Argipäev
vajab muinasjutte
Igal
inimesel on mingid kohustused ja mida aeg edasi, seda rohkem neid
tuleb. Õppimine, tööl käimine ja laste kasvatamine on vaid mõned
näited neist paljudest.
Jahe
kevadhommik. Lumi on alles sulama hakanud ning paljastab enda all
oleva kõduneva heina. Päikest pole, on vaid hall taevalaotus. See
ja teine asi tahab tegemist ja keegi muudkui tahab ja tahab midagi.
Masendav.
Nõudlus
psühholoogide järele suureneks ning tõuseks suitsiidide arv, kui
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-05-01
Kuupäev, millal dokument üles laeti
223 laadimist
Kokku alla laetud
6 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Anne-
Õppematerjali autor
kumiseb pea , ta on lahe ja lõbus ning tõeliselt hea! Sa oled lill mu aias, sa oled nii pisike kuid samas nii suur, sa oled see mis kõigetähtsam on, sa oled igavesti parim .. igavesti parim sõber ning sa ei kao kunagi, kui miski viltu läheb, sa oled ja jääd alatiseks selleks, kelleks kord saanud oled :) Sõprus on midagi sellist , mida pole võimalik niisama maast leida, see on midagi nii hinnalist ja väärtuslikku, midagi väga erilist. Igaüks tahab ja lausa vajab kedagi oma kõrvale. Tõelised sõbrad on nagu hommikud. Sa ei saa neid kogu päevaks, ent võid alati kindel olla, et nad on olemas, kui üles ärkad. Homme, järgmisel nädalal, järgmisel aastal, igavesti. Erilisust on maailmas vähe, sellepärast on ka sind vaid üks ! Üks ja ainus ja eriline :) Tõelised sõbrad hoolivad sinust alati ja võtavad sind sellisena nagu sa oled , mitte ei taha sind koguaeg muuta .
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
preestritööks Saatana maapealses kirikus. LaVey rääkis mulle, et oma asutuse kirikuks nimetamine võimaldas tal järgida elu lihtsat valemit: üks osa vägivalda, üheksa osa sotsiaalset austust... LaVey põhiülesanne oli koguda kokku ühtemoodi mõtlevad inimesed, et nende energia abil üles äratada looduse tume jõud, mida kutsutakse Saatanaks. LaVey märkis, et kõik teised kirikud põhinevad vaimu kummardamisel ning liha ja intellekti salgamisel. Ta arvas, et maailm vajab kirikut, mis taastaks inimeste mõistuse, iharad sovid ning pidutsemistahte. Ta hakkas mõistma, et Musta Missa vana kontseptsioon pilgata kristlust on aegunud. Tema võrdles seda surnud hobuse kannustamisega. Selle asemel, et alandada teenistustel kristlaste moodi enesehinnangut ning suruda maha kurje vaime ja tähistada nende taasilmumist, alustas LaVey Saatanakirikus psühhodraamade elustamisega. Kristlaste kirikus toimus revolutsioon usuliste riituste ja traditsioonide vastu
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid