Käitumine häirimise korral teevad pika hüppe, mida tiibade abil pikendatakse (niidurohutirts (Omocestus viridulus)) püüab häirijat ehmatada (käristaja (Psophus stridulus)) Liigitus Riik Loomad (Animalia) Hõimkond Lülijalgsed (Arthropoda) Klass Putukad (Insecta) Selts Sihktiivalised (Orthoptera) Alamselts Tirtsulised (Caelifera) Sugukond Tirtslased (Acrididae) Rohutirts Pikkus 12 cm Lülilise kehaehitusega Keha on kaetud kitiinkestaga Avatud vereringega Hingab trahheedega Rohutirtsu areng Areneb vaegmoondega Lahksugulised Areng jaguneb kolme etappimuna, vastne, ja täiskasvanu Pilte Kasutatud materjalid http://www.zbi.ee/satikad/search/ http://et.wikipedia.org/wiki/Tirtslased http://ipm.ncsu.edu/AG271/pics/grasshoppers.gif http://y.delfi.ee/norm/495/3974_FYG7BP.jpg Bioloogia 2. põhikoolile
Lepatriinulased Lepatriinulased on putukate sugukond mardikate seltsist. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 10 millimeetri pikkused. Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Tundlad ja jalad on lühikesed. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat mürki. Lepatriinulane on üldjuhul röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest ja kilptäidest
Lepatriin · Lepatriinud, keda tuntakse ka kirilindude nime all, kuuluvad mardikaliste (Coleoptera) seltsi lepatriinulaste (Coccinellidae) sugukonda. · Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer nagu kummulikeeratud kauss. Lepatriinul on 6 jalga. Suurimad triinud on kuni 10 mm pikkused. Paljud on punase-, kollase- või mustakirjud. · Erkpunane värvus on hoiatusvärv,mis näitab mittesöödavust. · Lepatriinu eritab vastiku lõhna ja maitsega mürgist ainet. · Lepatriinulane on üldjuhul tüüpiline röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest (ka kilptäidest). Seetõttu kasutatakse neid edukalt lehetäide biotõrjes.Kuid nad vajavad ka
Rohutirts on 1-2 cm pikkune, külgedelt kokku surutud, paljudest lülidest koosneva ja kitiinkestaga kaetud kehaga putukas. Lülidest moodustuvad pea, rindmik ja tagakeha. Laubale kinnitub üks paar kehast lühemaid tundlaid ja suu ümber asetsevad toitumiseks vajalikud haukamissuised. Tal on kaks suurt liitsilma ning nende vahel kolm väikest lihtsilma. Rindmik moodustub kolmest lülist, iga lüli kõhtmisele poolele kinnitub üks paar lülilisi, kahe küünisega jäsemeid. Rohutirtsu kolmas jalapaar on teistest suurem ja kohastunud hüppamiseks. Rindmiku seljaosale kinnituvad neli tiiba
Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts. Neist enamik on maismaalised, kuid osade mardikate elutegevus on seotud ka veekeskkonnaga. Mardiklaste iseloomulik tunnus on enamasti kogu tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad, millega nad kaitsevad puhkeajal lennutiibu ja tagakeha. Lendamiseks kasutavadd nad kilejaid tagatiibu. Nad võivad toituda taimedest, lagunenud orgaanilisest ainest, sõnnikust ja raipest. LEPATRIINU Lepatriinu on putukate seltsi kuuluv mardikaline. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 1 cm pikkused. Lepatriinuliike on üle 4000. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus, mis näitab nende mittesöödavust.Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse, et vastsetel oleks lihtne süüa leida. Hariliku lepatriinu munadest kooruvad vastsed 58 päeva jooksul. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu ära munakesta. LEPATRIINU
Viljastatud emane alustab munemist peatselt pärast suguühte toimumist. Enamus taolistiivalisi muneb oma munad elusatesse või surnud taimekudedesse, suurem osa eristiivalistest aga kas otse vette või siis kinnitab sültja limaga ümbritsetud munakogumiku veetaimede veealustele osadele. Vesikiillased aga näiteks kasutavad munemissubstraadina veekogude kaldapinnast. Munast väljub eelvastne, kes on ümbritsetud kitiinkestaga. Eelvastse staadium kestab mõne minuti, seejärel kest puruneb ja sealt väljub vastne, keda nimetatakse ka nümfiks või neidiseks. Kiililiste vastsed elavad vees ja on samuti röövtoidulised. Vastsetel on saagi püüdmiseks liigendiga püünismask, mida saab saagi haaramiseks välja sirutada. Vastne kasvab suuremaks, kestub mitu korda ning ronib enne valmikuks saamist taimedele, kus viimasest vastsekestast tuleb välja täiskasvanud kiil.
