Üldjuhul valiti rae liikmed ehk raehärrad linna kaupmeeste ja käsitööliste seast. Raad esindas linna ja juhtis selle välispoliitikat. Veelgi tähtsam ülesande oli hoida kontrolli all linna väljaminekud ja leida vajaduse korral uusi sissetulekuid. Rae käes oli enamasti ka linnas toimepandud kuritegude eest karistamine. Raehärrade ülesanne oli ka uute kodanike vastuvõtt. Kodanikuks bürgia pidi maksma kodanikuraha ja andma kodanikuvande. Reeglid ja vabadused, mille järgi inimesed oma elu linnas seadma pidid, olid koondatud linnaõigustesse. Suurem olsa eluks vajalikku toodeti keskaja algul omaenese majapidamises või vahetati kaup kauba vastu. Seoses linnade tekke ja kaubavahetuse elavnemisega kõrgkeskajal vermiti üha enam mitmesuguses vääringus münte ja kaupade eest tasuti ainua rohkem rahas. 12.-13. sajandiltekkisid esimesed pangad. Euroopa kaubandus laienes keskajal märgatavalt.
Raehärrad olid tavaliselt jõukad kaupmehed ning nende liikmete arv sõltus linna suurusest. Toimis ,,istuva" ja ,,puhkava" rae süsteem, kus poolt koosseisust valitses ühel ja teine pool teisel poolaastal. Bürgermeister ja meer olid rae juhatuse liikmed ehk linnapead. Rae ülesanneteks olid linnade majandus ja kaitseküsimused, linade heakord, vaestehoolekanne, kohtumõistmine ja välissuhtlus. Linnakogukonna liikmeks saadi kas linnas sündides, või rae otsuse põhjal peale kodanikuvande andmist ja kodanikeraamatusse kirjutamist. Linnakodaniku õigused sõltusid tööalast ja varanduslikust seisundist. Varakeskajal oli kaubanduse tähtsus tühine. Selle põhjuseks oli naturaalmajandus, linnade puudumine ja kaubanduse ohtlikkus. Linnade taasteke ja käsitöö areng andis tõuke kaubanduse arengule. Peamiselt kaubeldi toorainega ning valmistoodangut müüdi vähe. Edu kauplemisel andis ülisuuri kasumeid ja poliitilist kapitali
- bürgermeister (Sks.) rae juhatuse liige = linnapea - meer (Pr.) (Tln.-s 15.saj. 4 tk.) · Rae ülesanded: linnade majandus ja kaitseküsimused linnade heakord vaestehoolekanne kohtumõistmine välissuhtlus (teiste linnade või senjööridega) · Linnakodanik - pürjel e. bürger - oli isiklikult vaba ja täieõiguslik linnaelanik · Linnakogukonna liikmeks saadi: linnas sündides rae otsuse põhjal peale kodanikuvande andmist ja kodanikeraamatusse kirjutamist NB! Linnakodaniku õigused sõltusid: tööalast (N: jõukad kaupmehed olid privilegeeritumad) varanduslikust seisundist (N: majaomanikel teatud eesõigused) 3 TSUNFTIKORRALDUS KESKAJAL · Keskaegne väiketootja, kellele kuulusid tootmisvahendid ja käsitööline = tööriistad ning oma tööle tuginev majapidamine NB! Töövõtted uuenesid keskajal väga aeglaselt. Selle põhjus-
Majade uhkemad küljed olid tänavate pool. Tänavad olid tavaliselt kitsad. Peatänavad viisid turuplatsini. Linna elu juhtis linnanõukogu ehk raad. Raas olid üldiselt rikkamad linnakodanikud. Raad otsustas kõike linna puudutavat. Raad käis koos raekojas. Koosolekuid peeti raekirjutaja ruumis ja tähtsa külalise puhul suures raesaalis. Linna elanikkond moodustas linnakodukonna. Kodanikuks saadi kas peale sündi või piisavalt linnas elamisest. Linna kodanikuks saamiseks pidi andma kodanikuvande ja maksma kodanikumaksu. Kodanikud jagati kolmeks- ülemkiht ehk patriitsid, keskkiht ehk bürgerid, alamkihid ehk pleebs. Keskaegsete linnade elu toimus linnaõiguse alusel. Tavaliselt andis selle maahärra või valitseja, kelle vasalliks maahärra oli. Linnaõiguse järgi jagunesid keskaegsed linnad kolmeks: linnriikideks, vabalinnadeks ja riiklinnadeks. Enamik kaubandusest toimus turuplatsil.
