(Viiding 1991: 130) Võlunud tunnil sel meeled sinu arm jälle süda mul tuikab, tuikab sull´. (Visnapuu 1982: 46) Me ei ole seisuveed jumal lõi meid jõeks. (Sang 1982: 205) Kätest ramm kadus sirutan neid sulle vastu vaarub samm. (Visnapuu 1982: 46) Igatseme merre teed, mida hüüataks tõeks. (Sang 1982: 205) Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. (Under 1982: 42) Hirmus on elada hirmus enese ees. (Alle 1982: 98) Meile on palju antud ikka oleme nõutud. (Viiding 1991: 84) Kõik, mis tuleb, kaotab siis takistavad tabad kui me saame olema tabamatult vabad. (Viiding 1991: 85) Igavesti antud mulle olla noor ikka nälgida joobuda alati. (Visnapuu 1982: 45)
http://www.abiks.pri.ee Marie Under oli eesti luuletaja, üks eesti suurimaid lüürikuid. Ta sündis 27. märtsil 1883. aastal Tallinnas. Õppis 1891 1900 saksa tütarlastekoolis, töötas 1901 1902 ajalehe "Teataja" toimetuses. Abiellus 1902.a. K. Hackeriga ja asus elama Moskvasse. Naasnud 1905.a. Eestisse, tegutses kutselise kirjanikuna peamiselt Tallinnas. 1924.a. abiellus A. Adsoniga. Ta kuulus isiklikku tundeluulet viljelevasse "Siuru" rühmitusse ja saavutas luuletajamaine esikkoguga "Sonetid". Ta oli Eesti Kirjanike Liidu asutajaliikmeid ning mitme kodu ja välismaise organisatsiooni auliige. Aastast 1904 avaldas luuletusi ajakirjanduses. Esimestes värsikogudes "Sonetid" (1917), "Eelõitseng" ja "Sinine puri" (mõlemad 1918) avaneb Underi ere anne kujundiküllases armu ja looduselamuste kujutamises. Filosoofilised mõtisklused elu valguse ja varjupoole üle...
Meie juured ei ole lapsepõlves, kodumullas ja maakamaras, murukoplis, kus aabitsalapsed mängivad. Meie juured on igas paigas, kust me kunagi mööda käinud. Tihti kasutatakse väljendeid "igaüks on pärit oma lapsepõlvest" või siis "tal oli nii või naasugune lastetuba". Negatiivses kontekstis tihti ka "vaata, milline kodu tal oli (on)"? jne. Kas see, kust tuleme, millisest "mullast" oleme pärit, määrb meie elu, saatuse, meie väärtued ja tõekspidamised? Olen selles alati pisut kahelnud. Loomulikult on lihtsam laduda müüri, kui vundament on tugev ja loodis. Suure tõenäosusega tuleb vili parem, kui seeme, mida külvati, oli kvaliteetsem. Aga usun, et hea (tõeline) meister suudab ka veidi vildakale vundamendile vastupidava maja ehitada ning küllaldaselt päikest ja sooja vihma kasvatab ka veidi nigelamast seemnest igati väärtusliku vilja. Ehk mõjutavad meid hoopis rohkem elujooksul kohatud inimesed ja kogetud olukorrad ning paigad, kus oleme vii...
vahel vaevade. Kord veel tahaksin tagasi... Ära lõigat on tee. Kahlasin kaelani ohakais, orjavits veristas käed, paremal ahistas laini pais, vasemal surusid mäed. Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav varju ei vähimat. Valutas südames lahtine haav, leinates lähimat. Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee, kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. Eesti kirjandus aastatel 18901910 aastatel1890. aastatel tõusis kirjanduse keskmesse realistlik proosa, mis domineeris ka uue sajandi algusaastail. Teostele annavad värvi ühelt poolt naturalistlikud kujutluselemendid, teisalt romantilised meeleolupaisutused 1890' ndate mood Viktoriaanlik aeg Optimistlik mood Enesekindlus ja ülepaisutatus Peamised moekeskused: Pariis ja London
1981 – MU SÜDA LAULAB. 6 PÕGENIK Murede keskel ma magasin, vahel vaevade, Kord veel tahaksin tagasi... ära lõigat on tee. Kahlasin kaelani ohakais, orjavits veristas käed, paremal ahistas laini pais, vasemal surusid mäed. Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav – varju ei vähimat. Valutas südames lahtine haav, leinates lähimat. Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee, kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. Marie Under kirjedab selles luuletuses põgenikku. Kirjeldades ennast tolle põgenikuna, väljendab ta kurba ja rusuvat meeleolu, mis teda läbib. Ta kirjeldab halba tunnet, mis on pagulasena, et oma kodust pead ära minema ning olude sunnil mujal elama hakkama. Kirjeldatud on meeletut igatsust koju, kodupinnale, kuhu aga minna ei saa. Under kirjeldab sõjakurbust ja kaotusi näiteks läbi sõnade: ''Valutas südames lahtine haav, leinates lähimat.''
