Tema teeneks oli koolihariduse edendamine, rahvakirjanduse väljaandmine ning Liivimaa kiriku organisatsiooniline kindlustamine. Kogu Rootsi aja pidas kirik võitlust nn katoliikliku ebausuga. Selle nn teise reformatsiooni ajal võideldi maarahva etnousundiliste elementidega (17. sajandil toimus Eesti- ja Liivimaal ca 170 nõiaprotsessi, mille käigus hukati vähemalt 44 inimest). Rootsi võimu ajal oli luterlus riigikiriku staatuses. Rootsi kuningas Karl XI tegi 1686. aastal kirikuseaduse täienduse. Rootsi Örebro eeskirjadega keelati kirikuteenistusse võtta neid vaimulikke, kes ei olnud õppinud Uppsala ülikoolis. Et kindlustada Rootsi riigiluterlikku kohalolu Liivimaal ning piirata Rootsi riigialamate välismaiseid ülikooliõpinguid, rajati 1632. aastal ülikool ka Tartusse, millele anti kõik Uppsala ülikooli privileegid. Et kindlustada luteriusu mõju, oli oluline kirjaoskuse levitamine. Esialgu pandi lootus
Kinnitati ikoonimaali ja kirikumuusika tavapärased vormid ning mõisteti hukka ilmalik muusika ja näitemängud. Üks otsus kohustas õigeusklikke mehi Õnnistegija eeskujul habet kandma, teine keelas süüa verivorsti. Vaimulike kuritarvitused ja liiderdamine mõisteti hukka. Kiriku maaomand ja maksusoodustused kuulutati puutumatuiks, kuid kui kirik tahtis edaspidi uusi valdusi soetada, vajas ta selleks tsaari heakskiitu. Sajapealine kirikukogu võttis vastu ka uue kirikuseaduse koodeksi. Kriis ja edaspidised reformid: Märtsis 1553 jäi Ivan haigeks. Tundes oma elu pärast hirmu, üritas ta kindlustada troonipärijana oma alaealist poega Dmitrit. See ettepanek tekitas tõsist vastuseisu, üks rühmitis väitis, et krooni peab pärima täiskasvanu ja pakkus välja Ivani nõo, Staritsa Vladimir Andrejevitsi. Ivani tervenemine lõpetas vaidlused, kuid muutis tsaari oma nõo ja teda toetanud bojaaride suhtes vaenulikuks. 1550. aastatel tuli veelgi haldusreforme
teoks tehtud talurahvakoolide asutamine. Mainimist tasub Forseliuse asutatud seminar, mis oma lühikese toimimsaja jooksul suutis hariduse anda umbes 160 eestlasele, kellest umbes üks neljandik töötas hiljem talurahvakoolides õpetajana. Tänu Forseliuse seminarile hakkas rahva hulgas levima lugemisoskus. See sai omakorda eelduseks eestikeelse kirjasõna levikule 17. sajandi lõpul. Põhjaeestikeelseid raamatuid hakati Riias trükkima 1690. aastail. Talurahvakoolide püsimist toetas Rootsi kirikuseaduse maksmapanek. Kindlasti ei tasu ära unustada ka Tartu Ülikooli avamist Rootsi suurvõimu sajandil 1632. aastal. Ülikoolis valmistatud Eesti ja Läti jaoks ette üsna palju pastoreid umbes 250. Ülikooli esimene tööperiood jäi paraku lühikeseks, lõppedes Vene-Rootsi sõjaga ning Tartu kapituleerimisega 1656. aastal. Rootsi võimu ajal sai Eesti Tartusse ka oma esimese trükikoja 1631. aastal. Seal valmis kokku umbes 1100 raamatut ja brosüüri, lisaks väiksemaid trükiseid
