Kirjand teemal "Argipäev vajab muinasjutte" (6)

Argipäev vajab muinasjutte
Igal inimesel on mingid kohustused ja mida aeg edasi, seda rohkem neid tuleb. Õppimine, tööl käimine ja laste kasvatamine on vaid mõned näited neist paljudest.
Jahe kevadhommik. Lumi on alles sulama hakanud ning paljastab enda all oleva kõduneva heina. Päikest pole, on vaid hall taevalaotus. See ja teine asi tahab tegemist ja keegi muudkui tahab ja tahab midagi. Masendav.
Nõudlus psühholoogide järele suureneks ning tõuseks suitsiidide arv, kui päeva lõppedes poleks seda väikest muinasjuttu, mis halli argipäeva veidi maagiat tooks.
Millised on meie argipäeva muinasjutud ?
Sõbrad– inimesed, kes oskavad Punamütsikesest pärit stseeni, kus kuri hunt Punamütsikese nahka pistab momentaalselt muuta katkendiks Lumivalgekesest, kus Lumivalgeke printsiga abiellub. Kreeka filosoofilt Aristoteleselt pärineb mõte: "Vastumürk viiekümnele vaenlasele on üksainus sõber." Tõsi, inimene võib kaotada töö, kogu oma maise vara, kallima, ent kui tal on kasvõi üksainus sõber, kes temast hoolib ja teda toetab, pole ta veel üksi. Ja teadmine, et on olemas see keegi, kes kui prints valgel hobusel appi tõttab, kui kõik teised selja pööravad, on väga julgustav.
Muusika . See on miski, mis suudab kõige masendavama päeva veidi helgemaks muuta. Muusikas on peidus nii palju tundeid, nii palju ilusaid sõnu, nii palju hinge. Muusika on nagu hea sõber, kes on alati olemas. Kui hinge koormab viha, on muusika see, mis vastab oma toore , agressiivse ja otsekohese metal-iga. Kui tuju näib lootusetult kadunud olevat, on muusika see, mis hoogsate ja rütmikate viisidega ootamatult suunurgad ülespoole keerab. Kui meel on kurb, on muusika see, mis, nagu ema pehme pai, lohutab vaikselt, midagi küsimata.
1994. aastal Estonia laevakatastroofis hukkunud Urmas Alender sisustas oma viimaseid eluhetki just muusikaga. Ta ei osanud ujuda, ning selle asemel, et paaniliselt ringi joosta või karjuda, hakkas ta laulma. Muusika oli see, mis lohutas teda, kui tal midagi muud enam polnud.
Just nagu muusikal on ka filmikunstil hämmastav võime inimeste pähe, hinge ja südamesse pugeda. Näitlejad, nagu teisedki inimesed, on surelikud , kuid nende mängitud karakterid elavad edasi ka peale neid. On nii palju inspireerivaid filme ja veel rohkem huvitavaid tegelaskujusid, mis on andnud inimestele julgust hetkedel, mil see oli kadumas . Johnny Depp 'i mängitud Edward Käärkäsi oli kahtlemata väga dramaatiline tegelane, kellele paljud kaasa tundsid. Kuid kas ei tõestanud Edward mitte seda, et olla erinev ei tähenda olla halvem ? Tal puudusid käed ning olid asendatud kääridega, kuid ta leidis viisi, kuidas seda enda kasuks kasutada ning võitis inimeste südamed.
Öeldakse, et rüütellikkus on surnud. Siin võib tekkida väike vaidlusmoment, kuid kindel on see, et kui mitte surnud, siis väljasuremisohus on rüütellikkus kindlasti. Inimesed on harjunud elama iseendale - olema isekad. Ikka hoolitsetakse selle eest, et enda tagumik soojas oleks ja enda kõht nälga kannatama ei peaks. Sõjast tuntud väljend, et haavatuid ei jäeta maha, näib samuti kuskil paksu tolmukihi all lebavat. Seda ootamatum on see, kui keegi võõrale inimesele midagi head teeb või isetult käitub. Robin Hood'id ja printsid valgel hobusel pole vaid fiktsioon. Harva, kuid siiski, kohtab neid ka tavaelus. Vahel ilmutavad nad end vanamemme üle tee aitavate möödaminejatena või tüdrukut tüüdanud joodiku minemapeletajatena või siis hoopis särasilmsete võõrastena, kes, selle asemel, et ruttu uksest sisse trügida, hoiavad selle lahti ning lasevad tütarlapsed enne sisse. Tundub tühine? Aga vahel piisabki õige vähesest, et killuke muinasjuttu meie ellu tuua.
See, kes jooksmas käib, nõustuks kindlasti, et pole taevalikumat tunnet kui jooksmine . Misiganes mured päeva jooksul ka kogunenud poleks, ununevad. Seal ta on- kahekesi jooksurajaga, jalad pehmelt pinda puudutamas ning siht silme ees üha selgem. Keha muutub kuumaks ja riided liibuvad higise ihu külge, tuul sasib juukseid ja spordifirma Adidas 'e loosung: Impossible is nothing, näib tõesti võimalik. See on töö, mille vilja saab koheselt näha ja tunda, ning just seepärast mõjubki see nii inspireerivalt ja muinasjutuliselt. Tekib tunne, et inetust pardipojast võibki sirguda ilus luik, kui ta vaid piisavalt tööd teeb ja vaeva näeb.
Põhimõte " piits ja präänik" toimib vaid seepärast, et õnnestudes saab inimene prääniku- tasu kogu selle jama eest, mida ta on pidanud taluma. Kui präänikut poleks ja ainus, mis teda ees ootaks oleks piits, siis ei edeneks ükski asi eriti edukalt.
Argipäeva muinasjutud võivad peituda üsna ebaolulistes detailides või olla midagi täiesti harilikku. Nende võlu peitub ajastuses– õigel ajahetkel võib ka möödalendav liblikas päeva muinasjutuliseks muuta.