Kirjand "Vägivald meie ümber" (1)

Vägivald meie ümber
Vägivald on jõu kasutamine vastu ohvri tahtmist.Vägivald meie ümber jaguneb kaheks: Füüsiline ja vaimne vägivald, ning nii uskumatu kui see ka pole, siis tihtipealejätab just vaimne vägivald meisse sügavamad jäljed. Kuidas vägivalla vastu võidelda ? On see üldse võimalik ? Kas mina olen vägivaldne ?
Vägivallategu on tapmine , mõrv või kehaline väärkohtlemine, kuid ka näiteks ähvardamine või piinamine . Koolis teiste narrimine ja mõnitamine on ka vägivald, lausa üks jubedaimetest. Palju on õpilasi, kes ei tulegi üldse kooli, kuna klassikaaslased mõnitavad või naeravad tema üle. Inimene, kes tahab teist narrida, leiab selleks alati mingisugusegi põhjuse. Olgu kannataja siis liiga lühike, liiga tüse või liiga tark. Uuringutest on välja tulnud, et vaimne vägivald on levinum just tüdrukute seas ning poisid eelistavad pigem kaklemist ning muid füüsilise vägivalla viise.
Me ei kujutagi ette maailma enda ümber ilma vägivallata. See on alati olemas olnud. Juba ajast, kust alates ajalooteadlastel andmeid on, see on nii praegu ning arvatavasti on ka edaspidi. Meie ainus võimalus on võidelda selle vastu, et vägivalda veidigi vähem oleks.
Ma arvan, et alustada tuleks iseendast. Tuleks järele mõelda, millal me ise kellegi suhtes vägivalda oleme tarvitanud ? Kuidas me seda tegime ? Kas viis meid unistuste täitumiseni ja heaolutundeni ? Juba vanarahvatarkus ütleb : „Tee teisele seda, mida tahad , et sulle tehtaks“. Minu arvates on see üks väärt ütlus. Me peamegi tegema teistele kõike head ning halvad mõtted üldse peast välja viskama . Nii saaks maailmast hoopis parem paik.
Teiseks võimaluseks oleks karistuste karmistamine. Mind ajab vihale see kui ebaaus Eesti Vabariigi kohtusüsteem vahepeal on. Kui mõni kodutu varastab poest endale süüa, et elus püsida, mäaratakse talle karistuseks tingimisi või paar päeva arestimajas. Kuid samas esineb juhtumeid, kus mõni joobes isik peksab teise inimese poolsurnuks, kuid saab sama karistuse. Ma ei taha küll ühtegi varast kaitsta, kuid asi on põhimõttes. Ma ei imestaks kui inimese tapmise eest siin Eestis varsti lihtsalt suulist hoiatust ei saa. Imestagem siis veel meie väikese rahvaarvu üle.
Mina püüan olla eeskujulik ning tubli kodanik. Ma ei löö kedagi, ei ähvarda, ei narri ega togi. See on minu panus turvalisse elukeskkonda. See pole küll midagi suurt ja erilist, kuid ma usun, et inimesi, kes mõtlevad nii nagu mina, on veel. Võin käsi südamel öelda, et mina ei hakka mitte kunagi kedagi tapma või terroriseerima. Juhtugu mis tahes.