Esimene raamat selles seerias on Misterioso. Raamat Eesti keelde tõlkis raamatu Tõnis Arnover 2010. aastal, kuigi originaal ilmus 1998. aastal. Raamatu keskmeks on nn. A-rühm, mille ametlik nimi oli ,,kriminaalpolitsei rahvusvahelise kuritegevuse vastu võitlemise eriüksus." FBI teatab neile, et Arlanda lennuvälja poole on teel Ameerika sarimõrvar, The Kentucky Killer, keda FBI on taga otsinud aastaid. Ta oli tapnud Newarki lennujaamas Rootsi kirjanduskriitiku Lars-Erik Hasseli, tühistanud tema pileti ja broneerinud pileti salanime Edwin Andrew Reynoldsi nime all. A- rühm oli valmis teda lennujaamas kinni võtma, aga nagu arvata oli, ei saadud teda kätte, kuna raamat oleks olnud siis umbes 25-leheküljeline. Info tema salanimest jõudis rootslastele umbes 11 minutit liiga hilja, kui ta oli juba passikontrolli läbinud ja Stockholmi teel. Teati, kellega tegemist on, kuna ta kasutas mõrvade toimepanemiseks spetsiaalseid
18901951 Kodust võttis Henrik Visnapuu eluteele kaasa hariduspüüded, milles vanemad nägid ainukest teed kindlustatud elu juurde. Saatus viis ta kokku Ingiga, kellest sai luuletajale tema elu ja loomingu hea haldjas. Henrik Visnapuu oli vabakutseline kirjanik. Aeg-ajalt otsis ta teenistust ka teistes ametites: teatridramaturgina, ajakirjatoimetajana, kultuurinõunikuna. Visnapuult on ilmunud 13 algupärast lüürikakogu, poeeme ja mitu valikkogu. Ta on tegutsenud kirjanduskriitiku ja esseistina (kogu "Vanad ja vastsed poeedid", 1921; koos J. Aineloga "Poeetika põhijooni", 1932), aga ka dramaturgina, kirjutades vabaõhunäidendeid mitmesuguste tähtpäevade ja kultuurisündmuste tarbeks. Visnapuu varasemat loomingut juhivad uusromantismist kantud otsingud. Ta lõi kaasa koguteostes "Moment Esimene" (1913) ja "Roheline moment" (1914), kus olid kesksed sümbolismi ja futurismi ideed. 1917. aastal liitus Visnapuu "Siuru"-rühmitusega,
Elulugu Kirjanik ja tõlkija Anna Ilona Laaman sündis 10. veebruaril 1934. aastal Tallinnas, kultuuriloolase, kirjanduskriitiku ja ajaloolase Eduard Laamani tütrena. Ilona elas Rootsis alates 1944. aasta septembrist. Ta sai alghariduse Stockholmi algkoolides, keskhariduse Stockholmi Prantuse koolis ja Enskilda Gümnaasiumis, lõpetades eksternina 1953. aastal. Aastast 1954 elas kirjanik Upsalas. Ilona Laaman õppis edasi Upsala Ülikooli filosoofiateaduskonnas riigiteadust, lõpetas ülikooli prantuse, vene ja eesti keele alal
Tal oli kuus (pool)õde- venda.Virginia Woolfi ema suri 1895 ja 18-aastane poolõde Stella 1897 ning sellest ajast peale kannatas Virginia kogu elu tasakaalutuse ja depressioonihoogude all. Aastal 1891 pandi tema 21-aastane poolõde Laura hullumajja, kus ta oli surmani 1945. Tema isa suri 1904. aastal. Virginia vaimset tasakaalutust süvendas ka tema ja ta 3 aastat vanema õe Vanessa seksuaalne väärkohtlemine 12 ja 14 aastat vanemate poolvendade poolt.Aastal 1912 abiellus kirjanduskriitiku Leonard Woolfiga. Koos abikaasaga soetati trükipress, millega pandi 1917. aastal alus kirjastusele Hogarth Press. Kirjastus avaldas kaasaegse Inglise ja Ameerika kirjanduse kõrval ka Sigmund Freudi teoseid inglise keeles ning tõlkeid vene keelest. Teosed: "Merereis" (1915) , "Jacobi tuba" (1922) , "Proua Dalloway" (1925) , "Tuletorni juurde" (1927) , "Orlando: elulugu".Thomas Mann (6. juuni 1875 Lübeck 12. august 1955 Kilchberg Zürichi lähedal) oli saksakirjanik