kodanikumäärustesse Raad esindas linna, juhtis välispoliitikat ning majandust Raad pidi hoidma kontrolli all väljaminekuid ning leidma vajadusel uusi sissetulekuid Rae ülesandeks oli ka õigusemõistmine ja kuritegude karistamine Linnakodanikuks saamine Uusi kodanikke võtsid linna vastu raehärrad Kodanikuks saajal pidi olema kinnisvara, olema mõne käsitööala meister, elama mõne aja linnas Iga kodanik pidi maksma kodanikuraha ja andma kodanikuvande Pereisale antud kodanikuseisus kandus üle ka ta naisele ja lastele Kõik elanikud ei olnud linnas täieõiguslikud kodanikud Linn pakkus kõigile elanikele kaitset, turvalisust, tööd ning süüa Keskaja majandus Keskaja Euroopa majanduses toodeti eluks vajalikku enda majapidamises või vahetati kaup kauba vastu Raha tähtsus maksevahendina oli väike Tulusid ja kulusid arvestati rahas, kuid tegelikult neid rahas sisse ei kasseeritud ega välja makstud
Konvendihoone meenutab kloostrit, nelinurkne ja keskel on sisehoov Tornlinnused - torniga 28. Keskaegsed linnad: mis oli linn keskaja mõistes? Linnaõigus. Linnakodanike õigused. Linn oli keskaja mõistes asula, millele oli maaisanda poolt omistatud linnaõigus ja - privileegid. Ruumilises mõttes kujutas linn väikest piiratud territooriumi, mis toimis oma õiguste, seaduste, korra ja vabaduse järgi linnavalitsuse järgi. Linnakodanikuks saades pidi andma kodanikuvande ja maksma kodanikuraha, kõik ei saanud täieõiguslikeks kodanikeks ja olid lihtsalt elanikud. 29.Eesti keskaegsed linnad: oska nimetada Eesti keskaegseid linnu! Tartu, Tallinn, Haapsalu, Viljandi, Paide, Rakvere, Uus-Pärnu, Vana-Pärnu ja Narva. 30. Linnaga seotud mõisted: linnaõigus, raad, tsunft, gild Linnaõigus õigusnormide kogum linnakogukonna jaoks Raad linna omavalitsus- ja esindusorgan, kellele allus kogu avalik elu linnas
endile välja võidelnud. Linnaõiguse sai linn maahärralt, kelle maa peal linn asus. 7. Kuidas oli võimalik saada linnakodanikuks? (Tingimused ja kohustused) Linnakodanikuks saamise tingimused: linnakodanikuks pürgijal pidi olema kinnisvara (oma maja, kaubaladu jne) või ta pidi olema mõne käsitööala meister või oli elanud juba mõne aja linnas jne. Linnakodaniku kohustused: iga linna kodanik pidi andma kodanikuvande, maksma kodanikuraha (üks maksuliik). 8. Võrdle elu linnas ja maal! Linnas elamise eelised ja puudused, maal elamise eelised ja puudused. (tv lk 39) Elu linnas Elu maal Eelised: Eelised: 1. Linnas olid kõik kodanikud vabad, polnud sunnismaisust, nagu 1. Ei olnud kunagi nii suurt toidupuudust, kuna talupoeg haris ise seda oli maal enamus talupojad
oma ma peale tagasi tuua. Kui oma isanda juurest põgenenud talupojal õnnestus linnas end varjata üks aasta, siis sai ta vabaks inimeseks ja mõisnikul ei olnud enam õigust teda tagasi nõuda. Sellest kujunes keskajal välja vanasõna: ,,Linna õhk teeb vabaks". Linnad ei tahtnudki alati talupoegi välja anda, sest linnas oli lihtsamate tööde jaoks inimesi vaja. Maalt linna tulevad inimesed suurendasid linnarahvastikku. Linnakodanikus saamisel pidi andma kodanikuvande ja tasuma kodanikumaksu. Pärast seda kanti kodanikuks vastuvõetu nimi linna kodanikuraamatusse. Linna elanikkond jagunes laias laastus kolmeks: - Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud ehk patriisid, kelle rikkus tulenes eelkõige ülemerekaubandusest. Risk oli suur, kuid ka kasum oli seda. Selleks, et riske jagada, paigutati
