Suurem kudumistöö toimus siiski talvel ja õhtuti. Sukkade-kinnaste kudumise kohta on öeldud, et kootakse nii kodust minnes kui koju tulles. Levib ka uskumus, et täiskuu ajal kootud kindas ei külmeta käed. 1.1 Kindad rahvatraditsioonis Kinnastega on seotud suur osa vanadest pulmakommetest. Juba nooremas eas pidi tütarlaps hakkama endale veimevakka koguma. Võrumaal nimetati veimeid andideks. Riietusesemete seas oli suur osatähtsus kinnastel ja neid pidi pruudil palju olema: nii kinkimiseks kui uskumuste ja traditsioonide järgimiseks. Näiteks pidi pruut kindaid kinkima pulmarahvale, kombeks oli ka teelahkme peal paar maha visata või ka lehmalauta ja talli neid jätta. Arvati, et siis läheb kõik hästi. Usuti ka, et lambaõnne tagamiseks tuli asetada paar kindaid lammaste peale, elu kergendamiseks tuli kaevu koogu külge kindad köita, et käed vee võtu ajal külmetama ei hakkaks.
tööriietus aitab töötajaid maandada istuva töö Viies tase tegemisel. Antistaatilised kindad Valmistatud enamjaolt lateksist, pakendatuna ei vaja nad talki vms pulbrilist vahendit, kuna neid Muutke teksti laade on lihtne kasutada ja kinnastada ka ilma. Teine tase Olenevalt mudelitest võivad kinnastel olla Kolmas tase tekstuurilised sõrmeotsad või peapesal reljeefsus. Neljas tase Viies tase
nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. · Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks. · Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid · Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest.Ümber keha seotud vöö pidi tegema tugevaks ja hoidma haiguste eest. Eriline kaitsev omadus usuti olevat kinnastel. Neid kanti mõnikord ka suveti vöö vahel. Rõivastust külas mõjutas otseselt talupoja elurütm ja selles vahelduvad töö-, puhke- ja pidupäevad. Rõivad jaotati vastavalt sellele kolme ossa: · pidulikud rõivad ehk seisuriided, mida kanti vaid pidulikel puhkudel, hoiti hoolega ning pärandati sageli lastelegi. · käimise rõivad ehk käimariided vähempidulikeks käikudeks · töörõivad ehk pidamise riided, mida kanti iga päev ja mis tehti
Naiste riietus koosnes pikitriibulisest seelikust, vestist või pikk-kuuest. Abielunaised kandsid peas tanu ja ees põlle. Mehed kandsid särgi peal kampsunit meenutavat jakki ja pikk- kuube, mis oli kirivööga kokku tõmmatud. Sinna juurde kuulusid põlvpüksid ja põlvikud. Peakatteks oli vildist kaabu. Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest. Ümber keha seotud vöö pidi tegema tugevaks ja hoidma haiguste eest. Eriline kaitsev omadus usuti olevat kinnastel. Neid kanti mõnikord ka suveti vöö vahel. Kõige tähtsam toit oli leib. Leiba peeti pühaks. Leivaga ei tohtinud mängida ja kui leivatükk maha kukkus, tõsteti see üles ja anti suud. Leivakõrvasena tarvitati soolasilku, jahusuppi ehk körti. Tehti tangu-või jahuputru. Toiduks tarvitati ka naerist. Liha söödi väga harva. Sügisel kui tapeti loomi või suuremate pühade või pidustuste ajal. Toidu kõrvale rüübati kalja või hapupiima. Pidupäevadeks tehti õlut
iluks. Need pidid kandjat ühtlasi kaitsma k õige kurja e e st. Näiteks väikesele tüdrukule pandi hel m ed kaela juba siis, kui tal tuli esi mene ham mas. Pulmas pidi ka pruut kand ma arvukalt ehteid. Kaitsev õi m et o mistati isegi m õnedele rõivaosadele. Nii näiteks arvati, et k õvasti keha ümber mässitud vöö annab tuge, teeb keha tugeva maks ja hoiab haiguste e est. Eriline kaitsev tähendus oli kinnastel. Se epärast pandi ka suvel m õnikord villased kindad kätte. Kindaid võis ka vöö vahele pista, sest pidavat isegi siis kurja e e male peletama. Kuna naiste puhul hinnati eriti tugevaid sääri, siis panid noored neiud vahel mitu paari sukki jalga, et nad jämeda mad välja paistaksid.
