“Dekameron” Giovanni Boccacio (12)

Kärt Kuivjõgi
10a
Giovanni Boccacio
“ Dekameron ”
„Dekameron“ on aastal 1353 valminud 100 novelli kogumik. Teos sisaldab endas seitsme daami ja kolme noormehe poolt kümne päeva jooksul jutustatud. Tegevus toimub ühes Itaalia linnakeses, kus valistseb parasjagu surmakülvav katk, ümberringi on tunda surm ja ängistust,sest selle haiguse eest ei kaitse kedagi miski. Teineteise lohutamiseks ja rõõmustamiseks otsustakse vesta lugusid , mis on samas õppetlik ent ka huvitav oma teravmeelsete väljaütlemiste poolest.
Boccaccio armastas kirjutada oma loomingus nii jõukatest kui ka vaesematest inimestest. Sageli võib kohata, kuidas ühes loos tegutsevad kõrvuti aadli või koguni kuninga seisusest isikud koos lihtsate tööliste ja viletsate ning väetitega. Välja on kujunenud salakavalad, riukalikud ent samas oma vigadest õppivad tegelased. Ära võib tunda stereotüüpidesse langevaid tegelasi.
Tähtsaks peetakse abielu austamist ja truudust, kuid samas ei ole haruldased olukorrad, kus antakse järgi oma ihadele ja unustakse kombekus. Väärtustakse armastust, ausust ja seda, et ei tohi ennast teiste silmas häbistada, sageli vaikitakse nii maha nii mõnigi patune tegu. Tegelaste eetika ja moraal põhineb aususel ja hoolimisel, aga tihiti unustakse need põhimõtted ja esile kerkib ahnus ja maisetele naudingutele allumine.
Üks harudaselt rikas mees nimega Landolfo Ruffolo läheb pikale reisile, et suurendada oma maist vara. Algul üritas ta seda teha ausal teel kauplemisega, ent kui selgub , et tema head äriplaanid ei olegi nii tulusad otsustab too rünnata teisi laevu ja varastada nende vara. Ta suudab küll kokku ajada päris suure hulga raha, kui sattub hiljem ise röövimise ohvriks, jäädes viimaks maha abitu merehädalisena. Suureks õnneks päästab üks naine Landolfo koos kastiga, mis on täis kalliskive. Vastutasuks saadab Ruffolo hea summa päästjale.
Lando Ruffolo on küll kohati isekas ja rahahimuline inimene saab ta läbi oma õnnetuste aru elu väärtusest ja sellest, mis on õige. Samuti saab ka aru kuninga Agilulfi naisega salaja vallatlenud tallipoiss aru, et sellised asjad häbistavad nii teda ennast kui ka teisi.
Läbi teose on tunda, kuidas naeruvääristakse häbi tundmist ja teistele valu põhjustamist, kindlaid inimtüüpe ja ühiskonnakihte, eesotsas vaimulikke ja aadlikutega. Boccaccio pilkab väga avameelselt ja julmalt. Tehakse maha seda, kui ei julgeta avaldada oma arvamust ja kaitsta endast tunuvamalt nõrgemiad, kes vajaksid abi. Inimene ei tohiks olla meelekindluseta vaid suutma vastu võtta otsuseid.
“Dekameronis” valitsev elukäsitlususes ülistakse nutikust, teravmeelseid ütlusi ja meelelisi naudinguid. Lood sisaldavad suuri hingelisi tundmusi, traagilist armastust, truudusetuid abikaasasid, silmakirjalikke vaimulikke. Boccaccio üritab suunata inimesi võtma elu nagu see on, mitte süübida pisiprobleemidesse vaid üritada nendest leida kergemat väljapääsu. Tuleks õppida nautima ka seda, mis võimalusi elu annab.