mõis von Wistinghausenite perekonnale, 1874 aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni aga von Buxhoevdeni suguvõsale. Mõisa viimaseks omanikuks oli Hermann von Buxhoevden. Vanim Lihula mõisa plaan pärineb aastas 1645, sellel on näha eluhoonet (peahoone), tall ja ait. Hiljem ehitati mõisale lisahooneid juurde, millest paljud on tänapäevani säilinud. Mõisa peahoonel on tänapäevani ideaalselt säilinud kelpkatus, mille fassaadi kaunistab kolme sambaga portikus ning mida ilmestab kolmnurkfrontoon. Frontooni karniise kaunistab hammaslõige. Hoonele on iseloomulikud ka madalad pööningukorruse, nn mezzanino-korruse aknad. Hoonet on restaureeritud. Mõisast edelas asub Lihula linn, mis kujunes välja ajaloolise Risti-Virtsu maantee äärde. See linn on kasvanud välja juba 13. sajandisse tagasi ulatuvast alevist, kuid sai oma linnaõigused alles 1993. aastal. Mõisas tegutseb hetkel Lihula muuseum. 1870. aastal on mõisas tegutsenud ka kool.
Linnus lammutati 17.saj Liivi sõjas uuemate mõisahoonete ehitamiseks. 1581. aastal kinkis Rootsi kuningas Johan III Kolga ja selle ümbruse kuulsale Rootsi väejuhile Pontus de la Gardie'le. 77aastat hiljem läks mõis von Stenbockide suguvõsa omandusse. 282aastat pärast Stenbockide võimule tulekut mõis natsionaliseeriti. Klassitsistlikuks paleeks ehitati hoone ümber alles 1820tel aastatel, enne oli see barokkstiilis. Keskosa kaunistab kuus kõrget sammast, millel on kolmnurkfrontoon. Eenduvaid külgosi kaunistavad kolmeosalised kaaraknad, niinimetatud Veneetsia aknad. Sellele on juurde ehitatud palju kõrvalhooneid . Andreas Parve
biidermeierstiilis sisustus. Roheline tuba on saanud oma nime toa seinte ja mööblikanga värvi järgi. Rohelist esindussalongi kaunistab 19. sajandil Toompea lossi jaoks disainitud ampiirstiilis mööblikomplekt. Puidust varaklassitsistlik ühekorruseline Einmanni mõisahoone on valminud 1820. aasta paiku, olles Eesti üks stiilsemaid puitklassitsismi esindajaid. Hoone fassaadi keskosas paikneb nelja sambaga portikus, millel on kolmnurkfrontoon. Nii frontooni kui ka räästakarniisi kaunistab hammaslõige KÕRGKLASSITSISM EHK AMPIIRSTIIL Kõrgklassitsismi periood oli Eestis üsnagi lühike ning kõik selle vormid Eestis sügavalt ei juurdunudki. Näiteks klassitsismile omase lameda katuse asemel ehitati Eesti kliimat ja lumerohkust arvestades tihti kõrge katus. Enne 1944. aasta pommitamisi oli täielikult klassitsistlik Tartu kesklinn. See hoonestus tekkis pärast 1775.a. tulekahju ja ülikooli taasavamist 1802. aastal. Osa
Säilinud on fortifikatsiooniinseneri Paul von Esseni plaanid. Peale Academia kolimist Pärnusse jäi maja komandandile ja läks varemetena peale Põhjasõda Vene kroonule. 1766. aastal taastati Ökonoomia ja kohtuhoonena, hiljem lisandus vangla. Silmapaistvalt kõrge katusega barokselt sümmeetrilist peafassaadi ilmestasid läbi kahe korruse ulatuvad pilastrid, räästaalune friis ja ümarakendega katuseuugid, keskkohta rõhutasid vabatrepp ja väike kolmnurkfrontoon. 19. sajandil täiendati hoonet korduvalt, sajandi lõpus rekonstrueeriti see arhitekt R. Guleke projekti järgi 3- korruseliseks. Fassaad sai praeguse kujunduse, kus korrustevahelisi simsse tasakaalustavad rustikaliseenid ja pilastrid. Hoone tunnustena on säilinud 19. sajandi IV veerandile iseloomulike detailide ja ülesehitusega fassaadijoonis, müüritises on 19. sajandil kujunenud kehandi kõrval säilinud ka 17. ja 18. sajandi hoonete osi. Tartu Raekoda