Nabokov sündis Peterburis. Ta õppis inglise keele ära enne oma emakeelt ja tegeles innukalt spordiga (poks, male, jalgrattasõit). Tema lapsepõlv oli kui paradiis - kasvada vabameelses, kuid haritud perekonnas, sõita koolis Rolls Royce'iga, tegeleda spordiga. Nabokov põgenes kommunismi ja fasismi eest nii kaugele, kui võimalik: Venemaalt läbi Euroopa Ameerikasse. Nabokovil oli kirg male ja liblikate vastu, mis avaldub ka loomingus ("Luzini kaitse", "Jõulud"). Kirjanduskriitiku ja esseistina hindas ta teisi autoreid kohati äärmiselt üleolevalt ja subjektiivselt. Ta põlgas kirjanikke, kes sidusid end poliitikaga, ja uskus, et oli ise suutnud sellest hoiduda. XX sajandi suurimaks kirjanikuks pidas Nabokov ennast. Õppejõuna ei võetud teda kaua omaks. Tema loomingut on rasked mõista ja vahepeal ta isegi ärritab lugejat oma aritrokraatliku keelega. Kirjandus oli Nabokovile omaette maailm, mis puutus reaalsusega kokku vaidi
Poeetika tegelebki peamiselt küsimusega ,,Mis teeb verbaalsest sõnumist kunstiteaduse?" Kirjanduse uurimine koosneb nagu keeleteaduski kahest probleemidekogust: sünkroonia ja diakroonia. Sünkroonne kirjeldus vaatleb mitte ainult iga antud staadiumi kirjandusloomingut, vaid ka kirjandustraditsiooni seda osa, mis kõnesoleva staadiumi jaoks on taaselustatud või jäänud vitaalseks. Toonitatakse, et kirjanduskriitikat ei tohi segamini ajada kirjandusteadusega: "kirjanduskriitiku" nimetuse omistamine kirjanduse uurijale oleks sama ekslik nagu "grammatika- (või leksika-) kriitiku" nimetuse andmine keeleteadlasele. Sünkroonset poeetikat, nagu sünkroonset lingvistikatki ei tohi segi ajada staatikaga. Diakrooniline (ajalooline) lähenemine puudutab mitte ainult muutusi, vaid ka pidevaid, vastupidavaid , staatilisi faktoreid. Diakrooniline poeetika või keeleajalugu on ülemstruktuur, mis ehitatakse järjestikulisele sünkroonsete kirjelduste seeriale
kui see võimalik oli: Venemaalt läbi Euroopa Ameerikasse. Ameerika tollis polnud tal midagi deklareerida- peale oma geniaalsuse ja kotitäie poksikinnaste. Kuid tegelikult õnnestus tal Ameerikasse ,,sisse tuua" oma erandlik talent. Nabokov oli mitmekülgselt andekas: ta oli tunnustatud enomoloog, esmaklassiline maletaja, maleülesannete- ja etüüdide autor. Tema kirg male ja liblikate vastu avaldub ka loomingus (,,Luzini kaitse", ,,Jõulud" jm). Kirjanduskriitiku ja esseistina hindas ta teisi autoreid kohati äärmiselt üleolevalt ja subjektiivselt. Dostojevskit nimetas ta ajakirjanikuks, politseiromaanide autoriks, ka oma suurima lemmiku Puskini loomingus ei hinnanud ta mitte vene elu kujutamist, vaid stiili. Nõukogude kirjandusest, selle ideoloogiast ja moraalsest paatosest kirjutas Nabokov tigedalt ja salvavalt. Ta põlgas kirjanikke, kes sidusid end poltiitikaga, ja uskus, et oli ise suutnud sellest hoiduda