villasest pealisrõivad, samuti kindad, sukad ja sokid. Põhiosa rõivastusest oli kaua aega värvimata: linased pleegitati valgeks, villased pealisrõivad valdavalt lambapruunid või -mustad. Seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega. Eriti tuntud oli madarajuur, millest saadi punast värvi. Esimese ostuvärvina levis 18. sajandil indigo. Ehted ja ornamendid olid nii kaunistuseks kui maagiliseks kaitseks. Rõivaesemetest usuti kõige rohkem kaitsevõimet olevat vöödel ja kinnastel. Rõivad kujutasid endast ka sotsiaalset märki. Nad andsid teavet kandjate sotsiaalsest seisundist, perekonnaseisust, east, päritolust jms. Rõivastuse üks funktsioone oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. Oluline märk oli peakate, mis tähistas tema naise seisundit: neiu, mõrsja, naine. Neiud käisid paljapäi, juuste kooshoidmiseks ja ehtimiseks peapael või pärg
Käimise rõivad (peamiselt kanti vähem pidulikeks käikudeks); 3. Igapäevased töörõivad (olid tehtud halvemast materjalist ja ilma kaunistusteta). Peamiselt valmistati rõivaid kodukootud villasest või linasest kangast. Suurem osa rõivastusest oli kaua aega värvimata. Villased pealisrõivad olid valdavalt pruunid või mustad ning linased riided pleegitati valgeks. Seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega (nt punast saadi madarajuurest). Usuti, et vöödel ja kinnastel oli kõige suurem kaitsevõime rõivaesemetest. Rahvarõivaste piirkondlikud erinevused jagunevad nelja suurde rühma: Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Piirkondlikud erinevused, mis kujunesid välja 19. sajandiks, olid põhjustatud liikuvusest peamiselt vaid oma kodukihelkonnas ja sellest, et sealseid riietumistraditsioone austati ja neist peeti kinni. Põhja-Eesti riietus
Võib oletada, et käsitöömeistrid tugevdasid sel moel sümboli väge. Geomeetrilistes kirjades, mis on domineerivad eriti Lõuna-Eestis, kuuluvad kaheksakannamotiivid sageli koos kaksikristimotiividega kõige tavalisemate motiivide hulka. Silmusnelinurk - Silmusnelinurka on peetud looduse ühtsuse tähiseks, maagiliseks hoiatuseks ja toetuseks, aga ka manala (surnute asupaik) märgiks. Üldisem kui puuesemetel on silmusnelinurga kasutamine tekstiilide kaunistustes: kinnastel, Setu vöödel , Lõuna-Eesti tikandeis. Viiskand - nõiduse, kuradi, kurja silma ja õnnetuse eest kaitsev märk. Ravib nahahaigusi Pentagramm oli eestlastele eelkõige tuletäht pikse sümbol (viisnurk arvati kehastavat pisuhända ja pisuhänd, kui taeva all lendav pika sabaga tulekera, on meteoori või keravälgu rahvapärane tõlgendus), ka veenuse täht ja inimese elutuli. Seetõttu usuti märki kaitsvat kahjutule eest.
CE märgistus. 2. ja 3. kategooriasse kuuluvad kindad peavad olema lisaks tähistatud: - piktogrammidega, mis näitavad, millise ohtude vastast kaitsevõimet on kinnaste puhul testitud - kaitseomaduste tasemega ja viitega vastavale EN standardile (nt. EN 388) piktogrammi kõrval - neljakohalise koodiga CE märgistuse kõrval (nõue kehtib ainult 3. kategooriasse kuuluvatele kaitsekinnastele). Vastavalt EN standarditele on kinnastel üldmõistetavad piktogrammid, mis näitavad nende vastupidavust mehaanilisele riskile, radioaktiivsaastele, keemilistele mõjuritele, külmale ja kuumale, lõikele-torkele ning elektrile, sh staatilisele elektrile. isikukaitsevahendid Öeldakse, et töö ei riku meest, kuid teatud töökeskkonnad ja -ülesanded kahjustavad inimese tervist, kui seda ei kaitsta. Siin saab enam tähelepanu nähtus nimega tööohutus, sest enamikku tööõnnetustest ja tervisekahjustustest
Kaugest minevikust pärinevate arusaamade järgi polnud ehted ja rõivaste kaunistused mitte ainult iluks. Need pidid kandjat ühtlasi kaitsma kõige kurja eest. Näiteks väikesele tüdrukule pandi helmed kaela juba siis, kui tal tuli esimene hammas. Pulmas pidi ka pruut kandma arvukalt ehteid. Kaitsevõimet omistati isegi mõnedele rõivaosadele. Nii näiteks arvati, et kõvasti keha ümber mässitud vöö annab tuge, teeb keha tugevamaks ja hoiab haiguste eest. Eriline kaitsev tähendus oli kinnastel. Seepärast pandi ka suvel mõnikord villased kindad kätte. Kindaid võis ka vöö vahele pista, sest pidavat isegi siis kurja eemale peletama. Kuna naiste puhul hinnati eriti tugevaid sääri, siis panid noored neiud vahel mitu paari sukki jalga, et nad jämedamad välja paistaksid. Võrumaa rahvarõivaste juurest võib leida lätlaste rahvarõivastega iseloomulikke jooni. Meeste püksid sarnanesid lõikelt vene omadega. Need olid enamasti valgest või triibulistest linasest riidest
Vaid 14% tegeles käsitööga igal nädalal. Kui varem oli käsitöö iga pere siseasi, siis nüüd ostetakse enamik riideid poest ja need on vabrikutes valmistatud. Ka ornamente oskab juba masin teha ning see arvatavasti ei mõtle ornamentide tähendusele. Küsisin vastanutelt lisaks käsitööle ka rahvamustrite kohta. Üllatav oli, et üle poole vastanutest väitis, et nende riietel pole rahvuslikke ornamente. Isiklikult arvasin, et kõigil inimestel on ornamente vähemalt kinnastel, aga järelikult on ikkagi pildid kõikjal põhiliseks kaunistuseks saanud. Samas tähenduse poole pealt olid asjad rõõmustavamad. Üle poole vastajatest olid kuulnud mingit tähendust ning neist veel 8% uskus ka ise mustrite tähendusse. Seega ei saa väita, et sümbolism oleks täielikult kadunud. Tähendustena toodi välja patriotism ja üldlevinumate sümbolite tähendus, näiteks süda kui armastus ja päikeseratas kui energiaandja.
annaabi.ee 
