Samal ajal aga ka moraliseeriti, püüti lugejaid juhtida ôigele teele, jagada ôpetusivasid ja levitada elutarkusi. Selleks pöörduti tihti allegoorilise väljenduse poole. VAGANTIDE LADINAKEELNE LUULE Vagandid (lad vagare ‘rändama,hulkuma’) rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga sattunud pahuksisse ning seetôttu pilkasid oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist, kutsusid üles nautima hoopis maiseid rôôme ja mônusid. Nende luules taaselustusid Anakreoni, Horatiuse ja Ovidiuse luule motiivid veinist ja armastusest, elu lühidusest ja hetke nautimisest. Vagandi patutunnistus (katkend) Sammun mööda laia teed nagu ikka noorus, pahedesse mässin end, môttest kaob mul voorus. Rohkem lôbuahnust mus on kui hüveiha,
MÕISTUSE (nutikuse) VÄÄRTUSTAMINE SATIIR (terav pilge), eriti pilgati truudusetuid naisi ja liiderlikke kirikutegelasi. MORAAL - tekstid sisaldasid õpetussõnu LEVISID LÜHIKESED ANEKDOOTLIKUD VÄRSSJUTUSTUSED Väärustati lõbusust, teravmeelsust, leidlikkust, taibukust. Piitsutati aplust, ahnust, kirgi. VAGANDID rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga sattunud pahuksisse ning seepärast pilkasid oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist. Kutsusid üles nautima maiseid rôôme ja mônusid. Vagandi patutunnistus (katkend) Sammun mööda laia teed nagu ikka noorus, pahedesse mässin end, môttest kaob mul voorus. Rohkem lôbuahnust mus on kui hüveiha, hinges olen surnud ning - teenin enda liha. Minu kindel otsus on surra kôrtsilauda, nii et oleks keele peal vein mul enne hauda. Eks ka inglikooridel laul siis rôômsam tule: "Jumal olgu armulik talle, joodikule!" ALLEGOORILISED TEOSED
"Imemaali" motiiv kordub veel ka Cervantese samanimelises Iühinäidendis XVII sajandi hakul. Hiljem tuntakse seda muidugi eeskätt taani muinasjutukirjaniku H. Chr. Anderseni töötluse järgi. Omaette nähtuseks sai hiliskeskaja luules v a ga n ti de ladinakeelne looming. Vagantideks (Id vagare 'rändama, hulkuma') kutsusid end enamasti rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga pahuksisse sattunud ning sees tõttu oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist tihti sapiselt pilkasid, kutsudes üles nautima maiseid rõõme ja mõnusid. Nendega liitus õppe vaheaegadel vaeseid skolaare (üliõpilasi), et jooma- ja pilkelaulude loomisega endale elatist teenida. Inglismaal ja Prantsusmaal kutsuti neid veel g o Ij a ari d eks (võimalik et Piibli Koljati nime järgi). Rahvuskeelse luule möjul olid vagantide luuletused riimilised, üheks enamkasutatud vormiks sai näiteks ühesuguse riimiga ühendatud nelikvärss
äraostetavust, rikaste ahnust, ajastu kõikvõimalikke pahesid. Samal ajal moraliseeriti, püüti lugejaid juhtida õigele teele, jagada õpetusivasid ja levitada elutarkusi. Tunduvalt suurenes ühiskondlik-poliitiline temaatika. 3. Vagandid olid rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga pahuksisse sattunud ning seetõttu oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist tihti sapiselt pilkasid. 4. Müsteerium piibliepisoodidele üles ehitatud näindendid Miraakel teemaks apostlite ja jumalaema imeteod. Nendesse põimiti rohkelt legende, kasutati ära rüütli romaanidest tuntud seiklusmotiive ja fantastikat Farss jämekoomilised olustikuised lühinäidendid, kus väljakujunenud kindlateks tegelastüüpideks olid patune munk, pedandist nurgaadvokaat, hooplev palgasõdur, truudusetu abielunaine jt.
