Kirjand dekameronist (1)

“Te ei saavuta elus oma kohta, kui seisate valvel,
vaid kui ründate ja saata ka ise kõvasti kolki.” (R. Emerson )
Giovanni Boccacio “ Dekameron ”
„Dekameron“ on aastal 1353 valminud 100 novelli kogumik. Teos sisaldab endas seitsme daami ja kolme noormehe poolt kümne päeva jooksul jutustatud novelle . Tegevus toimub ühes Itaalia linnakeses, kus valitseb parasjagu surmakülvav katk, ümberringi on tunda surma ja ängistust, sest selle haiguse eest ei kaitse kedagi miski. Teineteise lohutamiseks ja rõõmustamiseks otsustakse vesta lugusid, mis on samas õpetlikud ent ka huvitavad oma teravmeelsete väljaütlemiste poolest.
Boccaccio armastas kirjutada oma loomingus nii jõukatest kui ka vaesematest inimestest. Sageli võib kohata, kuidas ühes loos tegutsevad kõrvuti aadli või koguni kuninga seisusest isikud koos lihtsate tööliste ja viletsate ning väetitega. Välja on kujunenud salakavalad, riukalikud ent samas oma vigadest õppivad tegelased.
Tähtsaks peetakse abielu austamist ja truudust, kuid samas ei ole haruldased olukorrad, kus antakse järgi oma ihadele ja unustakse kombekus. Väärtustakse armastust, ausust ja seda, et ei tohi ennast teiste silmas häbistada, sageli vaikitakse nii maha nii mõnigi patune tegu. Tegelaste eetika ja moraal põhineb aususel ja hoolimisel, aga tihiti unustakse need põhimõtted ja esile kerkib ahnus ja maisetele naudingutele allumine.
Ühes kloostris elas kord üks imekaunis neiu , kes jäi silma ühele möödaminevale kelmikale noormehele. Poiss käis luuramas veel mitmel õhtul, kuni lõpuks tütarlapsega jutule sai. Nad olid koos mitmel õhtul kuid lõpuks said teised nunnad sellest teada ja kohe sellest pea nunnale teatama ruttasid. Samal ajal aga oli nende ustav eeskuju preestriga hullamas, ja imekähku, suurest hirmust ennast kiiruga riidesse pannes ja” oh seda häda”, preestri püksid rätiku asemel edale pähe tõmbas. Esialgu ei märganud seda keegi. Kuid kui abtiss parasjagu noort tütarlast noomina ja hirmsate sõnadega sõimama oli hakand, märkas tüdruk järsku et nunnal on peas püksid, millest võis niimõndagi järeldada. Üsna pea nägid seda aga ka teised. Abtissil hakkas väga piinlik ning ta võttis oma sõnad tagasi. Kuna mõlemad olid patused, jäetigi see lugu nii, saladuseks nende vahel kes seda pealt olid näinud. Ning edaspidiseks öeldi nii palju, et “teeme neid asju ikka salajaselt, nii võib.”
Läbi teose on tunda, kuidas naeruvääristakse häbi tundmist ja teistele valu põhjustamist, kindlaid inimtüüpe ja ühiskonnakihte, eesotsas vaimulikke ja aadlikutega. Boccaccio pilkab väga avameelselt ja julmalt. Tehakse maha seda, kui ei julgeta avaldada oma arvamust ja kaitsta endast tunduvamalt nõrgemaid, kes vajaksid abi. Inimene ei tohiks olla meelekindluseta vaid suutma vastu võtta otsuseid.
„Dekameronis” valitsevas elukäsitluses ülistatakse nutikust, teravmeelseid ütlusi ja meelsaid naudinguid. Lood sisaldavad suuri hingelisi tundmusi, traagilist armastust, truudusetuid abikaasasid, silmakirjalikke vaimulikke. Boccaccio üritab suunata inimesi võtma elu nagu see on, mitte süübida pisiprobleemidesse vaid üritada nendest leida kergemat väljapääsu. Tuleks õppida nautima ka seda, mis võimalusi elu annab.