Kirik kõrg- ja hiliskeskajal: probleemid ning nende mõju kirikule ja ühiskonnale (1)

Kirik kõrg- ja hiliskeskajal: probleemid ning nende mõju kirikule ja ühiskonnale
Kirikuelul oli keskajale väga oluline roll. Juba varakeskajal alanud kirikusisesed probleemid viisid kiriku võimu langemiseni. Vaimulikke otsuseid mõjutas otseselt ilmalik võim: paavsti roll oli muutunud pelgalt formaalsuseks, vaimulikke määrasid kohtadele ilmalikud valitsejad . Kiriku mõju vähenemine põhjustas ka kõrg- ja hiliskeskajal probleeme ning probleemide tagajärjed mõjutasid nii kirkut kui ka ühiskonda.
Ristiusk , mis oli juba sajandeid olnud valitsevaks usuks Euroopas, oli jagunenud kaheks: kreekakatolik ja roomakatolik kirik . Paavstivõimu suurenendes muutusid kombestiku erinemise tõttu tekkinud tülid 11. sajandi alguses tugevamaks. 1054. aastal heitsid paavst Leo IX ja Konstantinoopoli patriarh Michael Cerularius üksteist kirikust välja. See tõi kaasa kahe kiriku lõpliku lahknemise ning vastasseisu , mis kestab tänapäevani. Kirik polnud enam ühtne ja konkurents ida- ja läänekiriku vahel süvenes.
Kiriku sisemisi korratusi süvendas veel pidev ilmalik sekkumine. Paavst Gregorius VII, kes oli paavst 1073.- 1085 . aastatel, üritas reformida kirikut – tugevdada paavsti vaimulikku ja ilmalikku võimu ning muuta kirik distsiplineeritumaks ja riigist sõltumatuks. Ilmalik võim oli reformile vastu, kuna see kaotaks ära sissetuleku simoonia arvelt ning piiraks ilmalikku võimu. Pidev tüli vaimuliku ja ilmaliku võimu vahel viis Wormsi konkordaadi sõlmimiseni, millega määratleti täpsemalt ilmaliku ja vaimuliku võimu mõjusfäärid ning muutis need üksteisest vähem sõltuvaks.
Väga otsene mõju ühiskonnale oli ristisõdadel, kuigi nendega tegelikult ei saavutatud peaaegu mitte midagi. Ristisõdu oli 8. Neid alustasid läänekatoliku kiriku maad ning sõdade eesmärgiks oli levitada ristiusku ja vabastada Jeruusalemmas asuv püha haud. Paavstid lootsid ristisõdadega suurendada oma vaimulikku autoriteeti ja saavutada poliitilist võimu. Need sõjad ei täitnud enamasti oma eesmärki ja nõudsid väga paljude inimeste elusid. Ainsaks läänekristlikutele maadele positiivse tulemusega ristisõjaks võib pidada IV ristisõda 1202-1204 aastatel, milles ühinesid ida- ja läänekirik võitluseks ning uutelt aladelt sai kasu Veneetsiagi. Tänu võidetud aladele suurenesid idakaubandusest saadavad kasumid. Peale selle olid ristisõjad vaid inimelude ja ressursside kulutamine, edukaks võib neid pidada vaid Püreene poolsaarel ja Läänemere regioonis.
Veel oli kirikule üha probleemsemaks muutumas ketserlus. Ketsereid on tagakiusatud katoliku kiriku tekkest alates, kuid see sai uued mõõtmed 12.-13. sajandil. Koos teaduse hüppelise arenguga hakkasid inimesed kahtlema katoliiklikes õpetustes. Peale teaduse sundis inimesi katoliku õpetustest teistsuguseid tõekspidamisi otsima ka kirikute varaline rikkus ning vaimulike kerglased elukombed. Kirik, sooviga hoida oma kõrget positsiooni, lõi ketseritele karmid karistused. Kirik väitis, et ketserid mitte ainult ei õõnesta kirikut vaid kogu ühiskonda. Ketserite ümberveenmiseks loodi inkvisitsioonikohtuid, mis määrasid neile erinevaid karistusi, alates paastumisest lõpetades vara konfiskeerimise või surmanuhtlusega. Inkvisitsioonikohtud kasutasid ülestunnistuste väljapressimiseks piinamist, millest võib järeldada, et süüdi mõisteti mitmeid süütuid inimesi. Ketserite karistamise tagajärjel sai kirik kasu karistatute arvelt rikastudes, ühiskonnale tõi see kaasa kaotusi.
Hiliskeskajaks oli kiriku mõju vähenenud. Seda tänu teaduse arengule, ilmaliku võimu organisatsiooni tugevnemisele ja kiriku enda teojõu langemisele. 1305 . aastal paavstiks valitud Clemens V kolis Roomast Avignoni, kuna Itaalias valitses poliitiline segadus . Ajaks, mil Itaalia poliitiline maastik oli rahunenud, oli paavsti võim langenud veelgi. Paavstil oli raske end taaskehtestada ning Rooma tagasi kolida . Alles 1378. aastal valitud paavst Urbanus otsustas VI jääda Roomasse, kuna tol ajal oli Prantsusmaal Saja-aastane sõda. Urbanus VI läbiviidud uuendused, mis muutsid kuuria elu vähemluksuslikuks, muutsid paavsti siseringi vaenulikuks. Tekkinud tüli tõttu valis kuuria Urbanus VI kõrvale teise paavsti, kellega koos koliti Avignoni tagasi. Läänekatoliku kirikus tekkinud lõhe vähendas vaimulikku mõju veelgi. Tüli lahendamiseks tuli kokku kirikukogu , mille abiga valiti lõpuks võimule üks paavst. Paavsti autoriteet oli lõplikult langenud.
Teaduse areng, ilmaliku võimu parem organiseeritus, sisemised tülid läänekatoliku ja idakatoliku kiriku vahel põhjustasid kiriku võimu õõnestumise hiliskeskaja lõpuks. Kirikul oli oluline roll ühiskonna kujunemisel. Kõik kiriku siseprobleemide tagajärjed on näha veel tänapäevani, alustades ida- ja läänekiriku vahelisest vastasseisust, lõpetades ristisõdadega kaasneva vaenulikkuse katoliku ja teiste uskude vahel.