happemeetodil. KATSE KÄIK: Piim pastöriseeriti 80°C juures. Kui piim oli jahutatud 26°C-ni, lisati 2%-line juuretis ja jäeti seisma toatemperatuuril. Piim hapnes öö otsa. Piim kuumutati. Mõõdeti temperatuuri, poti seina juures oli see 76°C. Kui saavutati 50°C, siis pidi temperatuuri hoidma 20-30 min. Pärast 30 min pandi kohupiim nõrguma (õige oleks olnud ka jahutada, aga puudusid vajalikud tingimused). Sõira tegemisel pandi hapupiim nõrguma, köömned pandi vette ligunema. Klopiti lahti 3 muna, kuhu kõigepealt lisati 1 tl soola (tegime tavalise soolaga, aga õigem oleks olnud teha meresoolaga). Seejärel kuumutati vesivannil 2 l piima 90°C-ni. Kuumutati kuni piima pind hakkas kergelt värvlema ja oli saavutanud õige temperatuuri (temperatuuri mõõdeti pidevalt). Kui piim oli saavutanud 92°C, lisati 1 kg kohupiima. Kuumutati aeglaselt pidevalt segades kuni eraldus vadak (kollakas vedelik).Pärast seda nõrutati kohupiim hästi kuivaks. Seejärel
Papüürusetaim andis egiptlastele igapäevaseks tarbeks palju valikku. Seda söödu toorelt või keedetult, selle mahlaga kustutati janu. Papüürusetaime kiududest valmistati kehaketteid. Sellest tehti lootsikuid ja valmistati purjeid. Samuti saadi sellest põletus- ja kirjutusmaterjali. Kuidas töödeldi taim kirjutusmaterjaliks? Taime käsivarrejämedune vars lõigati õhukesteks laiadeks rivadeks. R ibad asetati valdumisi üksteise peale risti ja põigiti kihtidena, pressiti ja klopiti nii kaua, kuni nad kleepusid jokku oma loomuliku mahla varal. Papüüruse sile ja ühtlane pind saavutati jahust, soojast veest ja äädikast koosneva liimi abil. Lõpuks kuivatai sel teel saadud lehti päikesepaistel. Lõpptulemuseks olid 15-25 cm laiused ja 30-45 cm pikkused kollakad papõõruselehed. Lehed kleebiti kokku pikaks lindiks ning keerati rulli ja saadeti müügile. Rulli harilik pikkus oli 6 m. Kus on papüürus säilinud tänapäeval?
osakesed (u. 10µm). Vähese veega pulbriks kustutamisel saadakse aga enam kuni 30µm osakesed, mis kasvavad kiiresti u. 60µm suuruseks. Vana traditsioon on lubja kustutamine liivaga segatult (ingl.k. coarse stuff). Selline lubja ja liiva varajane ja kõrgetemperatuuriline kokkupuude niiskes keskkonnas katab liivaterad lubjapastaga moel, mida pole võimalik saavutada tavalise segamisega. Ka segamisel oli varem sügavam tähendus: mördisegu klopiti, kolgiti ja tambiti igatmoodi. Selline tegevus suurendab üldist lubja täiteaine kontakti ja tihendab massi, eemaldades liigse vee. Viimane on oluline, kuna veesisaldusest sõltub oluliselt mördi ruumalamuutus kuivamisel.
