maale. Maal võttis teda vastu siiras armastus, mis ei olnud kahepalgeline ja mida ta polnud tunda saanud. Ta ei osanud ega tahtnud tulla välja harjunud kestast, mille tagajärgi ta pärast sügavalt kahetses. Linnaelu muutis inimest ükskõiksemaks elu ja selle nautimise suhtes. Tatjana oli samuti saanud hea hariduse, kuid erinevalt Oneginist oli kasvanud maal ja lugenud palju romaane. Ta oli mõtlik juba lapsest saati „Ta vaikne sõber, mõtiskelu, ju kätkis teda kiigutas ja unelmaga ehtis elu maatütarlaps fantaasias”. Ta oli väga siiras, aga ta tunded lükati külmalt tagasi. Liikus siis eluga edasi ning kolis pealinna, see muutis ta samasuguseks nagu Onegin oli olnud, nende rollid vahetusid. Tema elukulgu seletab hästi tsitaat „kes vaadelnud on inimesi ja võtnud vaevaks mõtelda, see lõpuks oma ligimesi peab hingepõhjas põlgama. Kes elanud on tundmustele see pettub, selle südamele on mälestused, on kahetsus kui nõelav ussihammustus”.
"Mida suurem on vabadus,seda suurem on vastutus"(Juhan Peegel) Minu varases lapsepõlves sõitis kord buss number 26 koju. See oli siis, kui meid sõidutasid veel kollased Ikarused. Teatavasti oli sellises bussis keskmise ukse juures kolm istet koos - üks eraldi, ja kaks koos. Kahesel istmel istus umbes kuueaastane poiss oma emaga. Üksikul pingil aga vanatädi tordi ja lilledega. Poiss muudkui kiigutas aga oma jalgu - ikka kops-kops vastu tordikarpi. Tädi ei pidanud vastu ja palus poisil lõpetada. Selle peale vastas ema: "Oi, ärge teda keelake, meil on vabakasvatus." Tädil ei jäänudki muud üle, kui mujale kolida. Buss aga uras edasi. Meile kõigile tuttavas teoses ,,Nukitsamees" kõlavad laulusõnad ,,Head lapsed, need kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm." Viimase kahe aastakümnega ongi üha enam levima hakanud vabad kasvatusvõtted
et nad asteroidile ära mahuksid. 6.osa Prints armastas enda planeedil jälgida päikeseloojanguid. Neljandal õhtul ütles ta autorile, et nad loojangut vaatama läheksid. Nad pidid ootama, et päike loojuks. Printsi planeedil loojus ükskord päike 43 korda. 7.osa Väike prints oli enda lille pärast mures. See oli erililine roos, mille ta üksinda planeedile oli jätnud. Prints hakkas nutma, et siis ta ei saagi ju lammast võtta, kuna ta sööks roosi ära. Autor võttis ta sülle, kiigutas teda ja lubas ta roosile soomusrüü joonistada ja lambale suukorvi. 8.osa See lill oli tema planeedile ise ilmunud. Ta oli uhke ja enesekindel. Ta oli kaval ja nö. keerutas printsi oma näpu ümber. Ta nõudis printsilt klaaskuplit tuule eest kaitseks ja vett, et hommikust süüa. Roos oli uhke, et tal oli neli okast, tema arust oleksid võinud nüüd need tiigrid tulla, keda küll sellel planeedil polnud. 9.osa Prints oli otsustanud lahkuda. Ta tahtis teisi planeete näha
· Laps kaldub ikka veel nägema asju ainult enda seisukohast. Näiteks võib ta vaadata sulle mõistmatult otsa, kui sa teda keelatud tegevuse pärast noomid. Seda märkasime me lapse juures siis, kui Maarja keelas tal nina nokkida ja ütles et nii pole ilus. Laps vaatas talle mõistmatult otsa ning nokkis nina edasi. · Jalgade kiigutamine toolil istudes tähendab, et talle kas meeldib parasjagu käsil olev tegevus või on ta tüdinenud. Kui laps lutipudelit imes, siis ta kiigutas samal ajal jalgu. Ilmselt tähandas see seda, et laps nautis tegevust, sest ta ise viis Maarjale pudeli ning ronis talle sülle. Siis aga, kui Maarja last süles hoidis ning uksel naabriga juttu rääkis ega lapsele suurt tähelepanu ei pööranud, tähendas jalgade kõlgutamine arvatavasti seda, et lapsel hakkas süles istudes igav.