läinud luuletaja Käsu Hans, kes on tuntud oma kaebelauluga "Oh! Ma vaene Tardo Liin". MAARAHVA ÕPETAJA Peale Forseliuse surma (1688) seminar suleti. Kuigi kooli tegevus osutus lühiajaliseks, pandi selle kaudu alus Eesti esimese koolivõrgu kujunemisele. Forseliuse pedagoogikaideed leidsid rakendust eeskätt Lõuna-Eestis, koole asutati rohkem seal, kus mõisate reduktsioon oli laialdasem. Seminari asutamist soodustas Rootsi kuningavõimu poliitika. 1682 algas uue kirikuseaduse väljatöötamine. Viimane nägi ette koolide rajamist kogu riigis. Karl XI valitsemisajal (1660-1697) süvenes absolutism, 1680 viidi läbi laialdane mõisate reduktsioon, mille alusel riigistati Liivimaal viis kuuendikku ja Eestimaal üle poole juba varem läänistatud mõisamaadest. Määrati kindlaks talumaade suurused ja maksukohustused. Rüütelkonna vaoshoidmiseks piirati ka aadli poliitilisi õigusi. Kuna 17. saj
vabastatud pärisorjusest, talude rendiksvõtmine ja päriseks ostmine. · Aste-astmelt anti kohalik omavalitsuse korraldus eestlastele. See toimus eesti keeles. Õigusteadvuse kujunemine! Tammsaare loomingus, Mats Traadi epopöa. · Seltsiliikumine! 1832. aastal võeti vastu Uus evangeelse luteri kiriku seadus, mis vahetas välja rootsiaegse, sellega lõppes kohalike luteri kiriku iseseisvuse periood ja nad allutati ülevenemaalisele luteri kiriku järelvalvele. Uue kirikuseaduse alusel võisid kirikuõpetajateks olla ainult Venemaal asuvate ülikoolide usuteaduskondade lõpetajad, mis tingis aja jooksul Saksamaalt uue kirikuõpetajate ja haritlaste immigratsiooni Liivimaale, kellest kujunes aja jooksul uus seisus Läänemere kubermangudes literaadid. Saksamaalt pärit ja saksakeelsed, kuid kohalikus baltisaksa aadelkonnas kujunenud hinnangutest erinevaid Valgustusajastu põhimõtteid järgivad literaatide esindajad hakkasid teostama uuringuid maarahva elu-olu kohta
kajastavad arveraamatud, kroonika- ja meetrikaraamatud, leerilaste ja armulaualiste nimekirjad, kihluste registrid ja personaalraamatud. Kõige olulisemaks allikaks perekonnaloo uurimisel on meetrikaraamatud sündide (ristimiste), abiellumiste (laulatuste) ning surmajuhtumite (matuste) registrid. Meetrikaraamatute süstemaatiline pidamine levis Euroopas 16.sajandist. Meetrikaraamatuid peeti kuni 1832.a kirikuseaduse jõustumiseni suhteliselt vabas vormis, nii, nagu pastor paremaks pidas. Enamasti on kirikuraamatuid peetud saksa keeles, kuid läbi aegade oli ka selliseid kirikuõpetajaid, kes eelistasid kasutada eesti keelt. Kõik meetrikaraamatute sissekanded on kronoloogilises järjekorras. Sünnimeetrikas märgiti lapse sünni- ja ristimise aeg, vanemate elukoht, lapse nimi, vanemate nimed , seisus, eluala ja amet, vaderite nimed. Ristiusu kombe kohaselt oli poisslapsel
katoliku kirik ehk apostellik õigeusk. Misjonitegevust õigeusklike poolt ei toimunud. Õigeusu kirikud vaid kindlale sihtgrupile, aga mitte veel elanikkonnale. Kui 1686. aasta kirikuseadus välja kuulutati, ei levinud provintsidesse eriti kiiresti. Eestimaal rakendati 1692. aastal ja Liivimaal 1694.-95. aasta algus. Vaatamata sellele, et kohalikud olid sellele vastu, hakkab seesama kirikuseadus reguleerima kirikuelu. Kehtib kuni 1832. aastani. Siis võetakse ette kirikuseaduse muutmine (puudutas protestantlikke uske). Siinse uue kirikuseaduse juures saab aluseks vana seadus. Kirikuseadus näitas kiriku juhtimise hierarhia, milline on jumalateenistuse läbiviimise kord (tavajumalateenistused, pidupäevade jumalateenistused, matused, ristimised, sakramentide jagamine jne), pastorite tegevuskompetents, kiriku valitsemine, vaimulike eksimuste eest karistamine oli üsna mahukas. Praktiliselt kõikides kogudustes oli olemas. 18
