JERMOLAI ALEKSEJEVIT LOPAHHIN kaupmees PJOTR SERGEJEVIT TROFIMOV üliõpilane BORISS BORISSOVIT SIMEONOV PITIK mõisnik ARLOTTA IVANOVNA guvernant SEMJON PANTELEJEVIT JEPOHHODOV kontorist DUNJAA toatüdruk FIRSS toapoiss, 87 aastane vanamees JAA noor poiss TEEKÄIA JAAMAÜLEM POSTIAMETNIK KÜLALILI, TEENIJAID Tegevus toimub L. A. Ranevskaja mõisas. Lugu siis sellest, kuidas mõisaproua tuli pikalt reisilt tagasi oma armsasse kirsiaeda. Prantsusmaale läks ta sest, et tema poeg oli seal samas kohas uppunud jõkke ning meesgi oli sampanjasurma ära surnud. Teose kogu draama seisnes selles, et mõisaproua oli omadega niivõrd võlgades, et terve mõis pandi oksjonile Lopahhinil oli plaan anda mõisa krundid suvitajatele üüriks ent loll mutt ikka ei kuulanud teda vaid soigus ning nuttis. Kasu temast selles teoses absoluutselt ei olnud. Pigem ajas mind vihale tema loll käitumine. Enda perekonnal pole sööki
Pariisis olles armus ta petisesse, kes ta kaudses mõttes paljaks röövis. Ka vennal Gajevil pole mõisa päästmiseks raha. Ainus väljapääs oleks Lopahhini idee: kirsiaed, mis on ilusaim vaatamisväärsus ümbruskonnas, maha raiuda ja see maaala suvitajatele välja rentida. Rentnikelt saaks piisavalt raha mõisa võlgadest päästmiseks. Sellega pole Ranevskaja ega ta vend nõus, kuid nad ei saa ka aru, et vastasel juhul jäävad nad oma mõisast ilma. Nad mõlemad on tohutult kiindunud kirsiaeda. Gajevil on plaane kuidas mõisa päästa Näiteks laenata raha rikkalt vanatädilt, kuid Gajev ei mõista tegelikult probleemi suurust ja tema pingutustest jääb väheks. Ranevskaja, Gajev ja teised kõrgkihi tegelased elavad tavalist elu edasi: korraldavad balle, kutsuvad orkestri esinema. Mõisa probleemist aga justkui hoitakse kõrvale, mõeldes, et ehk see asi laheneb kuidagi ise ära. Mõisas käib parasjagu ball, kui äsja toimunud oksjonilt jõuab tagasi Lopahhin, kes teatab, et
Arvan, et täpselt sellist harimatut priiskavate eluviisidega inimest Ranevskaja sümboliseeribki. Veel üks probleem, mis esineb ka tänapäeval ja mis on minu arvates mingil määral iseloomulik ka eestlasele, on see, et tahetakse miskit, kuid ei olda selle nimel valmis pingutama või millestki muust loobuma. Otsitakse kõige kergemat lahendust või mõeldakse, et kui ootame natuke, siis kõik saab iseenesest korda. Näiteks Gajevi ainus plaan, kuidas kirsiaeda päästa, oli laenata raha rikkalt tädilt. Väga kerge lahendus, mitte midagi ei pea ise tegema. Kuid sellega makstakse üks võlg ära, aga siis ollakse tädile ikka võlgu. Kuna nad ei olnud keegi valmis seal vaeva nägema ja mõtlema reaalset lahendust välja, jäid nad oma mõisast ilma. Lopahhin tegi mõtlemise nende eest ning see tõi talle kasu. Olles ise kunagi vaesust tundnud ning pere rahaasjad enda kanda võtnud, on Tšehhov minu arvates nagu Lopahhin
