oma elu uuesti. Ometi oli Vargamäel alles kõik vana. Talus sibas seitsmehingeline lapsekari: Krõõda tütred Liisi, Maret Anna ja poeg Andres, Marilt poeg Indrek ja Jussi lapsed Juku ja Kata. Pere suurenedes leidis mees, et vaja on uusi ümberehitusi teha. Näide: Jälle kulus Vargamäe Andresel üks talv, kus polnud öö ega päeva vahet: ta Vedas materjali, et uut rehetuba ja rehealust ehitada. Paarikümne aasta järel olid põldudele tekkinud pikad kiviaiad ja suured kivivared, kuid puhtaks polnud põldusid ikka veel saadud. Heinamaid oli Andres paljude aastate jooksul korrastanud, neid mätastest puhastanud ja võsa niitnud, kuid ikkagi polnud sellega päris ühelepoole jõutud.Näide: Heinamaid oli ta paljude aastate jooksul aina laastanud ja silunud, aga ikkagi veel pidas ta võitlust võseriku ja mätastega; ikka veel pidi ta korraliku niitmise asemel vikatiga aina rapsima, nagu peksaks ta ussi mätaste ja küngaste vahel
Nõnda lõppes Krõõda elugi ,täis töid ja tegemisi viimse hetkeni. Omakorda aga algas sellest punktist Mari kannatuste rada Vargamäe uue perenaisena, endal südamel kipitsemas lisaks veel tema mehe Jussi enesetapp, muutes temagi kurvameelseks. Vargamäel oli ka rõõmsaid ja helgeid hetki, päevi, nädalaid aga need tundusid olema rõhutud kusagile kitsikusse tagaplaanil, kuna polnud õigupoolest aega neid meenutadagi. Aastate jooksul olid tekkinud põldudele pikad kiviaiad ja suured kivivared. Veel kümme aastat tagasi oleks Andres võinud neid nähes rõõmu pärast hõisata ja Vargamäe mändide all tantsida. Aga nüüd tegi see teda ainult nukraks ,sest ta tundis ,et tema ülekeev jõud ja töökihk lööb aina kahanema... Andrese nukrustunne aina kasvas mõeldes sellele ,mis peaks Vargamäel olema ,aga ei olnud. Ükskõik mida Andres ei paistnud tegevat ,ei läinud ikka kuidagi paremuse poole ,vaid tundus säärast tööd ainult juurde tulevat, polnud ja paistnud otsa ega äärt
kuhjatud vall kaitseks), Kalevipoja sänglinnused (Ida-Eestis, vallid ja kraavid otstel, linnus ise voorte peal), Ringvall-linnused (Lääne-Eestis võimsate laotud vallidega, mille ümber kraav). Arvukus ligi 50. Põhjus kohalikud võitlesid võimu pärast, esimese aastatuhande teisel poolel rahvarändamine Ida- poolel. Matmine kivikalmed, ilma sisekonstruktsioonita kivivared, kaasa pandi relvi, hõbedat ja kulda. Aarded maasse peidetud (hõbe, pronks, natuke kulda) ehteid. SUHTED IDANAABRITEGA 9-10 saj rahumeelsed suhted, idaga suur kaubavahetus jõgede kaudu, palju idamaist kaupa ja raha. 10 saj lõpul suhted teravnesid. 1030 korraldasid venelased Eestisse vallutusretke, aga said lüüa. SUHTED VIIKINGITEGA said palju idamais kaupa (eestlased), palju relvi. Hiljem korraldati sõjaretkesid, aga Eesti võitis
eest.Hiljem sai Sauna Marist uus perenaine. Ligi kümne aastane rähklemine pole Andrese jõudu mitte kasvatanud ennemini kahandanud.On kasvanud suude hulk toas,kui ka laudas.Pole muud kui roogi uut põldu ja puhasta rägust uut niitu. Andres ei suuda kõike teha ,mis Vargamäe temalt loomulikult nõuab,seda mõistab ta ligi kümne aastase rähklemise järel. Aastate jooksul oli Vargamäele kerkinud põldudele pikad kiviaiad ja suured kivivared. Kraavide kaevamine oli peaaegu seisku jäänud,või kuigi seda tehti ,siis jäi mõni vana puhastamata ,mis ehk oleks vajalikum ,kui uue kaevamine. Henamaad oli ta paljude aastate jooksul aina laastanud ja silunud,aga ikka veel pidas ta võitlust võseriku ja mätastega. Vargamäel näis nüüd kõike vilja,heina,loomi,riistu,raha-rikkalikumalt olevat kui varemalt,aga kel oli sest kasu?Veel tänapäevani polnud kõik kohavõlg tasutud ,sest ikka oli
