· CD-4 => helperid; CD-8 => efektor rakud jne. Cluster designation T- ja B-lümfotsüüdid · B-lümfotsüüt => plasma rakk · B mälurakk => kiire reaktsioon teistkordsel sama antigeeni ekspositsioonil · T tsütotoksiline rakk · T abistaja rakk (helper) AIDS · T supressor rakk · T mälurakk · NK (natural killer) lümfotsüüt Oma ja võõras · Inimese kõikide rakkude plasmamembraan sisaldab suuri valgumolekule põhilist koesobivuskompleksi (MHC major histocompatability complex) => konfiguratsioon ja aminohapete järjestus on unikaalne igale indiviidile · MHC-II => makrofaagid ja lümfotsüüdid · MHC-I => kõik ülejäänud rakud Antikehad · B-lümfotsüüdid => immunoglobuliinid (IgG) · Y-kujulised molekulid · B-lümfotsüütide populatsioonis on sadu tuhandeid erinevaid järjestusi pinna IgG-del · Enese suhtes reaktiivsed B-lümfotsüüdid => apoptoos
lastele) muutumatult. IgM P-süsteem. 1927.a avastatud P-antigeen on Parvoviiruse B19 retseptor. IgG Lutheran. 1946.a. IgG Duffy. 1951.a (on Plasmodium Vivax retseptor). IgG Kidd. 1951.a. IgM Lewis. 1946.a. Kudede siirdamisel on erütrotsüütide antigeenide kõrval olulisema tähtsusega nn. transplantatsiooni- ehk koesobivusantigeenid. Kudede individuaalset erinevust uuriti hiirte nahatransplantaatide abil, mis viis suure koesobivuskompleksi MHC (histocompatibility) molekulide avastamiseni. Need molekulid võtavad osa antigeeni esitlemisest T-lümfotsüütidele. Koesobivusgeenid paiknevad pindmiselt rakumembraanidel, moodustades vähem kui ühe protsendi membraanist. Oma keemiliselt koostiselt on nad glükoproteiidid. Koesobivus- ehk transplantatsiooniantigeene leidub organismi rakkudes erinevalt. Kõige enam on neid lümfoidses koes: põrnas, lümfisõlmedes, edasi maksas, kopsudes, siis soolestikus, neerudes,
viiruste levikut organismi teistele rakkudele. Sellele mittespetsiifilisele immuunvastusele järgneb spetsiifiline immuunvastus: patogeen aktiveerib otse või makrofaagide vahendusel lümfotsüüdid. Makrofaage leidub ringlemas kõikides kudedes. Makrofaagid on tavaliselt esimesed rakud, mis kohtavad organismi tunginud antigeeni. Makrofaagid lagundavad patogeeni ning sellest pärinevad peptiidid eksponeeritakse makrofaagi pinnal koos koesobivuskompleksi valkudega, kus T-abistajarakud need ära tunnevad ning alustavad tsütokiinide sünteesi. Fagotsüüt ehk õgirakk lagundab fagotsütoosi (kapseldavad võõrkeha enda sisse) teel võõrkehi ja apoptoosi läbinud raku osakesi. Seega mängivad fagotsüüdid olulist rolli hulkraksete organismide immuunsüsteemi funktsioneerimises.Teatud suuri õgirakke nimetatakse makrofaagideks. Erütrotsüüdid e. punased vererakud. LEUKOTSÜÜDID e. valged vererakud: 1. Granulotsüüdid
Antigeenist pärit peptiidi esitlemine T-rakkudele dendriitraku poolt. T-raku pinnal on rakk-rakk adhesiooni proteiin, T-raku pinnal ko- stimulatoorse proteiini retseptor( proteiin on dendriitraku pinnal), T raku pinnal TCR (dendriidi pinnal MHC valk) Naiivne T-rakk kohtub antigeense peptiidiga esimest korda kui seda esitlevad dendriitrakud lümfisõlmes. Hilisem mälu omav T-rakk aktiveerub selle antigeeni toimel kui talle esitlevad seda ka teised antigeeni esitlevad rakud. Põhiliste koesobivuskompleksi (MHC) klass I ja II valkude struktuur ning nende ekspressioon atigeeni esitlevatel ja teistel keha rakkudel. MHC I- peptiidi sidumiskoht, beeta2 mikroglobuliin, plasmamebraani kinnitunud ühe sabaga MHC II- peptiidi sidumiskoht, alfa2 ja beeta 2, seotud kahe samaba plasmamebraani MHC I klassi molekulid on kõigil tuumaga rakkudel MHC II klassi molekulid on ainult antigeeni esitlevatel rakkudel (B-lümfotsüüdid, makrofaagid, dendriitrakud)