aga suu ei suuda seletada ära, miks on igal ajal omamoodi valu, see, mis kõiki elavaid teeb üheks tõuks. Käsi kirjutab. Ja kord see tume valu tõuseb paberilt ning muutub elujõuks. 11 "Elujoon" Kirjanduskriitik Katre Väli on lühidalt ja meeldivalt iseloomustanud Viivi Luige luulekogu " Elujoon", mis hõlmab endas autori luuletusi mitmetekümnete aastate vältel. Kõrvale on pandud ka noore kirjanduskriitiku Rolf Liivi arvamust. "Elujoon" on autori valik oma luuleloomingust läbi aastate 1962-1997. Need tekstid, nagu ta on väitnud ühes intervjuus, tundusid just sel hetkel 2005. aastal kõnekad ning meeldisid kõikidest kõige enam. "Luulekogumiku minupoolseks pealkirjas võiks olla ,,Kus on kurva kodu?", kuna luuletekste läbistab kurblik, sumbuvalt nukker alatoon. Samas kirgastab paljusid tekste lume sära ja heledus, mis samastuvad luuletaja jaoks aja
"Esivanemate haud"(1946), "Ad astra", "Periheel.Ingi raamat". Armastus, üksindus ja kaotatud kodumaa insipreerisid Visnapuud sõnastama oma tundeid tihedas ja sisendusjõulisus värsis. ( "Mul on sinu pärast nii kitas") mõned luulekogud- "Amores"(1917), "Käoorvik"(1920) , "Hõbedased kuljused"(1920), "Talihari" (1920) , "Maarjamaa laulud"(1927) , "Esivanemate Hauad" (1946). Visnapuult on ilmunud 13 algupärast lüürikakogu, poeeme ja mitu valikkogu. Ta on tegutsenud kirjanduskriitiku ja esseistina (kogu "Vanad ja vastsed poeedid", 1921; koos J. Aineloga "Poeetika põhijooni", 1932), aga ka dramaturgina, kirjutades vabaõhunäidendeid mitmesuguste tähtpäevade ja kultuurisündmuste tarbeks. Kohtus Ingiga (tulevane abikaasa, luuletaja nimi Ing, pärisnimi Hilda)Visnapuu hakkas värsse kirjutama koolipõlves ning tema esimene luuletus ilmus trükis 1908.a, Postimehes.1910 tutvus ta Gustav Suitsuga , kellele näitas oma värsse
Kodust võttis Henrik Visnapuu eluteele kaasa hariduspüüded, milles vanemad nägid ainukest teed kindlustatud elu juurde. Saatus viis ta kokku Ingiga, kellest sai luuletajale tema elu ja loomingu hea haldjas. Henrik Visnapuu oli vabakutseline kirjanik. Aeg-ajalt otsis ta teenistust ka teistes ametites: teatridramaturgina, ajakirjatoimetajana, kultuurinõunikuna. Visnapuult on ilmunud 13 algupärast lüürikakogu, poeeme ja mitu valikkogu. Ta on tegutsenud kirjanduskriitiku ja esseistina (kogu "Vanad ja vastsed poeedid", 1921; koos J. Aineloga "Poeetika põhijooni", 1932), aga ka dramaturgina, kirjutades vabaõhunäidendeid mitmesuguste tähtpäevade ja kultuurisündmuste tarbeks. Visnapuu varasemat loomingut juhivad uusromantismist kantud otsingud. Ta lõi kaasa koguteostes "Moment Esimene" (1913) ja "Roheline moment" (1914), kus olid kesksed sümbolismi ja futurismi ideed. 1917. aastal liitus Visnapuu "Siuru"-rühmitusega, mille
Kodust võttis Henrik Visnapuu eluteele kaasa hariduspüüded, milles vanemad nägid ainukest teed kindlustatud elu juurde. Saatus viis ta kokku Ingiga, kellest sai luuletajale tema elu ja loomingu hea haldjas. Henrik Visnapuu oli vabakutseline kirjanik. Aeg-ajalt otsis ta teenistust ka teistes ametites: teatridramaturgina, ajakirjatoimetajana, kultuurinõunikuna. Visnapuult on ilmunud 13 algupärast lüürikakogu, poeeme ja mitu valikkogu. Ta on tegutsenud kirjanduskriitiku ja esseistina (kogu "Vanad ja vastsed poeedid", 1921; koos J. Aineloga "Poeetika põhijooni", 1932), aga ka dramaturgina, kirjutades vabaõhunäidendeid mitmesuguste tähtpäevade ja kultuurisündmuste tarbeks. Visnapuu varasemat loomingut juhivad uusromantismist kantud otsingud. Ta lõi kaasa koguteostes "Moment Esimene" (1913) ja "Roheline moment" (1914), kus olid kesksed sümbolismi ja futurismi ideed. 1917
annaabi.ee 
