Kirjanduse ajastud (0)

1) Antiikkirjanduse hulka kuuluv varaseim kirjandus on Vana-Kreeka 
kirjandus, mille vanimad teosed loodi 8-6 saj. E.m.a. Vana-Kreeka 
kirjanduse ajajärgu kirjanduslik ja filosoofiline pärand on edasist 
Euroopa kultuuri palju mõjutanud. 
Antiikkirjanduse ajajärku jäi ka hellenismiajastu, mil levis Kreeka 
kultuur Vahemere äärsetel aladel laiemalt ning kirjasõna ja raamat 
muutusid üha olulisemaks. 
Lisaks hakkas arenema ladina keelne Vana-Rooma kirjandus ning üha 
olulisemaks muutus kristlik mõtteviis ja usk kirjanduses.  2) Keskaja kirjanduseks nimetatakse 5-15.sajandil loodud teoseid, 
mis olid nii ladina keelsed, kui ka erinevates rahvakeeltes ning 
murrangutes. 
Keeltes ei olnud ühiseid norme ning seetõttu oli sõnadel mitmeid 
variante ning kasutati palju erinevaid murrakuid. Kuna Ristiusu levik oli
põhjustanud Euroopa ühtsema kultuuri kujunemise siis toodi ka 
kirjanduses välja traditsioonide olulisust ning edasikandmist. 
Kirjasõna roll ei olnud väga suur, sest lugeda ja kirjutada oskasid 
keskajal vaid vähesed.  3) Uusajakirjandus jaotatakse üldiselt neljaks: renessansikirjandus 
(15.-16. sajand), barokk- ja klassitsistlik kirjandus (17. sajand), 
valgustuskirjandus (18.sajand) ning eraldi veel 19. ja 20. sajand.  Renessanss ehk taassünd oli vaimuliikumine, mis tõi endaga kaasa 
suure huvi antiikkultuuri vastu ning asuti uurima kirjanduslikke 
pärandeid ning piiblitekste, et need uuemal kujul ümber tõlgendada. 
Euroopa kirjandus mitmekesistus oluliselt.  17.sajandi Euroopas kujunes välja 2 erinevat kultuuritüüpi, mille mõjud
haarasid enamus Euroopat. Hispaanias ja Itaalias kujunes välja 
korrapäratu ja keeruline barokk, Prantsusmaal selge ja korrapärane 
klassitsism.  18.sajandil mõjutas Euroopat uus liikumine nimega valgustus, mil 
hakati kahtluse alla seadma traditsioonilisi tõdesid ning asuti teadmisi 
täiendama kogemuste ja katsete põhjal. Valgustusaja kirjandus on 
mitmekesine, sest kuigi osad kirjanikud kasutasid vana ja tuttavat 


poeetikat siis paljud kirjanikud hakkasid üha enam leiutama uusi 
vorme.  19. ja 20. sajandil toimus kirjanduses pidev areng ning ühtsust ei 
olnud. Üha enam tekkis arusaamu kirjanduse olemusest ja vormidest 
ning moodustati rühmitusi. Siiski ei tõrjunud kõik uus vana välja vaid 
20. sajandi esimese poole modernism tõi küll kaasa palju uusi ideid, 
kuid sajandi teise poole postmodernistlikus kirjanduses olid põimitud 
varasemad kombed uutega.