suudavad ära tunda viiruse poolt nakatatud rakke). Kui mingi rakk on viiruse poolt nakatatud ja raku valgusünteesiaparaat on hakanud tootma viiruslikke valke (vaatamata sellele, et need valgud ei pruugi omada üldse transmembraanset domääni ega saa membraaniga seostuda sel moel, nagu seda teevad "normaalsed" membraanivalgud), siis paratamatult ka osa viiruslikke valke lagundatakse proteasoomides, vastavad peptiidid pumbatakse ER-i, seal nad seostuvad MHC (suure koesobivuskompleksi klass I ) valkudega ning need omakorda jõuavad raku välismembraanile, kus nad tuntakse ära T-lümfotsüütide poolt. 9. Eksotsütoos. Ekso- ja endotsütoos tähendab membraaniga ümbritsetud transportvesiikulite teket ja nende ühinemist kas välismembraaniga (eksotsütoos) või endosoomi membraaniga (endotsütoos). Pidev e. konstitutiivne ja reguleeritud eksotsütoos. Pidev eksotsütoos toimub kõigis eukarüootsetes rakkudes -
klass, mis valmivad luuüdis ja küpsevad seejärel perifeerses veres. Vastutavad põhiliselt antikeha vahendatud e. humoraalse immuunvastuse eest. Nad moodustavad antikehi tootvaid plasmarakke ja mõningaid muid immuunsüsteemi rakke. 16. T-rakkude retseptorid 1. Kaks polüpeptiidi (heterodimeerne valk) - alfa- ja beeta-ahelad - mõlemas muutlik ja konstatntne piirkond - koostöö koesobivuskompleksi (MHC) antigeenidega (MHC taskud) 2. Koesobivusantigeenid (oma eristamine võõrast) - MHC-valgud - HLA-lookused 17. Immuunvastus immuunvastus (ingl. Immune response)- Organismi vastureaktsioonid (kompleksvastus) organismi tunginud patogeeni (viirus, bakter, seen), muu kehavõõra raku, samuti võõraine vastu. 18. Antikehade koostis antikeha (ingl
Kui mingi rakk on viiruse poolt nakatatud ja raku valgusünteesiaparaat on hakanud tootma viiruslikke valke (vaatamata sellele, et need valgud ei pruugi omada üldse transmembraanset domääni ega saa membraaniga seostuda sel moel, nagu seda teevad "normaalsed" membraanivalgud), siis paratamatult ka osa viiruslikke valke lagundatakse proteasoomides, vastavad peptiidid pumbatakse ER-i, seal nad seostuvad MHC (suure koesobivuskompleksi klass I ) valkudega ning need omakorda jõuavad raku välismembraanile, kus nad tuntakse ära T-lümfotsüütide poolt. 9. Eksotsütoos. Ekso- ja endotsütoos tähendab membraaniga ümbritsetud transportvesiikulite teket ja nende ühinemist kas välismembraaniga (eksotsütoos) või endosoomi membraaniga (endotsütoos). Pidev e. konstitutiivne ja reguleeritud eksotsütoos. Pidev eksotsütoos toimub kõigis eukarüootsetes
kärnkonn vokaalseid signaale (isase krooksumist) selleks, et valida endale mittesugulasest sigimispartner. Sugulaste markerid, olgu nad keemilised, vokaalsed vm, võivad olla nii geneetilise tagapõhjaga kui ka keskkonnast omandatud. Näiteks on eksperimentaalselt tõestatud, et ainuõõsse merelooma Botryllus schlosseri vastsed kalduvad kokku hoidma niisuguste teiste vastsetega, kelle genoomi MHC (suure koesobivuskompleksi) lookuses esineb sarnane geenialleel, s.t. oma lähisugulastega. Veelgi enam, nagu näitavad katsed, eelistavad larvid pigem liituda seda alleeli omavate mittesugulastega, kui seda alleeli mitteomavate sugulastega. Õistaimedki kasutavad tihtipeale geneetilisi markereid selleks, et vältida ohtlikku lähisugulusristumist. Näiteks mõnel taimeliigil leiavad ainult need tolmuterad, mis kannavad DNA ahela teatud lookuses alleele, mis retsipiendil puuduvad, aktsepteerimist retsipiendi poolt
