7a Keskaja riietusest üldiselt × Alusriietusena kanti üle pea tõmmatavat särki × Mida eredam oli rõivaste värv, mida peenem ning mida pikem kuub, seda rikkama inimesega oli tegu × Olid paelkingad, rihmkingad, nöörsaapad ja nöörkingad × Lihtinimesed kandsid isevalmistatud pastlaid või käisid paljajalu. Aristokraadid ning rikkad kaupmehed × Särk peenest kangast × Värvikirevad pealisrüüd × Kasutasid kingseppade valmistatud nahast kingi × Kinga ninaosa pikkus sõltus kandja seisusest ja edevusest Naise riietus keskajal × Ilusaks peeti kullaga tikitud punast kleiti kuldkollase aluskleidi peal × Karusnahaga vooderdatud mantel oli sügavsinine × Ehetena kanti kaelakeesid, kette, sõrmuseid ja hõbekellukesi × Vöö oli rõivastuse kooshoidmiseks ja ka ehteks Mehe riietus keskajal × Kandsid linase särgi peal põlvini ulatuvat umbkuube ning pükse
Setu rahvariided. Setude riietuses avalduvad vene kultuuri ja lõunaeestlaste rõivastuste mõjud, kuid siiski säilis paikkondlik omapära. 19. sajandil oli setude naisterõivastuse põhiosad särk, särgi peal kantav vene sarafani tüüpi rõivas ja vöö. Sajandi esimesel poole kandsid setu naised kitsaste, väga pikkade varrukatega venepäraseid särke. Sajandi teisel poolel asendus see särk laiade, värvli külge kurrutatud ning kaelusteni ulatuvate varrukatega särgiga. Pärimuste järgi on setu naiste varasemasse rõivastusse kuulnud Kagu-Eestile omane valge villane vaipseelik, mille asendas 19. sajandil algusel venepärane rüüd. 19. sajandi teisel poolel tuli koos uuemanäolise särgiga kasutusele tumesinine umbkuub. 20. sajandi algul tuli moodi must sukman. 19. sajandi esimesel poolel kuulus setu naiste ja neidude valge ülikonna juurde arhailine valgest linasest puusapõll. Sajandi teisel poolel see kadus, selle asemele ilmus etteseotav poeriidest või ...
töötasid naised näiteks kaupmeestena ning neilt nõuti lugemis- ja kirjutamisoskust ning teadmisi matemaatikas. Naisi töötas ka õpetajate, arstide, ämmaemandatena. Naisarstid olid tavaliselt suguvõsast, mille liikmed tegutsesid samas ametis. Naised kõrvaldati arsti ametist alles keskaja lõpus, mil ülikoolihariduse saanud mehed katsusid seda tööd enda valdusesse saada. Veel tegutsesid naised kopeerijate, käsitööliste, kõrtsipidajate, küttepuude vahendajate, müürseppade, kingseppade, vestitegijate, möldrite ja seppadena. Eelistatumad olid aga teenija, mis on olnud naiste kõige tavalisem amet läbi aegade, kaubitseja, pesunaise, kõrtsi või võõrastemaja perenaise elukutsed. Samuti on ketramine ja kudumine olnud pigem naiste tööd. Jõukamatest ametitest pidasid nad riide-, vääriskivi- ja siidikaupmehe ametit. Vaid üpris vähesed elukutsed olid mõeldud ainuüksi meestele. Naised ei pidanud ameteid, mis
Constantinus ootas kristlaste organisatsioonilt abi riigi alamate vaoshoidmiseks. Teadlased on välja arvutanud, et Constantinuse valitsemisaja algul oli kristlasi kogu riigi elanikest umbes 1/10, kuid organisatsiooniliselt olid nad teistest tugevamad. Pärast Milaano edikti väljakuulutamist muutus ristiusk kiiresti valitsevaks usundiks. Kristlased ja Rooma riik Esialgu suhtusid rikkad ja haritud inimesed ristiusku põlgusega. Rooma kirjanik nimetas ristiusku põlastavalt kingseppade ja kalevivanutajate usuks. Siiski oli ka varakristlaste seas haritud kirjamehi, nn apologeete, kes püüdsid näidata ristiusu eeliseid võrreldes paganliku paljujumalalisusega. Tavaliselt olid nad endised paganad ja tundsid hästi kreeka ja rooma kultuuri. Kuid 2. ja 3. sajandil hakkasid ristiusukogudustesse astuma jõukamad inimesed, eelkõige keskklassid. Selle põhjuseks oli rahutuks ja ohtlikuks muutunud elu Rooma riigis. Segaduste ja barbarite sissetungide ajal võis
· Nugade parimaks hoiukohaks on puust spetsiaalsed hoidjad, näiteks konksud (eeldavad noapeas olevat auku või aasataolist riputit) või magnetiga töötavad riputid · Hoidke nuge eemal lahtisest leegist, see rikub nii noatera kui käepidet · Peske nuge alati käsitsi, kusjuures pesuvesi ei tohiks olla liiga kuum. Peale pesemist kohe ka kuivatada. Roostevabast terasest nugade teritamiseks pöörduge alati teritaja poole (tavaliselt saab nuge teritada kingseppade juures) Noa otsaga on soovitatav lõigata väikesemaid aga ka õrnemaid toiduained. Noa käepideme poolsema otsaga raskemaid ja rohkem jõudu nõudvad toiduaineid. Pea meeles: Ole tähelepanelik, kui töötad noaga või mingi muu töövahendiga. Ära püüa kukkuvat nuga! Astu tagasi ja lase tal põrandale kukkuda. Ära jäta nuga kraanikausi teiste nõude vahe Hoia nuga terav Hoia kinni kõigist hügieeni reeglitest Veekeetja