-15. sajandil ilmunud ,,Roosiromaan" - mille keskne teema on mehe ja naise suhted. Abieluideaaliks peetakse abikaasade võrdsust ja sõprust. Romaan kirjeldab ka õrna ja õilsat armstust. Ballaadid õilsast rüütlist ROBIN HOODist - lôbus rahvakangelane Inglismaal VAGANTIDE LADINAKEELNE LUULE Vagandid (lad vagare `rändama,hulkuma') - rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga sattunud pahuksisse ning seetôttu pilkasid oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist, kutsusid üles nautima hoopis maiseid rôôme ja mônusid. Nende luules taaselustusid Anakreoni, Horatiuse ja Ovidiuse luule motiivid veinist ja armastusest, elu lühidusest ja hetke nautimisest. Teater ja näitekirjadus Draama areng takerdus keskajal paljudeks sajanditeks ja saavutas kõrgtaseme alles 14.-15. sajandil. Antiikne teater, mis Rooma keisririigi ajal mandus pantomiimiks, hävitati varakeskajal kiriku poolt
selle ümbruses. Boccaccio ümbritses oma novellid raamjutustusega. Jutustajaid on teoses 10: 7 neidu ja 3 noormeest. Seltskond lahkub linnast, sest möllamas on Must Surm. Teose pealkiri tähendab ,,kümnepäevakut" või ,,kümne päeva raamatut", mille Boccaccio tuletas kreeka keelest. ,,Dekameroni" teemad on: munkade liiderlikkus, kohtunike äraostetavus, inimeste patud ja paljastamine ja kirikuteenrite satiiriline väljanaermine, armuiha ja armukadedus, abielurikkumine, petmine ja nöökimine. Teose satiir on suunatud selle abielu pihta, mis on majanduslik kokkulepe, mehe valiku ainuõiguse vastu ja naise tunnetevabaduse kaitseks. ,,Dekameron" koosneb 100 novellist ja lugusid jutustati 10 päeva. 7. Chaucer ja Marguerite de Navarre. - Inglise uue aja kirjanduse isaks nimetatakse Geoffrey Chaucerit. Chauceri loomingu kaks perioodi on prantsuse periood ning itaalia periood
Novella - väga populaarsed XIII saj anekdootlikud lõbusad rahvajutud Itaalias (sealt sai oma ¾anri nime novell). "Papp Amis" - randlauliku Strickeri poolt loodud terve vankide sari kavala preestri seiklustest. Lugu imemaalist mida näevad ainult seaduslikest abieludest sündinud inimesed. Vagandid - nendeks kutsusid end enamasti rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga sattunud pahuksisse ning seetõttu oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist sapiselt pilkasid, kutsudes üles nautima hoopis maiseid rõõme ja mõnusid. "Roosiromaan" - kask autorit: Guillaume de Lorris (Xiii saj 1. pool) ja Jean de Meung (XIII saj 2. pool) . esimene autor, päritolult aadlik, kavatses mõistupiltides esitada kurtuaasse armastuse õpetuse. Tegelased on allegoorilised. "Rebaseromaan" - võib õigusega nim loomaeeposeks: see on XIII saj keskpaiku Prantsusmaal kokku pandud
tänapäeval. Kahjuks on valdavalt kõige rohkem rumalaid ja ihadele alluvaid inimesi. Võib märgata, et väga paljudes teostes on tähtsal kohal maised ihad ja lõbutsemine. Keha juhib mõistust, nagu ka tänapäeval. Ei ole vahet, mis seisusest inimesega on tegemist, kes oma tunnetele vastu ei suuda panna – neid leidub nii talupoegade, üliõpilaste kui ka vaimulike seas. „Dekameron“ räägib elust, täpselt sellisena nagu seda elati ja elatakse ka praegu. Boccaccio naerab välja kirikuteenrite pahesid, rõhutab nende moraalset süüd, eksimist loomuse ja looduse vastu. Ka munk võib olla tubli ja võimekas mees, kuid ei maksa teeselda askeeti. Esimese päeva neljas novell räägib loo mungast ja abtist, kes mõlemad sama tüdrukuga vallatlevad. Abt näeb munga alatut tegu pealt ning loodab teda selle eest süüdistada. Kongi sisenedes läheb tal endalgi noore tütarlapse peale veri keema ning ta vallatleb temaga. Sedasama nägi pealt ka munk
laenatud eri aegadest ja paikadest. Teost läbib sotsiaalne satiir. Loomades ja nende seiklustes peegeldub ühiskonnasuhteid(sageli humoorikalt). Saksakeelsest tõlkest "Rebane Reineke" mugandas Goethe om eepose, Goethet omakorda Kreutzwald ("Reinuvader Rebane"). Vagantide luule Vagantideks kutsusid end enamasti rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga pahuksisse sattunud ning seetõttu oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist tihtipeale sapiselt pilkasid, kutsudes üles nautima maiseid rõõme ja mõnusid. Nendega liitus õppevaheaegadel vaeseid skolaare(üliõpilasi), et jooma- ja pilkelaulude loomisega endale elatist teenida. Inglismaal ja Prantsusmaal kutsuti neid veel goljaarideks. Rahvuskeelse luule mõjul olid vagantide luuletused riimilised, enamkasutatud vormiks ühesuguse riimiga ühendatud nelikvärss. Eriti rikkalikult vagantide luulet säilinud Lõuna-Saksamaal Baieri aladel
336 teda vankrist maha aitama, kuulis see, et ta tasakesi sõna «Phoebus» kordas. Ta käed seoti lahti ja teda kästi vankrist maha tulla ühes kitsega, kes ka lahti seoti ja kes end vabana tundes aina rõõmsalt mökitas. Siis pidi ta paljajalu mööda kivist sillutist minema kuni portaali trepiastmeteni. Kaelas olev köis lohises tal ussina järel. Siis lakkas kirikus laulmine. Suur kuldrist ja rida põlevaid küünlaid hakkasid hämaruses liikuma. Kuuldi kirjudes riietes kirikuteenrite hellebardide kolksatusi ja mõne aja pärast tuli pikk rong missariietes preestreid ja valgetes kirikukuubedes diakoneid aeglasel sammul salme lauldes süüaluse poole. Varsti nägi süüdistatu ja kogu rahvas seda rongkäiku enese ees. Tütarlapse pilk aga kiindus sellesse, kes otsekohe ristikandja järel eesotsas käis. «Oo,» ütles ta tasakesi ja lõdises ise, «jälle tema, see preester!» See oli tõepoolest ülemdiakon. Vasakut kätt oli tal alamkantor, paremal kantor, ametikepp käes
annaabi.ee 