loo ajaloolist tausta paremini. Nikolai II tütred elasid osaliselt otsekui teises maailmas, selles, mille lõi kirjanik Tsehhov oma "Kirsiaiaga".(Enda Naaber, Saarte Hääl, 20.juuni 2012). Nimelt kogu etenduse vältel, ühes toas olles, lavastasid tüdrukud oma vanematele etendamiseks Tsehhovi ,,Kirsiaia" järgi näidendit. Nad olid peaaegu terve elu oma perele toredaid näidendeid lavastanud. Kuid kahjuks ei jõudnud nende vanemad ,,Kirsiaeda" kunagi vaadata. Nad etendasid näidendi valvuritele. Valvurid vastasid loiu käteplaksutusega ning tõmbasid toa ukse pauguga kinni. Eraldi tahaksin kiita ka lavastaja Heiti Paku (Ugala teatrijuht) ja kunstniku Kaili Viidase (,,PÕRRR...!!!" 2011.aastal Endlas, ,,Seljatas sada meest" 2012. aastal Endlas) tööd. Kunstnik Kaili Viidas on loonud näiliselt realistliku toa kui haiglapalati imeline valgusemäng proloogis hajutas korraks konkreetse ruumi piirid
,,inimene vutlaris"-(belikov) välismaailmaga suhtlemine oli minimaalne, kõik kartsid teda,sest ta kehtestas kõrgeid nõudmisi, oluline oli, et midagi ei juhtuks, selle kartuses muutub belikov naeruväärseks, mõistab vaid seda, mis on täpselt paikapandud. Näidendid: ,,kirsiaed"- Pariisist naasevad kodumaale mõisaproua Ranevskaja koos oma perekonnaga. Majanduslike raskustesse sattunud mõis ja seda ümbritsevat kirsiaeda tuleb oksjonil võlgade katteks maha müüa. "kajakas" See räägib kunstniku raskest eluteest, kunstilise ande olemusest, sellest, mis on inimlik õnn. lihtne ja keeruline nagu elu ise ja tema tõeline seesmine teema ei saa kohe selgelt mõistetavaks.- ,
Isiklikult tean ka paari noormeest, kes muudkui lõbutsevad mitmete naistega, kuid tegelikult otsivad seda ühte ja õiget. Kindlasti on neid palju rohkem kui paar ja seepärast on selline tunnus inimlik. Inimesi tuleb võtta sellistena, nagu nad on, sest nii saavad nad oma elu üle ka õnnelikud olla. Näidendis "Kirsiaed" on ühe huvitava karakteriga mõisaproua Ljubov Andrejevna Ranevskaja. Tal oli suur heasüdamlik süda ja kaunis välimus. Ülekõige armastas ta oma lummavat kirsiaeda. Tema õnnelik lapsepõlv möödus seal. Kuid kõik polnud seal nii lilleline. Mõisas sai surma tema ainus poeg. Aga hoolimata kurvale mälestusele oli ta selles kohas õnnelik. Kui ta teada sai, et tema armastatud kirsiaed müüakse võlgade katteks maha, tabas teda tohutu kurbus. Loppahhin pakkus välja, et kirsiaed ja maa jõe ääres suvilakruntideks jagada, sest aastane sissetulek oleks siis suur. Kuigi Ranevskaja arvas
mõisaproua majandusliku mõtlemise puudumine oli pere viinud nii kaugele, et enam oma jõududega hakkama ei saadud ning Kirsiaed tuli maha müüa. Paralleelid · Armastusega seotud probleemid. Teoses hargnes mitu erinevat · Arvamus, et ,,vanasti oli taevas sinisem ja rohi rohelisem". armulugu, millel kõigil olid erinevad probleemid ja erinev Ranevskaja idealiseeris Kirsiaeda ja enda lapsepõlve ning saatus. Traagilisim neist oli vast Lopahhini ja Varja lugu, kus uskus, et oli minevikus kõige õnnelikum. Samasugune kumbki ei suutnud enda tõmmet teise vastu tunnistada. mõtteviis on suuresti levinud ka tänapäeval leitakse, et NSVL ajal oli elu ilusam ja küsitakse endalt tihti, ,,kas me sellist Eestit · Ranevskaja ja tema mehe vahelised suhted