kohale võis ta laua ääres istuda. Kui seati magama ja peres oli külalisi, siis polnud selles midagi imelikku, kui omad ja võõrad jagasid ühte voodit. Rõivaste hoidmiseks olid suured kirstud. Tänavad olid kitsad. Kõik linna peatänavad suundusid turuplatsile, mida nimetati tavaliselt seal elavate ja töötavate ametimeeste järgi: Kullassepa, Voorimehe, Kinga tänav jne. Veel praegugi võib keskajal asutatud linnades leida kingseppade, rätsepate ja parkalite nimelisi tänavaid.Väga ligistikku asuvad majad ehitati sageli astmikuna, sopistused ulatusid korrus-korruselt üha kaugemale välja-niimoodi sai suuremaid tube. Säärastest üksteise lähedale pressitud majades levis kahjutuli väga kiiresti edasi , seda enam, et majad olid puust. Tulekahjusid puhkes küllaltki sageli. Londoni ainus üle Thamesi viiv sild oli tihedalt poode ja elumaju täis. 1212 aastal röövis seal tulekahju 3000 inimese elu
kristlased. See kristlaste tagakiusamine oli aga ka viimane. Väsinud ja pettunud Diocletianus loobus keisrivõimust vastavalt enda kehtestatud korrale ja asus elama sünnimaale rajatud paleekindlusse. Seal tegeles ta veel üle 11 aasta oma rõõmuks aiandusega. Ristiusu kujunemine Esialgu suhtusid rikkad ja haritud inimesed ristiusku põlgusega. Rooma kirjanik nimetas ristiusku põlastavalt kingseppade ja kalevivanutajate usuks. Siiski oli ka varakristlaste seas haritud kirjamehi, nn apologeete, kes püüdsid näidata ristiusu eeliseid võrreldes paganliku paljujumalalisusega. Tavaliselt olid nad endised paganad ja tundsid hästi kreeka ja rooma kultuuri. Kuid 2. ja 3. sajandil hakkasid ristiusukogudustesse astuma jõukamad inimesed, eelkõige keskklassid. Selle põhjuseks oli rahutuks ja ohtlikuks muutunud elu Rooma riigis.
linnas käsitöölised ja kaupmehed. Väljaspool linnamüüri kerkisid eeslinnad ehk agulid. Suurim agul oli Kalamaja. Suuruselt teine linn oli Tartu. Tartust kujunes kaubateede ristumiskoht. Tartul olid kaubandussidemed ka lääne suunas. Käsitööndus linnades. Linnarahvastiku põhiosa moodustasid käsitöölised, kes koondusid tsunftidesse. Igal tsunftil oli oma põhimäärustik skraa ehk sraag. Eksisteerisid rätsepate, kullasseppade, lihunike, kiviraidurite, seppade, kingseppade, puuseppade, voori- ja veomeeste, püttseppade, sadulseppade jt. skraad. Skraa määras kindlaks, kes võis ametisse saada. Õppeajal õpipoiss tasu ei saanud, aga oli meistri ülalpidamisel. Kaubandus ja rahandus. Naturaalmajanduse tingimustes oli siseturg kitsas ja sisekaubanduse maht väike. Küla sai linnast soola, metalli, kala, veine, vürtse. Maalt toodi vilja, ehitusmaterjali, küttepuid, liha, nahka. sõbrakaubandus
Suurim linn oli Tallinn. Seal elas 16. sajandil 4 000 elanikku. (18. sajandil juba 7000-8000 inimest). Suuruselt teine linn oli Tartu. Tartust kujunes kaubateede ristumiskoht. Ordulinnuste ümber tekkisid Viljandi, Paide ja Uus-Pärnu. Käsitööndus linnades. Linnarahvastiku põhiosa moodustasid käsitöölised, kes koondusid tsunftidesse. Igal tsunftil oli oma põhimäärustik skraa ehk sraag. Eksisteerisid rätsepate, kullasseppade, lihunike, kiviraidurite, seppade, kingseppade, puuseppade, voori- ja veomeeste, püttseppade, sadulseppade jt. skraad. Paljud ametid said skraad alles 16.sajandil lõpul või 17.sajandi algul).Skraa määras kindlaks, kes võis ametisse saada. Õpipoisteks võtmisel oli nõudeks, et ta peab olema sündinud ausatest vanematest(pidi olema sündinud abielus olevatest vanematest). Skraade nõuded olid erinevad. Harilikult määras skraa kindlaks ka õppeaja kestvuse, mis tavaliselt oli kolm aastat
ja kosmosetööstus, biomeditsiin tekkisid 20.sajandi lõpul ja jätkuvalt väga muutlik ning suure riski kuuluvusega. Seotud palju sõjandusega. Riigid osalevad projektides. Kergetööstus, tekstiil ja õmblus: Kergetööstus on koondnimetus mitmele tööstusharule, millest olulisemateks on tekstiili- ja õmblustööstus ning naha-ja jalatsitööstus Rõivaste, jalatsite ja teiste tarbekaupade valmistamine on saanud alguse kodutööndusest ning käsitööliste-kangrute ja kingseppade töökodadest, millest arenes tööstusajastu koidikul välja tootmine manufaktuurides ja hiljem vabrikutes. Kõigis 19. sajandil industrialiseeruvates riikides – Suurbritannias, USAs, Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis, Venemaal (sh. ka Eestis) jm. tekkis tekstiilitööstus. Riiete õmblemine ja jalatsite valmistamine sai vabrikutööstuseks hiljem. Kergetööstus on tüüpiline lihtsa tehnoloogiaga “vana tööstus”, mille uuenemise võimalused on ammendunud ja piiratud
annaabi.ee 