raamiga aknaosa) · · Villa Foscari: sümmeetriline fassaad, sammasportikus tõstetud 2. korrusele, kasutatud termakent, kolnurk frontoon, sammasportikus · Villa Barbaro: Villa rustika eelkäija- looduses asuv villa, koos majandushoonetega: eesti mõisatele eeskuju. 2- korruseline eenduv, kõrgem keskmine osa läheb üle sümmeetrilisteks arkaadiga ilustatud tiibadeks, mis lõpevad paviljonidega, keskmise osa fassaadil dekoratiivsed joonia sambad ja kolmnurkfrontoon, kesktelje vastas purskkaev- nymphaeum, aja kujunduses kasutatud exedra vormi. Lord Burlington: neopalladionismi rajaja Inglismaal, käis Itaalias Grand Touril Pallaadio teoseid uurimas. Chiswick House: meenutav väliselt La Rotondat, tiheda ruuduga termaken, aia pool veneetsia aknad. Väravas valvavad sfinksid, obeliskilaadsed korstnapiibud, exedra vormis sisekujundus. Uhke aed W. Kenti poolt Robert Adam: põlgas Palladio ja Burlingtoni töid, ent siiski oli mõjutatud
2017). Mõisasüda asub praegusest Abja alevikust kilomeetrike kirdes, kõrge veeru serval. Esinduslikult ehitati ta välja 18. sajandi teisel poolel Friedrich Adolph von Stackelbergi ajal (Eesti mõisaportaal, 2017). Varaklassitsistlik, 2-korruseline krohvitud kiviseinte ja lameda plekk-katusega hoone. Vasakpoolne ots omapäraselt poolümar, sarnanedes Polli härrastemajaga. Paremal ärklikorrusega historitsistlik juurdeehitus. Esifassaad on lihtsa kujundusega, keskosal lame kolmnurkfrontoon segmentkaarse aknaga viiluväljas. Ruumid on anfilaadsed, sisekujundus (sh. väärispuidust uksed, seinatahvlid) pärineb valdavalt 19.s. lõpust (Kultuurimälestiste riiklik register). Mõisas on tegutsenud kodumajanduskool, II maailmasõja järgselt aga lastekodu. Eesti Vabariigi ajal tegutses hoones piirivalvekordon. Kaasajal on mõis eraomanduses. Ajaloolise jaotuse järgi Pärnumaale Halliste kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Viljandimaale Abja valla territooriumile (Eesti
1919 Tooming, A., (2010) Tartu Peetri kirik, Tartu; EELK Tähe 3 maja historitsismi profaan Tähe tänava hoone on vanim spetsiaalselt korporatsiooni tarbeks loodud hoone Eestis. Maja on puhasvuukviimistlusega tellisehitis mille tänavapoolse kahekorruselise hooneosaga liitub tagaküljel ühekorruseline saaliplokk. Peafassaadi liigendab kaheastmeline risaliit, mille kujunduslikud aktsendid on peasissepääsu portaal, kahe ümarsamba ja balustraadiga lodza ning seda päädiv kolmnurkfrontoon.2 1883. aastal tõusis balti-saksa korporatsioon Estonias päevakorrale oma konvendi hoone ehitamise küsimus. Korporatsiooni vilistlased panid maja algkapitaliks kokku üle 10 000 rubla. Maja ehitusplats osteti Karlova mõisa maadele, mis kuulusid linna juurde juba vähemalt 1636. aastal, kui valmis esimene teadaolev linna plaan. XVIII sajandil hävitasid linna venelased ja aastasaja viimasel veerandil põles linn kolm korda. Sellepärast oligi linn
