuline, harvem plaatjas või lehtjas, kuni 2m pikk. Nagu pruunvetikatelgi, esineb eristumine kudede taolisteks rakkude kogumiteks. Kasv on hajutatud (spetsialiseerunud kasvuvöötmeid ei ole) või tipmine (kasvuvöötmed asuvad talluse harude tippudes). Kõige primitiivsematel liikidel on tallus üherakuline või koloonialine. Elutsüklis puuduvad liikumisvõimelised vormid. Punavetikatel on väga mitmesugune värvus, mis on tngitud pigmentide klorofülli, karotinoidide, fükoerütriini, fükotsüaani esinemisest erinevates hulgalistest vahekordades. Kromatofoorid on enamasti plaatjad, ilma pürenoidideta. Varuaineks on eriline florideetärklis. Pektiinainetest ja tselluloosist koosnevad rakukestad koos vahelamellidega limastuvad vahel nii tugevasti, et kogu tallus muutub sültjaks
organismidest. Nende hulgas leidub klorofülli sisaldavaid (autotroofseid) ja värvusetuid (heterotroofseid) organisme. Esimesed on lähemal taimedele, teised – loomadele. Paljud süstemaatikud vaatlevad viburloomi kui lähterühma, mis seob taim- ja loomorganisme. Toitumine. Enamik vetikaid sisaldab klorofülli ja toitub autotroofselt, kuid sageli on roheline värvus maskeeritud teiste pigmentidega. Ehitus. Tallus võib olla üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, sõltuvalt rakkude asetusest – niitjas või plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti väljastpoolt kaetud või inkrusteeritud ränidioksiidiga. Tsütoplasma täidab kogu rakku või paikneb seinmiselt. Esineb üks suur või mitu väikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on üks või mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on mitmesugune: plaatjas,
8 (autotroofseid) ja värvusetuid (heterotroofseid) organisme. Esimesed on lähemal taimedele, teised loomadele. Paljud süstemaatikud vaatlevad viburloomi kui lähterühma, mis seob taim- ja loomorganisme. Toitumine. Enamik vetikaid sisaldab klorofülli ja toitub autotroofselt, kuid sageli on roheline värvus maskeeritud teiste pigmentidega. Ehitus. Tallus võib olla üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, sõltuvalt rakkude asetusest niitjas või plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti väljastpoolt kaetud või inkrusteeritud ränidioksiidiga. Tsütoplasma täidab kogu rakku või paikneb seinmiselt. Esineb üks suur või mitu väikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on üks või mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on
üherakulistest 1-2 viburiga organismidest. Nende hulgas leidub klorofülli sisaldavaid (autotroofseid) ja värvusetuid (heterotroofseid) organisme. Esimesed on lähemal taimedele, teised loomadele. Paljud süstemaatikud vaatlevad viburloomi kui lähterühma, mis seob taim- ja loomorganisme. Toitumine. Enamik vetikaid sisaldab klorofülli ja toitub autotroofselt, kuid sageli on roheline värvus maskeeritud teiste pigmentidega. Ehitus. Tallus võib olla üherakuline, koloonialine, rakutu või paljurakuline, sõltuvalt rakkude asetusest niitjas või plaatjas. Talluse vegetatiivsed rakud on kaetud tugeva kestaga, mis koosneb tselluloosist ja pektiinainetest. Rakukest on tihti väljastpoolt kaetud või inkrusteeritud ränidioksiidiga. Tsütoplasma täidab kogu rakku või paikneb seinmiselt. Esineb üks suur või mitu väikest vakuooli rakumahlaga. Rakus on üks või mitu tuuma ja pigmente sisaldavaid kromatofoore. Kromatofooride kuju on
annaabi.ee 
