resp. eestlaste muistse vabadusvõitluse üks olulisemaid sündmusi. Aasta hiljem 1224. aastal rajati muinaslinnuse varemetele kivist piiskopilinnus ning Toomemäest sai samanimelise piiskopkonna keskus. Linnuse lähedale püstitati ka võimas toomkirik (kaasajal varemeis). Toomemägi kannatas pildirüüste ja Liivi sõja ajal. Linnamüüri skeem Peale Põhjasõda, kui koos tulirelvade kiire arenguga kadus vajadus kindluslinnade järele, tasandati Toome bastionid. Osa müürikividest kasutati ära majade ehitusel, osa müürijäänuseid aga kaeti pinnasega, et need ei oleks elanikele ohtlikud. Seega pärineb Toomemäe huvitav põhireljeef põhiliselt 18. sajandist. Sõdades ja tulekahjudes oma senise tähtsuse minetanud Toomemägi oli 18. sajandi lõpus peamiselt kasutuses linnakarjamaana. 19. sajandi esimestel kümnenditel kujundati sellest ülikooli plantatsioonikomitee eestvedamisel
Tartu Toomemägi Tartu Toomemägi oli Venemaa keiser Paul I kingitus Tartu ülikoolile - seda lagedat ala olid linnakodanikud kasutanud lehmade ja kitsede karjamaana. 19. sajandil otsustati, et Toome muudetakse avalikuks pargiks, kus paikneksid ka mõned ülikooli teadusasutuste hooned. Aastasadade vältel oli Toomemägi asustuse keskpunktiks. Hiljem asus samas kohas piiskopiloss. Peale Põhjasõda, kui koos tulirelvade kiire arenguga kadus vajadus kindluslinnade järele, tasandati Toome bastionid. Osa müürikividest kasutati ära majade ehitusel, osa müürijäänuseid aga kaeti pinnasega, et need ei oleks elanikele ohtlikud. Seega pärineb Toomemäe põhireljeef põhiliselt 18. sajandist. Sõdades ja tulekahjudes oma senise tähtsuse minetanud Toomemägi oli 18. sajandi lõpus peamiselt kasutuses linnakarjamaana. Kui 19. sajandi alguses ülikool lõpuks taasavati, andis keiser Aleksander I Toomemäe
endine Toomkirik (praegune TÜ Ajaloo Muuseum), Tähetorn, Vana Anatoomikum, Riigikohus, Ingli- ja Kuradisild. Toomemägi asub Tartu linnas ja kuulub Tartu vanalinna muinsuskaitseala koosseisu ning on kaitstav selle põhimääruse (RT I 1995, 37, 472) alusel. Aastasadade vältel oli Toomemägi asustuse keskpunktiks. Hiljem asus samas kohas piiskopiloss keskaegse Tartu piiskopiriigi keskus. Peale Põhjasõda, kui koos tulirelvade kiire arenguga kadus vajadus kindluslinnade järele, tasandati Toome bastionid. Osa müürikividest kasutati ära majade ehitusel, osa müürijäänuseid aga kaeti pinnasega, et need ei oleks elanikele ohtlikud. Seega pärineb Toomemäe huvitav põhireljeef põhiliselt 18. sajandist. Sõdades ja tulekahjudes oma senise tähtsuse minetanud Toomemägi oli 18. sajandi lõpus peamiselt kasutuses linnakarjamaana. 19. sajandi esimestel kümnenditel kujundati sellest ülikooli plantatsioonikomitee