Lepatriinula sed Lepatriinulased on eriperekondadesse kuuluvad mardikad. Nad hävitavad Kilp- ja lehetäisid, lehekirpe ning võrgendilesti-on seega kasulikud. Vähesed liigid on ka taimetoidulised. Nende vastsed sarnanevad kartulimardikaga. Nende hemolümf on mürgine, seega enamus putuktoidulisi loomi neid ei söö. Lepatriinu vastne Lepatriinud Lepatriinulased (Coccinellidae) on putukate seltsi kuuluv mardikaliste sugukond. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 1 cm pikkused. Lepatriinuliike on üle 4000. Eestis elab neid üle 50 liigi. Eestis on kõige tuntum ja levinum seitsetäpp-lepatriinu, tavalised on ka viistäpp- lepatriinu ja kakstäpp-lepatriinu. Lepatriinu on üldjuhul röövputukas, kes toitub peamiselt väheliikuvatest seltsingulise eluviisiga lülijalgsetest, eriti lehetäidest, kilptäidest, karilistest ja võrgendilestadest.
Iseloomulikud tunnused Putukad on lülijalgsed. Neid on üle miljoni liigi. Eestis on neid leitud üle 12 000 liigi. Keha liigendub 3 osaks: pea; rindmik, tagakeha. Putukate kehad on kaetud kitiinkestaga. Peas paiknevad 1 paar liitsilmi. Paljudel putukatel on tundlad. Putukad on ainsad lendavad selgrootud. Nad näevad UV ja see on oluline nektari leidmisel. Putukate süda on mitmekambriline. Neil on 1 veresoon mis lähebsüdamest pähe. Nad kasutavad hingamiseks trahheed, mis avanevad kehakülgedel. Toitumine Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest
kasulikud); vähesed liigid on taimtoidulised. Vastne on hall või mustjashall, oranzikirjaline. Talvituvad mardikana. Lepatriinude hemolümf on mürgine, seepärast enamik putuktoidulisi loomi neid ei söö. Tavalisemaid röövtoidulisi liike on seitsetäpplepatriinu ja viistäpplepatriinu, alamaid seeni hävitablutsernitriinu. 1.1 Sugulased Lepatriinud, keda tuntakse ka kirilindude nime all, kuuluvad mardikaliste (Coleoptera) seltsi lepatriinulaste (Coccinellidae) sugukonda. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer nagu kummulikeeratud kauss. Suurimad triinud on kuni 10 mm pikkused. Paljud on punase-, kollase- või mustakirjud. Kokku on mitut masti lepatriinuliike üle 4000. Eestis elab neist 51 liiki. Kõige tuntum ja enim levinud on seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata), tavaline on ka viistäpp-lepatriinu (C. quinquepunctata). Lepatriinulane on üldjuhul tüüpiline röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest (ka kilptäidest)
toitumisviisist. Rohutirts · Väikesed 1-2 cm pikkused · Külgedelt kokku surutud, paljudest lülidest koosneva kehaga · Keha on kaetud kitiinkestaga. · Välisehitus: Tundlad Kombib ja tunneb lõhna liitsilmad Näeb objekti liikumist, selle kuju aga mosaiikselt 3 lihtsilma Eristab valgust ja varju suised Asuvad suu ümber; toidu maitsmiseks, peenestamiseks ja enesekaitseks
Viljastatud emane alustab munemist peatselt pärast suguühte toimumist. Enamus taolistiivalisi muneb oma munad elusatesse või surnud taimekudedesse, suurem osa eristiivalistest aga kas otse vette või siis kinnitab sültja limaga ümbritsetud munakogumiku veetaimede veealustele osadele. Vesikiillased aga näiteks kasutavad munemissubstraadina veekogude kaldapinnast. Munast väljub eelvastne, kes on ümbritsetud kitiinkestaga. Eelvastse staadium kestab mõne minuti, seejärel kest puruneb ja sealt väljub vastne, keda nimetatakse ka nümfiks või neidiseks. Kiililiste vastsed elavad vees ja on samuti röövtoidulised. Vastsetel on saagi püüdmiseks liigendiga püünismask, mida saab saagi haaramiseks välja sirutada. Vastne kasvab suuremaks, kestub mitu korda ning ronib enne valmikuks saamist taimedele, kus viimasest vastsekestast tuleb välja täiskasvanud kiil.
