Kirjand: Millele tasub minu arvates oma elu pühendada? (0)

Millele tasub minu arvates oma elu pühendada?
Igal inimesel on elus omad eesmärgid. Ilma nendeta lihtsalt ei saa. Elu üksinda ei tähenda mitte midagi, vaid sellele annab mõtte soov millegi poole püüelda, midagi, mida oodata. Kuid on asju, millele oma elu tasub pühendada ning asju, millele mitte.
Lapse töö on õppimine. Nii ütlevad vanemad neile, kui nad õppida ei viitsi. Tõsi ta ju on, et õppimine on kõige alus. Õppimine on vahend edasiseks edukaks eluks, kuid on palju inimesi, kes võtavad õppimise endale südameasjaks ning ei tegele peaaegu mitte millegi muuga. Ka näiteks minu vanas klassis oli kaks tüdrukut, kes kogu aeg ainult õppisid. Selle eest ei saa loomikult kedagi kritiseerida, sest igal ühel on omad lemmiktegevused, kuid õppimine ei tohiks olla kellegi elu mõte, see peaks pigem mängima tagasihoidlikku rolli, seejuures tuleb see endale teha nii meeldivaks kui võimalik.
Kindlasti on üheks asjaks, millel peab elus olema väga tähtis koht, on armastus. Armastus on ju omamoodi ka elu alus, ilma milleta inimkonda ei eksisteeriks. Armastus on andnud ka kirjanikele tohutult inspiratsiooni. Arvukatest armastusromaanidest võib tuua välja näiteks A. H. Tammsaare „Ma armastasin sakslast “, milles kiindumus Erika vastu peategelase elu palju ilusamaks teeb. Küll lühikeseks ajaks, kuid siiski. Armastus aitab alati välja kõige mustematest olukordadest ning teeb tuju veel paremaks, kui ta juba hea on. Siiski kaasneb armastusega ka varjupooli, kuid nagu öeldakse: igas heas on ka natuke halba.
Suuremaks sirgudes asendub õppimine tööga, küll mitte täielikult, sest inimene õpib kogu elu ja sureb ikka lollina, kuid siiski valdavas enamuses . Selle puhul on jällegi oht muutuda töönarkomaaniks. Näiteks oli selline A. H. Tammsaare romaani „Kõrboja peremees “ peategelane Katku Villu, kes aina rügas enesesse tõmbunult tööd. Kui elus puuduvad igasugused muud sihid, siis on normaalne, et endale neid otsitakse ning seetõttu töö ka selle koha lihtsalt hõivab. Loomulikult ei ole selline kinnisidee põrmugi hea ning sellisel puhul tuleks endale eesmärke otsida kindlalt teistest valdkondadest.
Loomikult mängivad iga inimese elus rolli töövälised hobid ja huvid, millele peaks minu arvates inimene end täielikult pühendama. Hobid on midagi, millest saab unistada tööd tehes ja õppides. See annab lootust ning ka motivatsiooni, et töönädal saab varsti läbi ning lõpuks ometi saabub lõõgastus ning võimalus teha seda, mida tõsiselt teha tahetakse. Näiteks minu puhul on selleks GPS-orineteerumine, mida ma harrastan võimalusel igal vabal hetkel. Iga päev kui ma koju jõuan, olen ma taas nädalavahetusele lähemal, lähemal võimalusele orienteeruma minna.
Inimene peab kindlasti pühenduma sõpradele, ilma sõpruseta ei saa elada ükski inimene. Kõige hullem, mida kogeda saab ongi minu arvates üksindus, inimliku kontakti puudumine. Küll on aga sõprusel ka varjukülgi. Kui ollakse endale leidnud sõbra, keda üdini usaldatakse ning kui ta siis alt veab, siis on tulemus väga negatiivne. Näiteks minul pole kunagi varem olnud eriti häid sõpru, kuna minu huvid lihtsalt teiste omadega ei kattu. Veidi aega tagasi leidsin ma aga endale sõbra, kellel on täpselt samad huvid kui mul, kuid siiski on ta mind mitmeid kordi alt vedanud . Sellest hoolimata usaldan ma teda, sest ühtegi teist nii head sõpra mul ei ole.
Maailm on täis asju, millele inimesed ennast pühendavad. Kas ja millele keegi pühendub, otsustab igaüks ise, kuid siiski ei tohiks keskenduda asjadele, mis on vaid vahendid tegeliku õnne poole.