aastal. Viljandi alad läksid Vene võimu alla, veidi hiljem (1582) Poola võimu alla. Lühike Liivi sõja järgne hingetõmbeaeg lõppes Viljandile PoolaRootsi sõdade algusega 17. saj. See mõjus Viljandile väga rängalt, inimkaotused olid suured. Kui võidukad rootslased lõpuks Viljandi enda valdusse said, oli sellest järel vaid rusuhunnik. Algas kõige masendavam periood Viljandi jaoks. Viljandi linnaõigusi enam ei taastatud, samuti ei kandnud Rootsi võimud Viljandit enam kindluslinnade nimekirja. Linnaõiguste puudumisega muutus linn väheatraktiivseks nii käsitöölistele kui ka kaupmeestele, kes ei tahtnud oma saatust siduda pisikese alevikuga, kus valitses lossivalitsejate omavoli. 1710. aastal läks Viljandi Vene tsaaririigi koosseisu. Suuri muutusi see kaasa ei toonud. Uued tuuled linnaelus hakkasid puhuma 1783. aastal, mil Viljandist sai kreisilinn samal aastal taastati ka linnaõigused. 19. sajand tõi Viljandile arengu nii linna välisilmes kui ka majanduses
oli alles suudetud üles ehitada, vastvalminud puusild üle Emajõe (Pullerits, 2005). 10 Peale suurtulekahju hakati taas linna taastama , senise keskaegse tänavavõrgu asemele rajati uus, mitteolulised tänavad kaotati, enamikke tänavaid õgvendati, lammutati puumajad, mis jäid õgvendamisele ette. 1778 keelati õlg- ja laudkatused ning aastks 1781 olid enamikel majadel kivikatused. Tartu kustutati 1782 aastal lõplikult kindluslinnade nimistust ja valitsejanna Katariina II lubas linnamüüri kive kasutada majade ehitamiseks (Salupere, 2004). 1784 aastal valmis Kivisild ja 1786 uus varaklassitsistlikus stiilis raekoda, arhidektiks J.H.B. Walter (Pullerits, 2005). 19.sajand Sajandi alguseks oli linnaelanike arv tõusnud 3800 elanikuni ja sajandi keskpaigaks oli elanike arv 12400 ja sajandi lõpuks 41000(Pullat, 1980). 1802 aastal taasavati ülikool, mille peahoone avati 1809 aastal maarja kiriku krundil. Tartust
vääriline epiteet. Ülaltoodud epiteetidest kasutati 500. aasta paiku e. Kr. Korintoses ilmselt ainult ouraniat. Korintose müntide teises generatsioonis, kus Aphrodite esineb katmata peaga, leiame tema aspekti armastusjumalannana. Kokkuvõte Näeme, et pole tõenäoline, et korintlased valisid Athena näe kaunistama oma münte. Aphrodite oleks olnud kohane valik. Aphrodite oli linna kaitsejanna; ta oli kindlustatud Akrokorintose võimas jumalanna; samuti oli ta rannikuäärsete kindluslinnade jumalanna; tal oli seos Pegasosega, kes ilmub Korintose müntide teisel poolel. See seos toimis väga ammu. Kui Korintos tahtis näidata, et temast on saanud Ateena liitlane, kuid ta on siiski iseseisev, sõjaliselt võimas, kaubanduslikult heal järjel ning väga tähtis linn, siis oleks relvastatud Aphrodite olnud ideaalne linna sümbol. Ateenale sarnaselt oleks Korintos valinud omaenda peajumalanna ja kaitsjanna müntide sümboliks. Seos Ateenaga on näha ka müntimistehnika jäljendamises.
