Vägivald sünnitab vägivalda Lugupeetud klassikaaslased ja õpetaja. Minu nimi on Merit Vislapu ning täna esitan ma teile kõne teemal ,,Vägivald sünnitab vägivalda". Vägivald, kui sotsiaalne nähtus areneb pidevalt ja eksisteerib meie kõigi eludes. Selleks, et vägivalda kogeda, ei pea me sellega ilmtingimata kokku puutuma, sest vägivalda võib kohata ka kinoekraanil ja tänavatel. Kuid mis see vägivald siis on? Vägivald on käitumine, millega saavutatakse võim teise inimese üle, talle haiget tehes või teda hirmutades. Vägivald jaguneb verbaalseks ehk suuliseks vägivallaks ja füüsiliseks vägivallaks. Verbaalset ehk suulist vägivalda kasutav inimene halvustab, mõnitab või alandab oma ohvrit. Füüsiliseks vägivallaks võib pidada teise inimese togimist, tõukamist, peksmist või juustest tirimist.
Ilus naine peab olema veatu nahaga, peenike, kuid siiski kurvikas. Kena mees peab olema musklis. Ei ole jäetud ruumi mitmekülgsusele. Tõsi küll, et enam ei ole nii väga kõne all nahavärv või mõni muu rahvuslik eripära, kuid sellegipoolest on enamik meedias näidatavatest ilusatest inimestest sarnaste joontega. Tänapäeval ei ole moes kurvikad modellid ning ka näitlejad ja muusikad, keda näeme lavadel või kinoekraanil, on enamasti siiski peenikesed ja väga ilusad. Meediasõnumitel võib olla nii positiivne kui ka negatiivne mõju inimese enesehinnangule. Kuna inimesed ei ole kõik ühesugused, siis tahes-tahtmata hakatakse ennast teistega võrdlema. Leitakse enda juures palju vigu, mida tahaks muuta, ega osata ennast enam adekvaatselt hinnata. Võib juhtuda, et lõpuks lüüakse isegi oma välimusele käega, sest milleks pingutada, kui ei saa kunagi nii ilusaks, kui näiteks Eva Longoria
kes märkmikusse kõik oma sängivallutused kirja pani. Alati leitakse lohutus järgmisest suhtest. Mitte kunagi perekonnalt, mitte kunagi sõpradelt. Pidevalt otsitakse väljapääsu oma tõelisest elust, midagi millele keskenduda, et eemale pääseda. Üksikema Laura ehk Maarja Jakobson leidis oma väljapääsu seebiooperitest ja väiksest napsust. Meestejuuksur, keda mängis Sulevi Peltola, leidis päikesekiire väikese tüdruku silmadest. Alati on tore kinoekraanil, antud juhul tahvlil, näha Eesti näitlejate koorekihti. Just nimelt paremik minu arvates ,,Sügisballis" mängibki. Selles ei ole küsimustki, kas saadi oma tööga hästi hakkama. Sõnagi lausumata, andis Soomest pärit Sulevi Peltola oma rolli edasi. Iga näitleja emotsioonid tundusid mulle nii ehtsad, nagu elaksid nad kõike päriselt läbi. Väikese rahvuse kohta nii palju pärleid pole halb tulemus. Kas mulle isiklikult see teos meeldis? Ei. Satun teleka ette või kinno harva, kui see
samastada käitumiskalduvusi tõsikindlateks vaimuseisunditeks. Järgmiseks vaatlen samasusteooriat³, mis väidab, et vaimuseisundid ongi ajuseisundid. Seda teooriat nimetatakse ka teaduslikuks materialismiks. Mis on näiteks unenägu taolise arusaama kohaselt? Kui öelda, et unenägu on ajuprotsess, siis tekib võimalus vastuargumendiks: kui unenäos sõidan bussiga, siis kas buss on ajuprotsess? Ei, mitte unenägu pole ajuprotsess, vaid unenäo kogemine. Unenägu ei ole nagu kujutis kinoekraanil. On unenäo nägemise kogemus ning see on ajuprotsess (http://www.hot.ee/indrme/keha_vaim.htm ). Üks tuntumaid teaduslikke materialiste on Thomas Nagel, kelle arvates mõistetakse väga halvasti teadvuslike mentaalsete nähtuste kõige olulisemat ja iseloomulikumat joont. Enamik reduktsionistlikke 4 teooriaid isegi ei püüa seda seletada. Uurimine on näidanud, et mitte ükski praegu käibiv reduktsiooni mõiste pole sellele omadusele rakendatav.
1960ndateks aastateks olid Iraani filmid kogunud nii palju tuntust ning meisterlikust, et osaleti ka erinevatel filmifestivalidel. Iraani kinokunstil oli läinud hästi ning režissöörid said olla loovad ning oma ideid ilma raskusteta jagada. (Sadri 2006) Islamirevolutsiooni järel muutus ühiskondlik olukord palju, eriti poliitiliselt. Nagu eelnevalt mainisin, siis naised pidid ennast uuesti katma hakkama ja seda ka filmides. Kuigi kodudes Iraani naised ennast katma ei pea, siis kinoekraanil ei tohtinud ka kodus olev naine olla ilma hijabita. Iraani tunnustatumad režissöörid ei saanud enam oma tööga jätkata ning riik toetas ainult neid filme, mis kiitsid ja toetasid revolutsiooni. Revolutsiooni tagajärjel läks nii-öelda allavett ka islami moderniseerumine. (Sadri 2006) Filmide kirjutamist ning oma ideede avaldamist hakkas takistama range tsensuur – oli teemasid, mille näitamine oli keelatud. Peal islamirevolutsiooni muutus isegi armusuhete näitamine
taga neoontuub, kuid siinjuhul katab see mõlemat spriaali ning lõpuks tekib kaks pooletollise vahega kõrvutist pilti – üks parema ning teine vasaku silma jaoks. Televisiooni kasutaja vaatleb pilte aga läbi stereoskoopilise vaatlusvahendiga, milles on kaks pilte üheks „sulandavat“ prismat. 1929-1932 lasi patendeerida ja arendas Edwin H. Land polariseeritud materjali (ingl.k polarising sheet). Nitrotselluloosi polümeeri on kindlas suunas „rivistatud“ kristallid. Kinoekraanil on samaaegselt kaks eri polarisatsiooniga pilti. Valguse polarisatsioon tähendab seda, et elektrivektor võngub kindlal polarisatsioonitasandil, ehk tal on oma levimissuund ja võnkesiht. Polariseeritud (prilliklaasi) pind laseb läbi vaid neid elektrivektoreid, mis asuvad samal polarisatsioonitasandil. Sellega saavutatakse efekt, et üks silm näeb ühte vaadet ning teine silm teist, neist ruumilise pildi moodustab juba meie aju, nagu tavaolukordadeski.