aastast sai Lahmuse koolist täielikult abikool. Lahmuse mõisast (saksa k Lachmes) on varasemaid teateid 1593. aastast. Alates 1750test aastast kuulus mõis von Kruedeneride aadliperekonnale. 1830-40tel aastatel ehitati nende poolt mõisasüda ka esinduslikult välja. Katusekorrusega klassitsistlikpeahoone valmis mõisas 1838. aastal. Poolkelpkatusega ning põhiosas ühekorruselisel peahoonel on kolme akna laiune kahekorruseline keskosa.Keskosa kaunistab segmentkaarse aknaga kolmnurkfrontoon ning seinapinda liigendavad pilastrid. Peahoone ümbruse kõrvalhooned moodustavad stiilse ühtse ansambli. Peahoone esise peaväljaku äärtel asuvad maakivist aidahooned, mille fassaade ilmestavad lahtised kaaristud. Peahoone vastas paikneb väike valitsejamaja. Majandushoonete kompleks paikneb peahoonest kirde pool, kus asuvad laudad, kaaristuga tallihoone, vesiveski jt ehitisi. Ajaloolise jaotuse järgi Viljandimaale Suure-Jaani kihelkonda kuulunud mõis jääb
tsentraalehitust põhiliselt väikesemõõtmeliste ehitiste ristimiskabelite e. baptisteeriumide püstitamisel. Prantsusmaal Venasque`s säilinud 6.-7.sajandil ehitatud ristimiskoja põhiplaanis on lähtutud neliklehest. Hoone ruumikontseptsioonis, mis meieni on jõudnud suhteliselt väheste ümberehitustega, on rakendatud varakristlikule arhitektuurile iseloomulikke võtteid. Suuresti ümberehitatud Poitier` St. Jeani baptisteeriumi (ehit. 5.saj., ümberehitused 7. ja 11. saj.) fassaadi kolmnurkfrontoon vihjab antiigi traditsioonidele, siksakfriis ja seina vähene liigendus kuuluvad aga varasesse keskaega. Merovingide aegsed interjöörid paistsid silma oma rikkaliku dekooriga: seinte mosaiikpiltides kasutati rohkesti kulda, ruume kaunistati ka idamaadest pärit kalliste vaipadega, Pideva ägeda sisevõitluse tulemusena läks merovingide riigis 7. Sajandil kuningavõim üle majordoomustele. Majordoomus Karl Martelli poeg Pippin Lühike võttis aastal 751 endale
22 elamuks (Joonis 1.10 vasakul, Joonis 1.11). Elamutüübi nimetus tuleneb neid maju palju projekteerinud ja hiljem Tallinna esimeseks eestlasest linnapeaks saades nende ehitamist soosinud insener Voldemar Lenderi järgi. Sellisel elamul on välisuks juba ka tänava pool hoone keskteljel ning seda rõhutab ukse peale selle kaitseks paigutatud dekoratiivne sepiskonsoolidel varikatus ja sageli ka selle kohal elamu katuseräästast esile tõusev kolmnurkfrontoon. Hoonet läbib keskel tänavaga risti asetsev koridor, mida kõige vanemates elamutes algselt kasutati ka korruse korteritele ühise köögina. Hiljem seesugune praktika seoses uute tuletõrjeeeskirjadega kadus, pliidid viidi korteritesse sisse ja tekkisid kööktoad. Hoone tagaküljel on tavaliselt elamu põhikehandist eenduv trepikoja maht, kus paremates elamutes paiknesid ka kuivkäimlad, kehvemates olid need eraldi hoovis
annaabi.ee 