Kuigi ta soovis enda kodu muuta tänapäevasemaks (,,ANNE MAI: Teate, noormees, kuidas ma olen tüdinud kõigest sellest vanast ja endisaegsest. Ma tahaksin, et kõik siin oleks puhas, lihtne, kaasaegne. See korjab tolmu, hirmsasti korjab tolmu."), oli AnneMai väga kinni oma lahkunud mehe mälestuses. Ta pidevalt rääkis, mida tema mees millestki arvas või kuidas neile meeldis koos reisida raamatuid lugedes. ,,ANNEMAI: Nii me reisisimegi. Üks kiigutas teist ning luges. Teine sulges silmad, kuulas ja kujutas ette... /.../ Ja palju sisukam tõelisest. Pole sääski, pole kerjuseid, pole palavust. Me käisime nooruses Leopoldiga tõesti suurema osa neist kohtadest läbi, kuid kunagi ei leidnud me sellist rahuldust, nagu siin kahekesi reisides." 4. Olulisemate kõrvaltegelaste iseloomustus Kõrvaltegelaseks valisin ma Leopoldi. Seda sellepärast, et AnneMai tegelaskuju on väga paljuski
Wandat kui ka Melaniet tervikuna. Tohter- Alguses arvas Wanda et tohter on ohtlik ja vägivaldne, kuid ta muutis oma arvamust üsnapea. Tohter kaitses teda ja pidas tast lugu, nii oli see ka vastupidi. Ja Ian- Ian hoolis Wandast teistmoodi, ja Wanda hoolis Ianist, see aga ei meeldinud Melaniele, kes jäi alati armastama ainult Jaredit. Kui Jared retkelt saabus ei suutnud ta kuidagi uskuda, et Wanda on sisse sulandunud. Ta rääkis inimestele õhtul lugusid, teiste planeetide elust ja kiigutas Jamie õhtul unne, aitas Jebil põldu harida ja Trudyl pesu pesta. Mingi aja jooksul mõistis Jared, tegelikult mõistsid seda kõik, et Melanie on kusagil Wanda sees veel olemas. Ning ka Jared uskus Wandat. Melanie tundis ennast koobastes inimeste seas koduselt, ta oli rahulik ja ei rääkinud nii palju enam Wandaga. Wanda seevastu tundis ennast tohutu reeturina hingede vastu, ta ei teadnud, kes ta on on , kuhu kuulub või kas ta üldse kuhugi kuulub
katedraali kaitsta. Alles jäänud hulkurid kavatsesid aga katedraali rüüstama hakata ning kasutavad puud ukse maha lõhkumiseks. Hoolimata ukse tugevusest hakkas see tasapisi murduma. Samal ajal leidis Quasimodo plii tükke, sulatas need ja valas seejärel mööda vihmaveerenni alla hulkuritele. Suurem osa nendest põlesid elusalt. Jehan oli üks väheseid allesjäänutest ja proovis redelit mööda sissepääsu juurde ronida. Quasimodo lükkas redeli ära ja rabas Jehanil jalust. Ta kiigutas mehe vastu seina, purustades nii ta kolju ja visates seejärel alla. Hulkurid olid raevus. Nad hakkasid mööda katedraali fassaadi üles ronima ja Quasimodo kartis, et ta jääb neile alla. Samal ajal jälgis Prantsusmaa kuningas Louis XI seda kõike pealt. Ta oli vana ja kibestunud monarh, kellel oli rahva seas halb maitse. Gringoire tuuakse vangina tema juurde, ta palub armu. Ning tuletab kuningale meelde, et armuandmine on suur voorus. Kuningas nõustus mehe