Vaatamata soliidsele eale pole see kaotanud suurt oma toonasest uudsusest ja seda on põnev jälgida ka tänapäeval. Film on selgelt kõiki menufilmi valemeid silmas pidanud ja pakub vaatajaile nii humoorikaid, põnevaid kui ka romantilisi hetki. Esimest korda võis Eesti filmis näha niivõrd palju, hoogsaid ja efektseid lahingukaadreid, mille eheduse ja kaasahaaravuse tagas režissööri enda osalemine Vabadussõja lahingutes, kes seetõttu teadis täpselt, kuidas sõda kujutada ka valgel kinoekraanil. K. A. Hindrey kirjutas 1927. aasta detsembris kõnealuse filmi kohta järgmist: „film “Noored kotkad” on osalt üllatavalt hea. Ta käsitab meie vabadusvõitlust ning ületab oma lahingupiltidega kõiki suuri rahvusvaheliselt tuttavaid löökfilme sel alal. Ei mäleta kuski nii haaravat lahingutegevust nii kaunil maastikul näinud olevat.”, “Sellest küljest oleks see film esimese järgu eksportfilmiks.”, “sest õige kinoinstinkt on siin pilte valmistanud täis
Me võime võime uskumatuse hajutada, kuid see ei tähenda, et me hakkame uskuma. Emotsioonid, mida kogeme teatris, ei saa olla identsed nendega, mida tunneme reaalses maailmas. Kuid mis need siis on? Kui me oleme tunnistajateks teatud sündmustele reaalses elus pisaraid täis teineteise taasleidmisele, rusikavõitlusele, matustele siis kogeme reaalseid emotsioone. Kui samasugused sündmused toimuvad teatrilaval või kinoekraanil, päästavad need valla sarnase erutuse. Ent selle tunnetuslik kontekst on täiesti erinev, kuna me ikkagi teame et istume pimendatud teatrisaalis. (pilt) Lapsed PunchjaJudy näidendit vaatamas. Mida noorem laps, kaasa elades ühe nuku saatusele, otsib toetust oma vanemalt vennalt. (Suzanne Szasz'i foto). (pilt) Emotsioon ja näitleja. Ühes stseenis Shakesppeare näidendis Kuningas Lear, milles vana
Lastefilm peab ennekõike oma publikule korda minema, olgu siis tegu küsimuste tõstatamise, tugevate emotsioonide tekitamise või lihtsalt naerma ajamisega. Teemadering ulatub väga realistlikust jutustamislaadist klassikalise muinasjutuni. Lastefilmi võib laias laastus jaotada multifilmiks ja mängufilmiks.Multifilmil (joonisfilmil) on nagu muuski astekultuuris sageli kirjanduslik alus. Paljud meie pildiraamatute kangelased on pandud televiisori- või kinoekraanil liikuma. Alfons Åberg (kuju Gunilla Bergströmi raamatust) on üks lemmikuid, samuti nagu Väike Õde Küülik/Lilla Syster Kanin, kes on pärit Ulf Nilssoni ja Eva Erikssoni raamatutest väikesest riukaid täis küülikutüdrukust, kes igas olukorras leiab tuge oma healt suuremalt vennalt. Nii filmi kui teatri puhul tekib raamatute ümbertegemisel teatud probleeme. "Raamat oli ikka parem" on üsna sageli antav hinnang, kuid ülaltoodud näidete puhul on animatsioon
Ta üritab tutvuda päris elu maailma inimestega, aga ehmatab peaaegu kõiki, keda ta kohtab, sest teda peetakse viirastuseks, aga asjaolu on – ta üritab pageda. Kuid kuna see on joonisfilm, lõpp osutub ikka õnnelikuks – Casper leiab lõpuks sõbra. Casperit külastas vahel ka tema kurjahingelised onud nimega Kummituslik Trio. Nad nautisid inimeste hirmutamist, olid tavaliselt kurjad armsaloomulise Casperi vastu. Casper taasloodi 1995, kui ta toodi tagasi ellu kinoekraanil – sel korral arvutis animeerituna. Casperist on loodud veel laule, mänge, mitmeid erinevaid koomikseid ja teleseriaale. Refereeritud allikast: www.thingsthatgoboo.com/monsters/ghostspop.htm 2. ´´Hamlet´´ Kummitused ilmuvad mitmes Shakespeare’i näidendites, kuid kuningas Hamleti kummitus on üks tuntumaid ja mängib suurt rolli ´´Hamletis´´. Hamlet on küll peategelane selles näidendis, aga ilma oma isa kummituseta, ei oleks seal lugu.
annaabi.ee 
