Kokkuvõte Hannah Arendti filosoofiast (0)

Hannah Arendt
Hannah Arendt (1906-1975) oli üks mõjuvõimsam politoloog ja filosoof 20. sajandil. Ta sündis Saksamaal, juutide perekonnas ja oli sellepärast sunnitud lahkuma Saksamaalt 1933. Ta elas 8 aastat Pariisis, töötades paljudes juutide pagulasorganisatsioonides. 1941 ta immigreerus Ameerika Ühendriikidesse ja sai osaks New York ´i elavast intellektide ringist. Tal oli mitmeid akadeemilisi positsioone erinevates Ameerika ülikoolides, kus ta õpetas kuni oma surmani. Arendt on põhiliselt teatud oma kahe töö pärast, mis on olnud mõjukad nii ülikoolides kui väljaspool õppeasutusi. Esimene teos ’’The Origins of Totalitarianism’’ on avaldatud aastal 1951, see on uurimus natslikest ja stalinistlikest režiimidest, see teos põhjustas laiaulatuslikke arutelusid totalitaarse nähtuse olemuse ja ajalooliste eelkäijate kohta. Teine teos ’’The Human Condition ’’, avaldatud 1958, oli originaalne filosoofiline õpetus , mis uuris vita activa ( tööjõud , töö, tegevus) põhikategooriad. Lisaks neile kahele tähtsale teosele avaldas Arendt veel mõjukaid esseesid teemadel nagu revolutsiooni, vabaduse, autoriteeti , traditsioonide ja tänapäeva olemusest. Enne oma surma aastal 1975, oli ta valmis saanud osa oma viimasest filosoofilest tööst ’’the life of the mind’’, kus ta uuris vita contemplativa (mõtlemine, valmidus, otsustamine) põhitõdesid.
Oma töödes maadles ta omaaja kõige kriitilistema poliitikasündmustega, püüdes kinni haarata nende tähendusest ja nende olulisusest ajaloos, ja näidata kuidas need mõjutasid moraalsete ja poliitiliste otsuste kategooriaid. Arendti nägemuses oli kaasatud uus nö raamistik , mis võimaldas meil kokku puutuda kahe suurima õudusega 20. sajandil, natsism ja stalinism. Oma raamatus totalitarismist, lõi ta sellise struktuuri, mis arendas välja uued filosoofilised kategooriad, mis suudavad valgustada inimlikku seisundit ja luua uue vaate poliitilise elu olemusele.
Isegi kui paljud Arendti tööd kuuluvad klassikaliste lääne poliitfilosoofiate hulka, on teda raske täpselt klassifitseerida. Tema poliitfilosoofiat ei saa kategoriseerida traditsiooniliste suundade nagu konservatism , liberalism ja sotsialismi põhjal. Samuti ei saa tema mõtlemist võrrelda kommunistliku poliitilise mõtte hiljutise revolutsiooniga. Tema nime on esile tõstnud mitmed liberaalse traditsiooni kriitikud, kuna ta tutvustas visiooni poliitikast , mis seisis opositsioonis mõnede oluliste liberaalsete põhimõtetega. On palju argumente, mis võiksid sellist väidet põhjendada, eriti tema esindusliku demokraatia kriitika, tema rõhuasetust kodanikuaktiivsusele ja poliitilisele arutamisele, moraali lahutamist poliitikast ja tema revolutsioonilise traditsiooni kiitust. Samas on väär vaadata Arendti kui anti-liberaalset mõtlejat. Hannah Arendt oli tegelikult konstitutsionalismi, õigusriigi ja põhiliste inimõiguste kaitsja (mille hulgas oli tal mitte ainult õigus elule, vabadusele ja sõnavabadusele, vaid ka õigus tegudele ja arvamusele). Ta oli kriitiline kõigi poliitiliste kommuunide vastu, mis tuginesid traditsioonilistele sidemetele ja tavadele, samuti nende, mis tuginesid usulisele, etnilisele või rassilisele identiteedile.
Arendti poliitilisi mõtteid ei saa identifitseerida liberaalse traditsiooni ega ka erinevate krtiitikute väidete järgi. Arendt ei loonud oma poliitikat kui vahendit individuaalsete eelistuste rahuldamiseks ega ka. Tema poliitika kontseptsioon tugineb pigem aktiivse kodakondsuse ideele, see tähendab kodanikuaktiivsuse väärtust ja tähtsust ning kõikide poliitilist kogukonda mõjutavate küsimuse kollektiivset arutamist. Kui on olemas traditsiooniline mõtteviis, millega saaks Arendit idenfitseerida, oleks see klassikaline traditsioon, mis põhineb kodanikuvabadusel, mis pärineb Aristoteleselt. Selle traditsiooni järgi leiab poliitika oma autentsuse, kui kodanikud kogunevad ühises ruumis, et arutada ja otsustada kollektiivseltt mureküsimust. Poliitilist tegevust hinnatakse mitte sellepärast, et see võib viia kokkuleppe saavutamiseni või ühisele arusaamale heast, vaid seepärast, et see võimaldab igal kodanikul oma seisukohta väljendada, mis arendab kohtusüsteemi suutlikkust ja saavutab kooskõlastatud tegevuse abil poliitilise efektiivsuse.
Hannah Arendti poliitilisel filosoofial on neli suuremat teemat. (1) tema kontseptsioon tänapäevast, (2) tema teooria toimimisest, (3) tema teooria otsustamisest, ja (4) tema kontseptsioon kodakondsusest.