10. Nimeta rauaaja kalmetüüpe Eestis? (kirjelda) Kivikirstkalmed kivikirstkalmetesse maeti üldiselt põletamata laipu. Neile pandi kaasa peamiselt ehteid. Kalme keskel asus kirst ning selle ümber ringmüür. Ringmüüri ja kirstu vahe olid täidetud kividega. Maa-alused kalmistud nagu tänapäeval. Maahaudadesse maeti reeglina põletamata surnuid. Kangurkalmed kangurkalmed olid selgepiirilised ja suhteliselt väiksemad kivivared (läbimõõduga 1020 m, harva suuremad), mis ümbritseva maapinna taustal tõusid selgelt esile, kõrgemale. Väliselt, enne kaevamisi, meenutavad need kalmed kivikirst- või lühemaid tarandkalmeid. Varased tarandkalmed kivikalme, mis on nelinurkne, piklik ja madala kivimüüriga piiratud tarand. Pikkus tavaliselt kuni 60m. Tarand on täidetud kivi ja mullaga. Ühte tarandisse on tavaliselt maetud mitu inimest koos ehetega. 11
3. Laip. Surnud suunduvad teiste, vb kurjade meelte valla, seepärast on loodud erinevaid tõrjendusi surma puhul, surma kardeti. Inimene on elanud seni, kuni säilib midagi temast, nt luud vms. Laiba jõud kandub ka temaga kokkupuutunud esemeisse ja mulda. Laibad elavad edasi, luud hoigavad. Ürginimlik on olnud laiba elusõilitamisinstinkt. Põletamisega puhastati laip kurjusest ja nõnda sälivat laip kauem. Laiba matmise koht on püha paik, tavaliselt hiis, kivivared. Kuni ulatub laiba lehk, sinnamaani ulatub ka toone jõud (mädaneva laiba lehk - toon). 4. Vari. Elujõu asupaigaks on vari. Varjupaik ehk pelgupika minek tähendas kellegi kaitse alla minemist, puutumatust. Varjupuud ehk varjusalud, tegelikult siis ka muistsed matusepaigad. Surnud hinged elavad edasi varjudena, kes on lahkunud laibast. Sellest tulevad ka mummitelud, nägemuste nägemised surnud hingedest ehk varjudest. Nõrgad vaimult näevad kummitusi, sest ei suuda neid eemale tõrjuda
Neoliitikumist ehk nooremast kiviasjast on tõendeid, et surnute matmine toimus vahetult asulaisse. Selliseid matusepaiku on teada viiest tolleaegsest asulakohast: Narva-Riigiküla I ja ja III asulast, Valmast Võrtsjärve läänerannikul, Tamulast Võrus ja Naakamäelt Saaremaal. Erilise tähtsusega oli koht, kuhu surnu laip või tuhk asetati – seda kohta nimetati pühaks paigaks ja seda ei tohtinud rikkuda ega reostada. Selliseks paigaks oli tavaliselt isoleeritud metsatukk, hiis või kivivared, kangrud. Rahva kiindumus oma pühadesse matmispaikadesse oli väga tugev ning ristikirikul kulus kaua aega selleks, et veenda inimesi surnuid surnuaedadesse matma. Ajaliselt vanimad on kivikirstkalmed. Nende kiviringiga piiratud ja kividega täidetud keskosas paikneb enamasti põhja-lõuna suunaline, paeplaatidest või suurtest raudkividest kokku seatud kirst. Kivikirstkalmeid hakati ehitama ajaarvamise eelse viimase aastatuhande esimesel poolel.