Venemaale veeti aga soola, riideid, heeringat, vürtse, veini ja metalle. Põhilised Tallinna enda ekspordiartiklid olid paekivi ja teravili. Tihti öeldakse, et Tallinna jõukus oli rajatud soolale. Ja see on ka õige. Nimelt oli Tallinn saanud oma rikkused eelkõige soola vahendamisest. Juba keskajal olid levinud pettused. Venelased ei olnud rahul riidekangastega, heeringatega jpm. Aga ise olid nad sama kavalad .Kehvemaid karusnahku hõõrusid nad tinaga, vaha klopiti üles või lisata sellele herneid, tõrusid ja rasva, et anda õiget mõõtu. Koos kaubanduse arenguga levis ka raha kasutamine. Mitmetele linnakodanikele kogunes ajapikku nii palju raha, et nad hakkasid seda väikese protsendiga välja laenama. Neid laenajaid hakatigi nimetama pankuriteks. Tihti oli kaupmeestel kaubaretke ettevalmistamiseks või kauba ostmiseks lisaraha vaja. Põhilisteks laenajateks olidki kaupmehed, kes lühikese aja jooksul oma võla tagastasid. Juhtus
andmaks nii oma toidupoolisele suitsu maitset. Kuid siiski peeti kõige magusamaks värske kala liha. Söödi isegi kalamarja, mida kasutati pirukateses ning käkkidena supi. Kalamarjasuppi tehti ahvena-, koha- ja haugimarjast. Kalamarjast tehti ka kooke- mari tambiti peeneks, lisati piima, soola ja jahu. Kuna mari kerkis ise siis eraldi selleks ei kasutatud midagi. Valmis koogid oli pruunid, kohevad ja hästi maitsvad. Mõnelpool klopiti mari niisama jahuga segamini ja tehti supi sisse klimpe. Vanad eestlased sõid ka kala maksa. Enamasti lutsumaksa, sest teiste kalade maks olevat liiga väike ja haugi oma kibe. Kõige maitsvam oli eestlaste arvates kalamaks kartuli lisandina. Kokkuhoidlikumates peredes läks isegi niisk toiduks. Seda lisati supi sisse nagu ka kalapead, mis keedeti koos maksa, tangu ja pekitükkidega pehmeks, lisati maitseks sibulat ja soola. Sellest sai hea täidise rukkileivataignast pirukale.
toodi algselt metsast.Õllesupp,sõirapudi. 18.Kasvas poest ostetavate toidu ja –maitsainete hulk,ilmusid esimesed kokaraamatud,küladesse ilmusid esimesed oskuslikud kokad,toidumenüü uunenes,tuli saiad ,mannapudrud ,koogid,korraldati lühemaajalisi majapidamiskonkursse. 19.Tavaliseks muutus kohvijoomine.Kohvi tehti ka tammetõrudest,millele lisati siguri või teraviljakohvi.Kohvile valati peale piima,kuna suhkrut alati polnud.Eestlatele oli tavaliselt joogiks kali ehk taar.Munakohviks klopiti mune,lisati juurde rukkijahu,niiet sai veeretatada ümmargusi kuulikesi,ahjus kuivatati,ja kohvimasinaga jahvatati. 20.Joogid- kali,kadakamarjajook,tee,meejook,kasemahl,jahukö rdiga segatud hapupiim,õlu,mahl,piimakohv,leivakali. 21. Mina valisin vastlapäeva.. Vastlapäev oli päev, mis lõpetas jõuludega alanud söömaaja, pärast mida algas suur paast. Üheks püha nimetuseks sobis ka lihaheitepäev, sest sel ajal sai liha otsa ja ega seda ei tohtinudki enam süüa
tohtinud olla liiga peenike ega liiga sõre ja veskikivid pidid olema puhtad. Leivajahu jahvatati ka kodus käsikivil, kuid see sai liiga sõre. Jahu säilitati viljaaidas spetsiaalses kirstus või tünnis. Seda ülemäära tagavaraks ei hoitud, et ei saaks sigineda koid. Ait, kus teravilja, jahu ning tangaineid hoiti, pidi olema puhas ja hästi õhustatav. Viimaseks otstarbeks oli aida ukse all nn. kassiava ja tagaseinas üleval tuulutusava (nagu suitsusaunal repnaauk). Pärast veskil käiku klopiti jahukotid õues hästi puhtaks ja pandi päikesepaistele tuulduma. Leivanõu ehk leivaküna See tehti enamasti ühest puust. Paremini sobis lehtpuu, mis ei anna maitset ega pragune. Künapuu oli ühest küljest ¾ puu jämeduseni siledaks tahutud ja seest õõnestatud. Otstessse olid tehtud samast puust käepidemed. Leivategemisel asetati küna puidust raamile, millel oli neli jalga. Raamil oli süvend, kuhu küna asetati. Künal oli samast puust kaas ja seda kasutati ainult leivategemiseks