peapiiskopi alluvusse. Läbi erinevate per see tegelikult ei õnnestunud, vastuseisijaid oli alati. Keskvõimu juures vastaseid. Probleem lahendamata kuni 1686 aastani. 1680ndast a muutus Rootsi absolutistlikuks, kuningas otsustas kirikuasjade üle. 1686 a uus kirikukord ( kirikuseadus). Toonaseks eestimaa piiskopiks Johann Gerth. Oli üsnagi kaua piiskopina ametis, kuid kogu selle aja jooksul käis ainult ühe korra Eestis, seot kirikuseaduse rakendamisega. Oluline ka laiemal pinnal, kirikuseaduse tõlk saksa k. Absolutismi tingimuses 1692 kirikuseaduse rakendamine, hakkas kehtima. Sellega seot ka kaot ära tln konsistoorium ( enne tegeles korraga tln ja eestimaa konsistoorium, tln vaimulikud allutatakse eestimaa konsistooriumile). Tln linnale suur kaotus. Rootsi autonoomiast kaot oluline lõik. Lõpuni kirikuseaust rakendada ei jõutud. (Põhjasõda). Liivimaal protestiti, hakkas alles 1694 kehtima. Kirikuseadused jäävad kehtima 1832 aastani
kes jäi silma oma erinevate õpetajatele ning sai korraliku hariduse. Tänu oma isiklikele võimutele tõusis Venemaa hierarhia absoluutsesse tippu. Sai suure võimu enda kätte aga ta ei kuritarvitanud võimu iseenda heaolu tõstmiseks. Ilmus trükist Vene impeeriumi täielik seaduste kogu, 1830. a 45 köites. Seaduste kodifitseerimise eelaste, eesmärgiks polnud õiguse korrastamine vaid eeltöö õiguse korrastamiseks. 1832. a Venemaa tsaar Nikolai I kinnitas luterliku kirikuseaduse- Ühes tervikus õigusvaldkonnas hakkas kehtima üleriiklikult kehtestatud seadus. Balti provintsiaalõigus: Vene keskvõim algatas õiguse korrastamist balti provintsides. Eesmärgiks seati kõik olemasolevad õigused korrastada. Erandid: kirikuõigus, talurahvaõigus. Tulemuseks tehti kolmeköiteline seaduste kogu "Balti provintsiaalseadustik". Alguses oli kavandatud 5 köiteliseks, pidid ilmuma tsiviil ja
Püsisid ka varasemad piiranud (kuraator ja majandus...); Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teema. Nende jaoks kõige vabam aeg 20. aastate alguses, kui kogudused lahutati riigist. Esimene samm koguduste tegevusvabaduse piiramiseks vahetult pärast riigipööret, kui kogudused muudeti avalikõighuslikeks koguduste üle tugevnes piiskopi ja valitsuse võim. Seda sammu põhjendati usuõpetuslike tülidega. 38. aastal järgmine samm: valitsuses uus kirikuseaduse eelnõu, millega koguduste autonoomia oleks sisuliselt ära kadunud. Valitsus esitas eelnõu konsistooriumile kaalumiseks. Kirikutegelaste hulgas pälvis see üksmeelse hukkamõistu. Piiskop H.B. Rahamägi saatis eelnõu valitsusele tagasi. 39. aastal keskendus seejärel riigi rünnak piiskopi isiku vastu. Rahamäe abieluväline käitumine pälvis pahameelt ka kirikutegelaste hulgas. Seda kasutas valitus õhutamaks Rahamäe vastaseid meeleolusid nii kogudustes kui kiriku
annaabi.ee 
