Kirjand: Eestlased ajaloo risttules (1)

Eestlased ajaloo risttules
Juba aastatuhandeid on eestlased olnud ajaloo risttules. Eestist on läbi käinud mitmed suured sõjad ja eesti on sattunud korduvalt suurte riikide mahhinatsioonide ohvriks. Ometi on väike eesti rahvas ajaloo risttules kogenud ka helgemaid hetki . Millised hetked on eestlaste ajaloo risttules olnud kõige raskemad ja otsustavamad?
Esimene suurem sõda tuli eestasltel pidada juba 13.sajandil. Sellel ajal algas Neljas ristisõda, mille käigus hõivati ka eesti alad. Kuigi võideldi vapralt ja kaotused olid suured mõlemal poolel, ei olnud väikesel rahval mingit võimalust vastu saada kümnetele tuhandetele rüütlitele, kes tule ja mõõgaga oma vallutusretke sooritasid. Peale eestlaste alistamist 1228.aastal, algas pikk ja pime orjaaeg. Esimene suurem sõda läks Liivimaa kroonikasse kirja, kui ristirüütlite hiilgav võit Läänemere paganate üle.
Eestlased ei ole mitte üksnes pidanud vastu seisma võõrvallutajatele, vaid on pidanud võitlema väljasuremisohuga. Aega, mis Läänemere ääres elavad inimesed veetsid Rootsi riigi võimu all, peetakse üldiselt heaks. Tegelikult ei saa sellega nõustuda, sest just Rootsi riigi võimu all olevat eestimaad tabas 1695.aastal näljahäda, mis oleks võinud hukutada terve rahva. Kuna olukord ei olnud halb mitte ainult eestimaal, vaid ka Rootsis, otsustas Rootsi kuningas kogu eestimaal oleva vilja Rootsi saata, mis süvendas rasket olukorda veelgi. 18.sajandi alguseks oli eestalsi vähem, kui 100 000. Sõja või uue nälja korral oleks rahvast tabanud väljasuremine. Sellest võib järeldada, et väljakutsed, mis rahvastele esitatakse ei ole alati lihtsad ja võivad viia rahvuse hukuni.
Ajalugu on kinkinud eestlastele ka võimalusi oma olukorda parandada. Esimene võimalus midagi muuta tekkis peale pärisorjuse kaotamist 1816.aastal. Nüüd oli võimalus tehtud töö eest tasu saada ja ennst rohkem harida. Hakati talusid päriseks ostma ja üha rohkem noori astus ülikoolidesse. See viis uue, haritud ja jõukamal järjel põlvkonna kujunemiseni ja 19.sajandi keskel alanud Rahvusliku ärkamisajani. Selle tulemusena hakkasid eestlased endast, kui rahvast mõtlema. Juba K.J.Peterson kirjutas eestlastest mitte kui maarahvast, vaid kui suurest rahvusest. Rahvuslik ärkamisaeg oli ka aluseks hilsemale Eesti Vabariigi tekkele. Ei ole mingitki kahtlust, et eestlased suutsid ära kasutada oma võimalust saada iseteadvaks ja jõukamal järjel rahvaks.
Teine suurem sõda oma vabaduse peeti aastatel 1918-1920. Võib öelda, et sellel ajal oldi otseses mõttes risttule all. Ühelt poolt püüdsid noort vabariiki vallutada sakslased ja teiseltpoolt Nõukogude Venemaa. Need aastad olid eestlste jaoks otsustavad. Arvatakse, et kui Vabadussõda oleks kaotatud , siis oleksid punase Venemaa juhid kõik mitte vene rahvusest inimesed siberisse küüditanud. Peale Vabadussõja lõppu said eestlased juhtida esimest korda oma riiki ja arendada ilma piiranguteta oma kultuuri. Seda võib pidada järjekordseks positiivesks näiteks sellest, kuidas väikerahval õnnestus ajaloo risttule alt võidukalt väljuda.
Alati ei saa negatiivsetes sündmuste käigus kedagi teist süüdistada. Eestlased on läbi ajaloo pidanud tegema mitmeid tähtsaid otsuseid, mis kõik ei ole olnud õiged ja mõned neist on viinud kümnete tuhandete tavakodanike tagakiusamisele ja küüditamisele. Aastal 1939 otsustasid K.Päts ja kindral J.Laidoner lubada Eesti Vabariiki NSV Liidu väeosad. Selle tõttu sunniti ametist lahkuma eesti meelsed riigijuhid ja asendati nad venemeelsetega, mis viis lõpuks iseseisvuse kaotamiseni. Võib ju küll öelda, et tagantjärgi on lihtne neid kritiseerida ja halvustada, aga riigijuhid ei tohi endale selliseid vigu lubada. See tõestab hästi, kuidas ajaloo risttule alla sattudes võib teha väga valesid otsuseid, mis mõjutavad terve rahva edasist saatust.
Kuigi eestlaste ajaloos on olnud palju raskeid ja negatiivse lõpuga ajaloosündmusi, võib öelda, et kõige tähtsamatel hetkedel on üldiselt tehtud õigeid otsuseid. Muistne vabadusvõitlus küll kaotati, kuid Vabadussõda, mida peetakse üheks kõige otsustavamaks sõjaks eestlaste ajaloos suudeti siiski võita. Kahjuks küll anti verega võidetud vabadus küll hiljem käest ära, kuid ei suudetud murda eestlaste vaimu. Loodetavasti ei ole tulevikul varuks veel raskemaid katsumisi, kui senini on olnud ja väike rahvas väljub ka edaspidi ajaloo risttule alt võiduklat.