Keskkond - ühiskonna prügikast? (23)

Keskkond- ühiskonna prügikast?
Austus keskkonna vastu on kadunud ja inimesed suhtuvad neid ümbritsevasse loodusesse ükskõiksusega. Tõesti on ühiskond nii isekas ,et kasutab metsi, jõgesid ja ookeane oma prügikastina?
Sajandite möödudes on rahvad loodusest eemalduma hakanud. Mitte füüsilises , vaid vaimses mõttes. Elatakse ikka oma puudega ääristatud kruntidel ja järvede kallastel, aga enam ei tunnetata kõige selle kauni tähtsust ja vajalikkust . Vanadel aegadel olid loodususundid kõige olulisemad. Inimesed ei tundnud ennast kõige tähtsamatena ning seetõttu suhtuti kõikidesse asjadesse, mis ümbruskonnas leidus, austuse ja tänulikkusega. Tänapäeva moodsa ühiskonna tehniliste ja teaduslike edusammude tõttu arvatakse ennast kõikvõimsateks, sest otsene sõltuvus keskkonnast on katkenud, mõndasid toitaineid osatakse juba sünteetilisel teel valmistada ning ehitusmaterjalid muudetakse päev-päevalt kliimale vastupidavamaks.
Rahvaarv Maal kasvab iga aastaga miljonite võrra. Mõned piirkonnad on niivõrd tihedalt asustatud, et kogukonnad võtavad ette pikki ja keerulisi rännakuid paikadesse , mis ei pruugi ilmastikuolude ning maastiku poolest kõige paremad paigad ollagi, lihtsalt selleks ,et kuskil elada. Seoses ulatuslike emigreerumistega tuleb arvestada ka kõigi kasvavat nõudmist toidu ja üldiste olmetööstuse kaupade järgi. Vabrikud ning tehased suurendavad tootlikkust. Toorainevajadus ja koos sellega ka jääkide eraldamine keskkonda tõuseb. Võetakse seda, mida vaja on , ja tagasi pannakse kõik, mis inimestest üle jääb. Taolise tegutsemise puhul hakkab silma ülevoolav isekus. Loodus annab meile nii hulgaliselt kõike ,mida tal pakkuda on, ning ühiskond kuritarvitab sellist lahkust ükskõikselt ära , mõtlemata tagajärgedele , mis taoline ahnitsemine kaasa toob.
Meedias olen märganud mõningaid mõttevälgatusi olmejäätmete ladestuspaikade puudujäämise kohta. Üheks kõige eredamaks neist oli soovitus hakata prügi lennutama avakosmosesse. Päikesesüsteemi täitudes otsitakse tõenäoliselt uus galaktika , mida reostama hakata. Selleks ajaks on arvatavasti teadus nii kaugele arenenud ,et planeedilt teisele samasugusele reisimine pole probleemiks ning terve maakera rahvastik evakueeritakse risustamata taevakehale. Taolise mõttekäigu juures tuleb ilmsiks tõsiasi, et inimestel on enamasti kombeks probleemide eest põgeneda , selle asemel, et neid lahendada või hoopiski ennetada.
Kaheldavaks on muutunud inimsoo evolutsiooniline areng looduse osana .Tekib arusaam, nagu me oleksime tundetud , puhtalt loogilise mõtlemise ,mehhaniseeritud , orgaanilise kesta ja programmeeritud ajuga elusorganisme imiteerivad masinad . Seda sama ei saa öelda ühegi teise looma kohta. Ükskõik missuguse uluki või lojuse näiteks võtta , ei tee ükski neist kübetki kahju , vaid pigem kasu.
Mõtlematu tarbimine toob kaasa hulgaliselt probleeme. Illustratsiooniks tooksin tõelise prügikasti – see täidetakse erinevate ülejääkidega ja lõpuks , kas poisikeste poolt tahtlikult või täismehe poolt tahtmatult põlema süüdatakse. Prahikonteiner on keskkond , mida inimlapsed alatasa kõiksuguste ebavajalike asjadega koormavad, kuni ükskord saab küllastumisel piir ja meid ümbritsev hävib taastamatult , justkui tuleleegis.
Üks kõige aktuaalsemaid probleeme on kasvuhooneefekt . Atmosfääri soojenemine kujutab endast tõsist ohtu tervele maakerale. Liustike sulamise tagajärjel tõuseb maailmamere tase ning madalamad alad ujutatakse üle, selle ja Maa keskmiste temperatuuride üldiste muutustega kaasnevad ulatuslikud kõikumised eri piirkondade kliimas. Rahvad elavad üksteisele väga lähestikku ja see kindlasti tekitab juurde nii poliitilisi kui ka sotsiaalseid vastuolusid ja süvendab keskkondlikke probleeme. Globaalse soojenemise teemadel on hakatud tegema ka arvukalt filme, mis kujutavad antud olukorra hüpoteetilist tagajärge- maailmalõppu.
Vähesed mõistavad meie põhjustatud kahjustusi ja nende tõsidust ning püüavad välja selgitada ,kuidas neid lahendada ja tehtud halba heaks teha. Need üksikud inimesed , kes hoolivad, peavad veel ränka tööd tegema ,et üldsusele olukorra tähtsusest mingitki aimu anda. Usun ,et ühiskonda tabab šokk, kui viimasel hetkel saabub selgus ja mõistetakse , kui tune tulevik inimkonda ootab.
Ühiskonna isekus on imestusväärne. Kuna enamus ei mõista, et keskkond ei ole antud meile elamiseks tingimusel ,et seda tasapisi hävitatakse.