Pärast linna alistumist Vene vägedele 1710 täiendati bastione ning uuendati vallikraave veel ligi sajandi jooksul. 1777 rajati uus Väikese Rannavärava vallivärav ning 1781 Viru värava vallivärav. 1760-70 kaevati uus veega täidetav vallikraav Toompea lääneküljele, mis oli seni püsinud igasuguste muldkindlustusteta. See vallikraavi osa on tänaseni säilinud, kandes Schnelli tiigi nime. Oma lõplikul kujul, enne Tallinna kindluslinnade nimekirjast väljaarvamist 1857, hõlmasid vallkindlustused 77.8 ha. Tänini on sellest säilinud Ingeri, Rootsi ja Skoone bastionid (praegu tuntud kui Harjumägi, Lindamägi ja Rannavärava mägi) koos pooltasandatud vallikraaviga, samuti Toompea läänekülje vallikraav ehk Schnelli tiik koos Gootide ja Patkuli reduudiga. 1930ndatel aastatel eraldati Skoone bastion seoes Rannamäe tee ehitamisega barbaarselt linnamüürist, rikkudes sellega bastioni algset konfiguratsiooni
Rootsile. Nii jagunesidki Eesti alad Rootsi (Põhja- ja Lääne-Eesti), Poola (Lõuna-Eesti) ja Taani (Saaremaa) valdusteks. Järgnenud perioodi on Eesti ajaloos seetõttu nimetatud ka kolme kuninga ajaks. · Vene võim Liivi sõja ajal Venemaa valitses mõningaid Eesti alasid küllaltki pikalt, näiteks Tartumaad aastatel 15581582. Neil aladel loodi Vene administratiivkorraldus, ametisse seati vojevoodid ning loodi hierarhiline kindluslinnade süsteem. Viimase järgi olid venelaste võimu all olnud olulisimateks Eesti linnadeks Tartu ja Viljandi, millele allusid ümberkaudsed linnused. Lisaks vojevoodidele olid olulisteks ametnikeks ka majandustegelased, djakid. Lisaks otsesele Vene võimule eksisteeris Eesti aladel, Põltsamaa ümbruses ja endise Karksi foogtkonna aladel, 1570. aastatel ka Liivimaa kuningriik, mis oli tegelikult tsaarist vaevalt sõltumatum kui Tartu vojevood.
koos sellest tulenevate kitsendustega. Samal ajal olid just Napoleoni sõdade järgselt tervist parandavad kõrgemad ohvitserid püsivateks külastajateks kohalike mõisnike rajatud esimestele puhkekohtadele Riia rannas Kemeris ja Dubultis (Jurmala) (Vunk 2004: 7). 15. juulil 1835. aastal kustutati uute tulirelvade vastu oma muldkindlustuste suhteliselt väikese pindala tõttu üha kaitsetumaks jääv Pärnu Vene sõjaministri käsk- kirjaga (Vene... 1835) impeeriumi kindluslinnade nimekirjast ja linnale anti üle kogu kindlustuste vöönd koos selle juurde kuuluvate hoonetega (Schlossman 1939). See lubas Balti-Saksa arstil, Abraham Hunniusel, alustada esimeste mudavannidega kõigepealt Haapsalus, edasi teistes Eesti algelistes kuurortides (Aaulittz-Niedecht 1992). Pärnu linna asus ilma komandandi kitsendusteta taas juhtima raad, kes suure osa sõjaväele kuulunud hooneid ladudena rendile andis. Tõsisem töö kindlustusvööndi
leia, küll aga mõned näited 1930. aastate teisel poolel Pärnus populaarseks muutunud „kikkis“ katusega elamutest, mida rannapiirkonnas tervete kvartalite kaupa kerkimas näeb. Siit leiame ka hästi säilinud näited nõukogude perioodi puithoonestusest – väikesed stalinistlikud korterelamud sulanduvad oma traditsiooniliste rõhtlaudadest fassaadidega suhteliselt valutult väljakujunenud miljöösse. 1.3.2.2 Rannarajoon Kui aastal 1834 kustutati Pärnu kindluslinnade nimekirjast, sai võimalikuks linna areng väljapoole kindlustuste vööndit. Endistele militaarobjektidele anti äriline sisu ja juba 1830. aastatel alustas ühe mereäärse rannakaitsepatarei asukohas tegutsemist kõrts. Selleni viis pikk sirge ilmselt militaarvajaduste tarbeks ehitatud tee, mida täna tuntakse Supeluse tänavana. 1837. aastal esitati Pärnu magistraadile avaldus kõrtsi ümberehitamiseks supelasutuseks. Suvel sooje mereveevanne pakkuv ja talviti saunana töötanud asutus
annaabi.ee 