Kolmelüliline käpp, kaks küünist. Tagakeha koosneb 11 segmendist; selgesti eristatavad vaid 2. 9. lüli. Viimasel lülil paikneb kaks urujätket; koosnevad enamasti ühest lülist. Suguava asetseb nii isas- kui emaskevikulistel 8. tagakehalülil. Kevikulised on levinud kogu maailmas. Eelistavad mõõduka kliimaga alasid, troopikas vähe. Eestis ametlikult 15 liiki (kuni 30). Selts: Mõnsskäpalised (Emboidea) Pikkus 1-2 cm. Värvus helepruun kuni must. Õhukese kitiinkestaga. Pea prognaatne, väga liikuv. Tundlad meenutavad pärlikeed; koosnevad 15-32 lülist (harva pikemad kui pea ja rindmik kokku). Väikesed liitsilmad paiknevad pea esiosa külgedel. Primitiivsed mälumissuised; emaste ülalõuad lühikesed tugevate hambakestega, isastel pikemad väheste hambakestega. Rindmik pikenenud, selgesti eristatavad lülid. Lühikesed jooksujalad; kolm käpalüli. Hüppevõime puudub. Eriti huvitavad on aga mõnsskäpaliste eesjalgade käpad - 1.
56. Vaegmoone. Vastsed elavad jahedais ja hapnikurikkais veekogudes, eriti ojades, meil kasvavad põhiliselt talvel.Keha sale, lame, sabas 2 urujätket.Enamasti röövloomad. Valmikud väljuvad enamasti kevadel, elavad lühikest aega, ei toitu . N:harilik kevik, talikevik, salekevik. 57. Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1mm - 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. Lutikalised elavad väga mitmesugustes elupaikades, alates kuumavee allikatest ja lõpetades ookeaniavarustega. Veelutikalistest on tuntud sõudurlased
(Eesti punane raamat, 2011) Lutikalised (Heteroptera) Lutikalised (Heteroptera) on suurim vaegmoondega (Hemimetabola) putukate alamselts, mille esindajad on levinud peaaegu üle maakera, kui poolusepiirkonnad ja mõned väiksed ookeanisaared välja arvata. Kokku on maailmas teada ligikaudu 40 000 lutikaliiki, Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1 millimeeter - 11 sentimeetrit), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. 10 Lutiklased on fülogeneetiliselt väga vanad putukad, fossiilseid jäänuseid on leitud juba
Täismoondega areng toimub : muna > vastne > nukk > valmik. Valmiku ülesanne on paljuneda. Röövik õgib ennast täis ja talle kasvab ümbe kõva kest, siis ta muutub nukuks ning talvitud selle kesta sees. Igal liigl on erinevad arengutingimused. 41 . Putukate seltsid (mardikalised, liblikalised, ehmestiivalised) 1) Mardikalised toituvad mitmekesiselt ning nende elukoht on mitmekesine. Mardika keha on paks ja jässakas, selle eesosa kaitseb tugev kilp. Kere ja jalad on kaetud kitiinkestaga. Tal on 2 paari tiibu, millest esimene paar (kattetiivad) on tugev ja kõva, aga teine paar (lennutiivad) on kilejas ja kokku volditud. Mardikatel on haukamissuised. Nad arenevad täismoondega (muna>tõuk>nukk>valmik). Osad mardikad on kohastunud elama vees. Tuntuimad veemardikad on ujurid ja kukrikud. Nende silma ülemine osa on kohastunud nägemiseks õhus ja alumine vees. Veel mardikalisi : kartulimardikas, maipõrnikas, lepatriinu,
annaabi.ee 
