Kirjand " Raha ja armastus " (0)

Raha ja armastus
„Armastus on rohkem väärt kui raha“
Oscar Wilde
Meie tänapäevases elus on pidevas kokkupõrkes kaks eri maailma – see, mis on looduslik ja loomulik ning see, mille on rajanud inimkäed ja -mõistus. Kokkupõrkeid on nii ökoloogilisel, majanduslikul kui ka sotsiaalsel tasemel. Inimene ei ole enam lihtsalt loom, kes sööb, magab ja paaritub, vaid meile on saanud omaseks otsida väljundeid ja kõrgemaid väärtusi. Me tahame süüa maitsvalt, magada turvatundes ja armastada . Loomulik on ju see, et armastamine on meie loomuses , see pole ju lihtsalt väljamõeldis. Kas väärtus, mille loomises inimene ei osalenud, on väärtuslikum kui see, mille me ise enda kätega loonud oleme? Kas see, mida kätega katsuda ei saa, on kallim?
Maailmakuulsad biitlid kirjutasid kunagi laulu „ Money Can´t Buy Me Love“, mille tekstis väljendub selgelt tõde – raha eest saab osta ehteid ja kõike muud, mis teeb elu paremaks, aga mitte armastust. Kui armastus on hindamatu, siis ei saa seda ka osta. Samamoodi ei saa panna hinda ka teistele mittemateriaalsetele väärtustele nagu lootus või usk. Teisest küljest saab rahaga teha inimest veetlevamaks ja ilusamaks. Kui ebaõiglaselt see ka ei kõlaks, leian ma, et lihtsam on armastada ilusat miljonäri kui räpast eluheidikut. Naljakal kombel laulsid just need räpased heidikud niimoodi: „Raha mängib elus põhirolli; raha, see on õnn ja armastus.“
Elus on olukordi , mida raha ei suuda mõjutada. Võtkem näiteks ema-lapse vahelise armastuse, mis on omakasupüüdmatu ja iseenesestmõistetav ning paneb tugeva aluse meie liigi säilimisele. Siin tuleb välja asjaolu, et armastus on bioloogiline nähtus, mis on meie instinktides. Me ei saa kätega katsuda armastust, kuid me kõik oleme armastuse viljad . Tõelist emaarmastust kohtasime me näiteks kreeka mütoloogias Demeteri loo näol, kui Hades viis Persephone oma allmaailma kuningannaks. Samuti rääkis raamat „Jumalaema kirik Pariisis“ meile südantlõhestava ja õpetliku loo Gudulest ja tema saatusest.
Vabariigi President lausus oma hiljutises kõnes järgmised sõnad: „Eesti ei saagi kunagi valmis. Ta kasvab paremaks ja tugevamaks. Ta küpseb avatumaks ja suuremaks . Meie ühise armastuse ja hoolimise toel.“ Meie ühise armastuse ja hoolimise toel. Mitte raha toel. Raha on pelgalt abivahend, aga armastus on seisund, milles kõik areneb paremuse poole. Armastus ja hoolimine oma riigist on edasiviiv jõud, mis sillutab teed paremale tulevikule.
Maailm ei ole vaid see, mida meie loonud oleme. Maailm on ka see, millest me sõltume, mis toimub ilma meie sekkumiseta, mida me ei suuda hoomata. Me saame kokku lugeda raha, aga me ei saa kokku lugeda armastust, sest (ma tahaksin loota) seda on kordades enam. Seda on kahe inimese vahel, kes tõotavad teineteisele igavest truudust. Seda on emas, kes hoiab süles oma last ja seda on lapses, kes vaatab emale silma. Seda on mehes, kes mundris marssides tunneb, et hoiab oma riiki. Ja seda on igas väikeses heateos, mida me teeme oma lähedastele, kallitele. Armastust on sünnist saati inimese sees ja raha ei tee seda juurde ega võta ka ära. Lõppude-lõpuks amor vicit omnia – armastus võidab kõik.