Kellelgi pole raha teadvusta endale olukorda mõisa oksjonilt päästa, kuid kaupmees Lopahhin tuleb välja ning seetõttu jätkavad ideega kirsiaed maha raiuda ning see ala suvitajatele välja lõbutsemist, kuni lõpuks rentida, et päästa mõis. Kuid kumbki mõisa omanik pole mõisast ilma jäävad. sellega nõus, nad on mõlemad kiindunud kirsiaeda. Ahastus saabub alles siis, Mõis müüdi maha kaupmees Lopahhinile, kes teostab oma kui mõisast peab lahkuma idee kirsiaed maha raiuda. Ranevskaja ja tema vend Gajev on õnnetud. Dostojevski ,,Kuritöö ja Tudeng Raskilnikov otsustab tappa liigkasuvõtja, et Inimese karistus pole mitte
suvitajatele välja rentida. Rentnikelt saaks piisavalt raha mõisa võlgadest päästmiseks. Sellega pole Ranevskaja ega ta vend nõus, kuid nad ei saa ka aru, et vastasel juhul jäävad nad oma mõisast ilma. Nad mõlemad on tohutult kiindunud kirsiaeda. Gajevil on plaane kuidas mõisa päästa Näiteks laenata raha rikkalt vanatädilt, kuid Gajev ei mõista tegelikult probleemi suurust ja tema pingutustest jääb väheks. Ranevskaja, Gajev ja teised kõrgkihi tegelased elavad tavalist elu edasi: korraldavad balle, kutsuvad orkestri esinema. Mõisa probleemist aga justkui hoitakse kõrvale, mõeldes, et ehk see asi laheneb kuidagi ise ära.
Tohtrite soovitusel elas ta pikemat aega Jaltas. Sel ajal abiellus Tsehhov Moskva Kunstiteatri andeka näitlejanna Olga Knipperiga, kuid naine jäi lavaga seotuks ning elu Jaltas oli kurb ja ränk. Tsehhovi elus oli mitmeid armastuslugusid, kuid ikka oskas ta otsustaval hetkel viimase sammu tegemata jätta. Tundub, et ta ei tahtnud ühtki oma armastatut õnnetuks teha parandamatult haige mehe naisena. Tsehhovi viimane proosateos lõpeb lahkumisega vanast elust, lahkumisega ,,suurde kirsiaeda" lõpeb ka tema viimane näidend. See oli Tsehhovi kunstiline testament. Elu lõpus sõitis Tsehhov ilma erilise lootuseta Saksamaale, Bandenweileri kuurorti, kus ta ka 2. juulil 1904. a. suri. Tsehhovi keha toodi Venemaale, Bandenweilerisse jäi teda meenutama mälestussammas, mis hävis Suure Isamaasõja päevil. Anton Tsehhovi teoseid: Proosa: ,,Ametniku surm", ,,Paks ja peenike", ,,Kirjud jutud" Jutustus: ,,Daam koerakesega" Draama: ,,Onu Vanja", ,,Kolm õde"
Komöödia algab mõisaproua, tema tütarde ja venna saabumisega vanasse kirsiaiaga mõisamajja mõisaproua ja tema venna lastekodusse. Proua kolis mõisast välja peale oma poja uppumist mõisa lähedal asuvasse jõkke ning seejärel sõitis välismaale. Siiski ei andnud talle mõte lapsepõlvekodust rahu ning ühel päeval saabubki ta koos tütarde ning vennaga koju. Kuid lapsepõlve kodu ei ole siiski endine võlad on kasvanud ning kaunist kirsiaeda ähvardab mahamüümine. Proua, kes pole aastaid kodus olnud, kirsiaeda näinud, on otsekui pime talle ei jõua kohale ähvardav oht, et maja koos aiaga võidakse kellelegi võhivõõrale müüa.Kaupmees Lopahhin tundub olevat seltskonnast kõige mõistlikum. Tema mõistab probleemi ning ohu olemust ja pakub omalt poolt välja lahenduse kirsiaed tuleb maha müüa ning suvilakruntideks jagada. See pole küll ideaalne
annaabi.ee 