antud määrustel. Linnade elu juhtis raad (sks k Rat - nõukogu). Selle liikmed- raehärrad olid tavaliselt jõukad kaupmehed. Raad korraldas linnade majandust ja kaitseküsimusi, hoolitses heakorra ja vaestehoolekande eest, tegeles kohtumõistmise ja välissuhtlusega. Linnakodanik (sks k bürger) oli isiklikult vaba ja täieõiguslik linnaelanik. Linnakogukonna liikmeks saadi linnas sündides või rae otsuse põhjal peale kodanikuvande andmist ja kodanikeraamatusse kirjutamist. Kuna linnad olid huvitatud inimeste pidevast juurdevoolust, siis sätestasid paljud linnaõigused selle, et aasta otsa linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks (,,linnaõhk teeb vabaks"). Linnakodaniku õigused sõltusid tema tööalast (jõukad kaupmehed olid privilegeeritumad) ja varanduslikust seisundist (majaomanikel teatud eesõigused). Keskaegne ühiskond KESKAEG
Linnade elu juhtis raad (sks k Rat - nõukogu). Selle liikmed- raehärrad olid tavaliselt jõukad kaupmehed. Raad korraldas linnade majandust ja kaitseküsimusi, hoolitses heakorra ja vaestehoolekande eest, tegeles kohtumõistmise ja välissuhtlusega. Linnakodanik (sks k bürger) oli isiklikult vaba ja täieõiguslik linnaelanik. Linnakogukonna liikmeks saadi linnas sündides või rae otsuse põhjal peale kodanikuvande andmist ja kodanikeraamatusse kirjutamist. Kuna linnad olid huvitatud inimeste pidevast juurdevoolust, siis sätestasid paljud linnaõigused selle, et aasta otsa linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks (,,linnaõhk teeb vabaks"). Linnakodaniku õigused sõltusid tema tööalast (jõukad kaupmehed olid privilegeeritumad) ja varanduslikust seisundist (majaomanikel teatud eesõigused). 4.4
Linna elanikkond moodustas linna kodanikkonna. Kodanikuks saadi kas sünni läbi või olles teatud aja linnas elanud. Tavaliselt loeti selleks ajaks 1 aasta ja 1 päev. Seda klauslit kasutasid pärisorjadest talupojad, kes linna põgenesid, teades, et end 1 aasta ja 1 päeva linnas varjates, saavad nad vabadeks linnakodanikeks ("Linnaõhk teeb vabaks!"). Linnadele oli põgenike varjamine kasulik, kuna linnade iive oli mitmesugustel põhjustel negatiivne. Linnakodanikuks saamisel pidi andma kodanikuvande ja tasuma kodanikumaksu. Pärast seda kanti kodanikuks vastuvõetu nimi linna kodanikeraamatusse. Käsitöö ja tsunftid Suurema osa linnaelanikest moodustasid käsitöölised, kes tegelesid väiketoomisega. Vaatamata sellele, et nad tootsid vahetuse jaoks, valmistasid nad siiski suurema osa eluks vajaminevast ise. Käsitöölise majapidamisse kuulus tavaliselt maja, mille siseõues asus laut loomade ja lindudega. Linnamüüri taga olid köögivljaaiad,
Valitsuse liikme ettepanek. Eriliste teenete eest võib kodakondsuse aastas anda mitte rohkem kui kümnele isikule. Kodakondsuse saamisel naturalisatsiooni korras on veel kolmas alaliik - kodakondsuse saamine alla 15-aastase alaealisena. Nii üldkorras kui ka eriliste teenete eest naturalisatsiooni sooviv isik peab olema vähemalt 15- aastane, omama legaalset püsivat sissetulekut, mis tagab tema ja ta ülalpeetavate äraelamise, olema lojaalne Eesti riigile, andma kodanikuvande ja kirjutama omakäelise eestikeelse sooviavalduse. Täisealise teovõimetu isiku eest esitab avalduse ja kõik dokumendid eestkostja või eestkosteasutus. Üldkorras kodakondsuse andmiseks on lisaks eeltoodule nõutav veel kolme tingimuse olemasolu: 1. isik peab olema alalise elamisloa alusel Eestis püsivalt viibinud vähemalt viis aastat enne kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamist ja vähemalt kuus kuud pärast sooviavalduse registreerimisele järgnevat päeva (§ 6 p. 2)
annaabi.ee 