katedraali kaitsta. Alles jäänud hulkurid kavatsesid aga katedraali rüüstama hakata ning kasutavad puud ukse maha lõhkumiseks. Hoolimata ukse tugevusest hakkas see tasapisi murduma. Samal ajal leidis Quasimodo plii tükke, sulatas need ja valas seejärel mööda vihmaveerenni alla hulkuritele. Suurem osa nendest põlesid elusalt. Jehan oli üks väheseid allesjäänutest ja proovis redelit mööda sissepääsu juurde ronida. Quasimodo lükkas redeli ära ja rabas Jehanil jalust. Ta kiigutas mehe vastu seina, purustades nii ta kolju ja visates seejärel alla. Hulkurid olid raevus. Nad hakkasid mööda katedraali fassaadi üles ronima ja Quasimodo kartis, et ta jääb neile alla. Samal ajal jälgis Prantsusmaa kuningas Louis XI seda kõike pealt. Ta oli vana ja kibestunud monarh, kellel oli rahva seas halb maitse. Gringoire tuuakse vangina tema juurde, ta palub armu. Ning tuletab kuningale meelde, et armuandmine on suur voorus. Kuningas nõustus mehe
Küll me ta ellu äratame.» Siis tõstis ta hingetu keha maast ja hakkas vahvasti edasi sammuma, Emmi, märad ja ,Tarapita tema kannul. Ta oli kõikide usalduse võitnud. V Vana eremiit, keda rahvas Prohveti-Pärdiks kutsus -- tema päris nimi oli Bartholomäus ehk Bartel Löwenklau -- istus oma koopa suu ees madalal puupingil, toetas selga vastu mäeseina ning hoidis käed ristis põlve ümber. Tema vanad, 31 aga mitte tuhmid silmad vaatasid puulehtede liikumist, kui tasane tuuleõhk neid kiigutas. Kord mühas äkiline kange hoog läbi metsa, oksad paindusid, lehed visklesid läbisegi, mõned langesid keereldes maha. Nad olid samasugused kui teisedki, aga neid murdis ootamatu tuulehoog . . . Ja selle ohvriga rahul, vingus tuul mööda ning segamini paisatud lehed kohendasid end rahus endisele paigale, nagu poleks midagi juhtunud. «Ühed langevad, teised püsivad,» ümises vanamees, vanamees, iseeneses, «ei või ühesugune õigus maailmas valitseda.
klammerdunud. Ja ei hoolinud põrmugi kõrgete külaliste tulekust, ja sellal kui prelaadid ning saadikud ehtsate flaami rasvaheerin-gatcna ennast tribüünil kohtadele pressisid, oli tema ennast karniisil juba mõnusalt sisse seadnud ning oma jalad arhitraavil rahulikult risti pannud. See oli ennekuulmatu häbematus, aga et tähelepanu mujale oli pööratud, ei märganud teda esialgu keegi. Tema oma-puhku ei pannud saali sündmusi mikski: naapollase muretusega kiigutas ta oma pead edasi-tagasi ja kordas üldises suminas vahetevahel masinlikult oma ühetoonilist: «Andke vaesele, halastage!» Ja kindlasti oli tema teiste hulgas ainus, kes ei suvatsenud pead pöörata, kui Coppenole ja uksehoidja omavahel sõnelesid. Kuid saatus tahtis,, et sukakuduja-meister Gentist, keda rahvas nõnda sümpatiseeris ja kelle poole kõigi silmad olid pööratud, poodiumil esimesse ritta, just otse sandi kohale istus.
annaabi.ee 