viimased haiguspäevad ja kahetseb lapsemeelselt, et ei osanud ema elades olla ta vastu küllalt hell. ,, Mureliku suuga" on klassikaliselt suursugune ja selge sõnumiga kokkuvõte kannatusaastates. Pagulaspõlve Rootsis avaldas Under viimased luuletuskogud" Sädemed tuhas ja ,,Ääremail. õigust nõudvad ja süüdistavad toonid. Kodu igatsust tema südames kirjeldas" Põgenik" Kord veel tagasi tahaksin, leida kodutee ,kodumullas siis magaksin. Underi loomingut on interpreteerinud eesti kirjanduse parimad tundjad üle maailma, tema looming on inspireerinud nii kunstnikke kui muusikuid.
/ Nüüd oled jälle kui toona: / üks kahele katkine särk.". Samuti avaldub ka tema luules lootusehelk: ,,...Sinililled kasvavad kruusast - / sa matsid mind alla mäe.". Mõlemad luuletajad kirjutavad igatsusest kodumaa järgi. Under ütleb väga selgelt välja oma tunded isamaa suhtes, kirjutades: ,,Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee, kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee." Visnapuu räägib oma igatsusest veidi ümber nurga ning rohkem ,,tema igatseb mind" võtmes. Luuletuses ,,Kodumaakuu" kirjeldab ta, kuidas ,,...Kumiseb kuulmata hõbehell / kodumaa küngastel kuu / ärevas ootuse rahus.". Visnapuu jääb mitmes luuletuses isamaa suhtes küllaltki passiivseks. Seda näitab selgelt luuletus ,,Tõlkige mu kõne", kus ta kodumaad justkui manitseb, kirjutades:
orjavits veristas käed, paremal ahistas laini pais, vasemal surusid mäed. Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav – varju ei vähimat. Valutas südames lahtine haav, leinates lähimat. Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee, kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. Marie Under Tõlkis luulet paljudesse keeltesse ja ka tema luulet on sama moodi paljudesse keeltesse tõlgitud. Tema 125. sünniaastapäeva puhuks loodi uus roosisort „Marie Under“.
auhind jutustuse " Lendav maailm" eest Ø Pälvis A. H . Tammsaare tunnustuse teosega "Tuli ja raud" Ø Teoses jutustab autor ühest pääsukeste perekonnast, "sisendades lastesse lindude kaudu kodumaa- armastuse ja hoidmise tunnet" (R. Krusten) "H ingede "Imede saar" öö" "Päevaraamat" Meie juured ei ole lapsepõlves M eie juured ei ole N ii me kasvame lapsepõlves, virnrohu kombel kodumullas ja kinni hakates siit ja maakamaras, sealt. murukoplis, Ja need lõputa kus aabitsalapsed keerlevad teed mängivad. ja need kauguses M eie juured on sinavad metsad, Ei igas nad päriselt paigas, unistuste mägedest kao. kust me kunagi rääkimata, Äkki haljendab mööda käinud. võõrad paigas ja
Karl Ristikivi "Meie juured ei ole lapsepõlves, kodumullas ja maakamaras, murukoplis, kus aabitsalapsed mängivad. Meie juured on igas paigas, kust me kunagi mööda käinud." Karl Ristikivi lapsepõlv ja noorus möödusid Läänemaal, Varbla kihelkonnas, kus ta 16. oktoobril 1912 sündis. Vanaisa Madis oli Võipsi talu noorema pojana leidnud ümbruskonnas rendikoha. Ema Elisabet Ristikivi, Madis Ristikivi kolmest lapsest noorim, oli teenijapiigaks sugulaste, enamasti aga võõraste juures. Kui ta oli 33 -
nurjunud emigreerimiskatsetest, NKVD vanglakoledutest ning meeste siirdumisest metsade rüppe. Teose ajalooline skeem Autori positsioon ajas ja mõju ilmumisajal Kahekümnendatel aastatel sündinud Eesti kirjamehi noorusaja olud ei soosinud. Mehekskujunemine jäi okupatsioonide ja sõjaperioodile. Oma saatuse üle otsustamine polnud enese teha. Hulganisti andekaid noori sattus võõrsile ja paljud neist jäid kodus tundmatuks. Ometi on nad oma juurtega kodumullas kõvasti kinni. Viljakamate väliseesti kirjanike hulka kuluvat Arved Viirlaidu peetakse laias maailmas vaieldamatult rahvuskirjanikuks. 40-ndate aastate alguses, kui Arved Viirlaid hakkas kirjutama, olid avaldamisvõimalused kasinad. Ta avaldas värsse ja proosapalu ajakirjanduses. Tõsisem loominguline tegevus algas paguluses. Briti saarel valimisid tema esimesed luulekogud ja romaanid. Viimaste sisuks on metsavendade ja sõjameeste ning nende perekondade traagiline käekäik.
annaabi.ee 