kaltsiumhüdroksiid. Basseinides peaks lubi pastana laagerduma vähemalt 23 kuud, kuid pigem aasta. Lupja võib sellisel moel säilitada aastaid ning aja jooksul selle omadused vaid paranevad. Traditsiooniliselt on lupja kustutatud ka liivaga segatult. Sellise kustutusviisi eesmärgiks oli lubjapasta ja liiva omavahelise kontakti suurendamine, mis toimub kõige paremini kõrge temperatuuriga märjas keskkonnas. Samal eesmärgil klopiti ja tambiti segu tugevalt. Mördis ühineb kaltsiumhüdroksiid aja jooksul õhus leiduva süsihappegaasiga ning aegamööda kivinedes muutub taas lubjakiviks. LUBIMÖRT Vastupidiselt jäigale ja ehitise loomulikku hingamist tõkestavale tsemendile, on lubi elastne ja niiskust läbilaskev materjal. See talub müüritise nõrka liikumist ning lubab
suitsu maitset. Kuid siiski peeti kõige magusamaks värske kala liha. Söödi isegi kalamarja, mida kasutati pirukateses ning käkkidena supis. Kalamarjasuppi tehti ahvena-, koha- ja haugimarjast. Kalamarjast tehti ka kooke - mari tambiti peeneks, lisati piima, soola ja jahu. Kuna mari kerkis ise siis eraldi selleks ei kasutatud midagi. Valmis koogid oli pruunid, kohevad ja hästi maitsvad. Mõnelpool klopiti mari niisama jahuga segamini ja tehti supi sisse klimpe. Vanad eestlased sõid ka kala maksa. Enamasti lutsumaksa, sest teiste kalade maks olevat liiga väike ja haugi oma kibe. Kõige maitsvam oli eestlaste arvates kalamaks kartuli lisandina. Kokkuhoidlikumates peredes läks isegi niisk toiduks. Seda lisati supi sisse nagu ka kalapead, mis keedeti koos maksa, tangu ja pekitükkidega pehmeks, lisati maitseks sibulat ja soola. Sellest sai hea täidise rukkileivataignast pirukale.
Siis kuulusid toidulauale sült, keedetud liha kapsaste, kaalikate ja porganditega. Valmistati toitu nimega hapurokk. Selle valmistamisel pandi juuretis eelnevalt hapnema, paari päeva pärast keedeti suures katlas valmis. Toit kees oma 3-4 tundi. Oli maitsev magus- hapu pudrutaoline toit, söödi rõõsa piimaga. Talgute aegu tehti "sooja õlut". Õlu lahjendati veega, lisati saia- ja leivatükikesi, suhkrut, kuivatatud õuna. Lõpuks klopiti juurde muna, lisati piima. Söödi lusikaga, sest oli selline paksem toit. Omapäraseks toiduks oli kindlasti küpsetatud ternespiim. Seda sai valmistada ainult siis, kui lehmad lüpsma tulid. Paar päeva oli nende piim väga valgurikas. Piim valati määritud vormi ja pandi ahju küpsema. Toit sarnanes omletile, kuid oli palju kohevam ja maitsvam. Kolmas eriline toit oli mauk. See koosnes veest, jämedast odrajahust ja liha või rasva tükikestest. Seda küpsetati ahjus suure panni peal.
paberisse ja süüdati põlema andmaks nii oma toidupoolisele suitsu maitset. Kuid siiski peeti kõige magusamaks värske kala liha. Söödi isegi kalamarja, mida kasutati pirukateses ning käkkidena supis. Kalamarjasuppi tehti ahvena-, koha- ja haugimarjast. Kalamarjast tehti ka kooke - mari tambiti peeneks, lisati piima, soola ja jahu. Kuna mari kerkis ise siis eraldi selleks ei kasutatud midagi. Valmis koogid oli pruunid, kohevad ja hästi maitsvad. Mõnelpool klopiti mari niisama jahuga segamini ja tehti supi sisse klimpe. Vanad eestlased sõid ka kala maksa. Enamasti lutsumaksa, sest teiste kalade maks olevat liiga väike ja haugi oma kibe. Kõige maitsvam oli eestlaste arvates kalamaks kartuli lisandina. Kokkuhoidlikumates peredes läks isegi niisk toiduks. Seda lisati supi sisse nagu ka kalapead, mis keedeti koos maksa, tangu ja pekitükkidega pehmeks, lisati maitseks sibulat ja soola. Sellest sai hea täidise rukkileivataignast pirukale.
annaabi.ee 