Andres tegi ka uusi kraave, et maa saaks kuivaks ja loomad ei peaks vees ulpima. Andres tegi peagi tööd juba harjumusest, mitte enda unistusi vaadates. Enam ei tehtud ka päeval, ega ööl vahet, tööd tehti pidevalt. Andres aga uskus oma jõudu ja tulevikku, et elatakse suure majandusliku tõusu ajajärgul. Taheti kartulitega äritseda, et saaks mõisavõla kaelast ja olla täisperemees. Aastete jooksul tekkisid Vargamäele pikad kiviaiad ja suured kivivared. Kraavide kaevamine oli ka soiku jäänud. Raba oli ikka veel suurte vihmade ajal nii märg, et loomadel oli raske liikuda. Heinamaid oli küllalt juba silutud, aga ikka kippus kuskilt võsa või suurem mätas tekkima, ning seetõttu ei olnud vikatiga siiani kerge niita, vaid pidi rapsima. Andres oli ka uusi kambreid ehitanud, tema arvates suuri ja avaraid, aga siiski tundusid need teiste kambritest pimedamad. Vargamäel oli nüüd kõike saaki päriski palju,
Surnutepõlemise järel levib laibamatus. Erilise tähtsuse evib koht, kuhu laip või tuhk maetakse. Seda austatakse kui surnu uut asupaika, sellesse kohta kanduvad üle ka laibas kätkevad jõud, mispärast see koht võib olla kardetav või ka jõuduandev. Seda kohta ei tohi rikkuda ega reostada, see on püha paik. Selleks paigaks on olnud harilikult, kas omaette seisev metsatükk, hiis, kuskil mäekünkal, kus liivas ja kruusas laibad kõige paremini säilivad, või kivivared, kangrud. Arheoloogilised leiud näitavad, et vahel maeti ka elumaja alla. Laiba väga tihe side oma matusepaigaga ilmneb juba sellestki, et keeleliselt surnu ja haua nimetused on alatasa segunenud: kalm- kalmuline, kääp-kääbas, tooni-toonela, manalane manala, hiis (surnu) hiiela. Vari Elujõud peitub ka varjus: võidab see või saab jõudu juurde, kes vastase oma varju alla saab. Seepärast tuleb hoiduda kuu või päikese poole vastasega heideldes
ribasid (ei väeta/ei taimekaitsevahendeid). Oluline elupaik looma/taimeliikidele. Vähendavad mullaerosiooni (aitab säilitada mullaviljakust). Rohumaid niita keskelt lahku (loomad saavad põgeneda traktori eest). Võimalusel vältida liiga varajast niitmist (linde kaitsta). Vältida ülekarjatamist. Säilitada maastikuelemente (on elukohaks paljudele taimede, putukatele, pisiimetajatele, roomajatele, lindudele) mis asuvad põllumajandusmaal (metsatukad, kännuhunnikud, kivivared). Rajada uusi maastikuelemente, kui on sobivad tingimused (nt tiik sinna, kus on tootmiseks mittesobilik niiske maa). 43. Mis on invasiivne liik? Milles seisneb tema ohtlikkus? Esitage näide. Invasiivne liik on aga selline võõrliik, mis võib ohustada ökosüsteeme, elupaiku või liike, tekitades majanduslikku või keskkonnakahju nt patogeensed mikroorganismid või kahjurputukad, kelle tegevus võib osutuda oluliseks ja kulukaks. Liikide introdutseerimisega võivad kaasneda
Ema Mari aga sattus Indreku kivile ette, kuna Andres pea maha pani. Mari sai sellest viga, aga leppis Indrekuga varsti ära, kuid Andres jäi tahaplaanile. Sellest ajast Indrek ei sallinud Andrest. Maril tegi see koht veel kaua haiget. 23. Andrese arupidamised iseenda ja jumalaga (XXXII, XXXIX ptk.) Viimaks ei olnud Andresel enam peaegu midagi, mis oleks temale rõõmu valmistanud. Aastate jooksul olid tal tekkinud põldudele pikad kiviaiad ja suured kivivared. Andres tundis, et tema ülekeev jõud ja tööihk lööb kahanema, kuna aga kivikari põllul alles nõnda tihedalt seisab. Kraavide kaevamine oli juba peaaegu seisku jäänud. Aga sood solisesid alles sügisel ja kevadel ning keset suvegi raskema vihmaga. Andrese jõud kahaneb, aga mätastel ja võserikul näib ta aina hoogu võtvat. Vargamäel näis nüüd kõike vilja, heina, loomi, riistu, raha rikkalikumalt olevat kui varemalt, aga kel oli sest kasu? Oli sellest kellelgi kergem
annaabi.ee 