selektiivselt, tappes ainult võõraid ja nakatatud rakke, kuid mitte normaalseid rakke. Aastatel (1994-1996) isoleeriti mitmeid geene, mis kodeerivad NK-rakkude retseptorvalke. Tuntakse nii positiivseid retseptoreid (mis vastava ligandiga seostumisel käivitab NK-rakus sihtrakku surmava aktiivsuse), kui ka negatiivseid retseptoreid (mis ei lase NK-rakul sihtrakku tappa).. Üheks ligandiks, mis seostub nn. negatiivse retseptoriga ja mis seega pidurdab sihtraku tapmise NK-raku poolt, on suure koesobivuskompleksi klass I antigeenid (MHC klass I). Need valgud on olemas enamikes normaalsetes kudedes kuid tihti on nende valkude ekspressioon kadunud vôi alanenud kasvajarakkudes vôi ka viiruste poolt nakatatud rakkudes. Kuna tsütotoksilised T-lümfotsüüdid vajavad sihtraku tapmiseks MHC-antigeenide olemasolu, siis NK-rakkude puhul on asi vastupidi - MHC antigeenide puudumine on signaaliks NK-rakkudele, et tegemist on 'kahtlase' rakuga
ning "pooleli" olevaid valke, mida alles ribosoomidel sünteesitakse. Ubikvitiin-sõltuv proteolüütiline süsteem rakkudes lagundab valke madalmolekulaarseteks peptiidseteks fragmentideks. Edasi osa lagundatakse kuni aminohapeteni, mida kasutatakse ära uuesti valgusünteesi juures. Osa peptiidseid fragmente aga pumbatakse tsütoplasmast endoplasmaatilisse retiikulumi, kus nad seostuvad teatud kindlate valkudega- nn.MHC ehk suure koesobivuskompleksi klass I valkudega ning kompleksis nende valkudega satuvad raku välismembraanile. Proteasoomide poolt tekitatud peptiidsed fragmendid pumbatakse ER-i spetsiaalsete valkude, ABC-transporterite abil. Need valgud kasutavad selleks ATP- hüdrolüüsist saadud energiat. MHC valgud peavad mingi peptiidiga igal juhul seostunud olema, see on eeltingimus nende õigeks kokkupakkumiseks ning jõudmiseks raku välismembraanile. 12. Membraanide lahustamine detergentidega
poolt rakulise immuunsüsteemi vahendusel. Organismide kõik rakud hüdrolüüsivad valke peptiidideni ja eksponeerivad neid peptiide rakkude pinnal. Tapjarakud ei reageeri peptiididele, mis pärinevad normaalsetest rakkudest, kuid reageerivad sellistele rakkudele mis eksponeerivad viirusvalgu tükke. Sellised rakud hävitatakse. T-killerid ei reageeri kui rakkude membraanis on ainult viirusvalkude tükid. Vajalikud on ka iga organismi jaoks spetsiifilised valgud, mida nim peamise koesobivuskompleksi klass I valkudeks (ingl major histocompatibility complex class I, MHC I). MHC I esineb kõikide somaatiliste rakkude pinnal. Proteasoomide poolt lagundatud valkude fragmendid transporditakse ER sisse ABC transportijate abil, toimub MHC valkude ja viirusvalkude fragmentide komplekseerumine ja transport raku pinnale. 9.)Iseloomustage chaperon'id ja nimetage protsesse milles osalevad. Chaperon'id on spetsiifilised saatjavalgud, mis stabiliseerivad ebastabiilsed konformatsioonid,
B7 molekulidelt. • Aktiveerituna sekreteerivad IL-10 ja TGF-β. Need mõlemad on tugevad immuunsupressandid – nad inhibeerivad Th1 ja Th2. • Inhibeerivad teisi T-rakke, et nad ei algataks immuunvastust organismi enda komponentide vastu, st kaitsevad autoimmuunsuse vastu. • Eristatakse Tr1 ja Tr3 rakke. 28. Regulatoorsed T rakud. Foxp3. CTLA-4. 29. Peamise koesobivuskompleksi (MHC) iseloomustus. Tähendus immuunsüsteemi funktsioneerimisel. HLA I ja II klassi antigeenid. HLA alleelide pärilikkus ja assotseerumine immunoloogiliste haigustega. MHC restriktsioon T-helper ja T-tsütotoksiliste rakkude suhtes. Peamine koesobivukompleks MHC (major histocompatibility complex) on geenide kompleks, mis kontrollib raku pinnal olevate koesobivusantigeenide ekspressiooni ja võimet esile kutsuda immuunvastust
annaabi.ee 
