sajandil. Regilaul ehk regivärsiline rahvalaul ehk vanem rahvalaul on vanemat tüüpi eesti rahvalaul. Regilaulu vorm ulatub arvatavasti läänemeresoomlaste ja algbaltlaste ühispärandisse, hinnangud vanusele varieeruvad tuhandest kahe tuhande aastani. Eestis oli regilaul elujõuline ligikaudu 19. sajandi keskpaigani, siis tõusid esiplaanile uuematüübilised lõppriimilised keerukama meloodiaga laulud. Sõna regi-(laul) pärineb arvatavasti keskalamsaksa keelest: rei(e) 'tantsulaul'; rege 'rida'; rege- v rigenlied 'rahvalaul'. Regilaulu nimetatakse murretes leeluks, laulmist leelutamiseks jmt Põhitunnused: Regilaulul on kolm tähtsat komponenti: sõnad, viis ja esitus. Esikohal sõnad, muusika lisab tekstile ilmekust. Teksti iseloomustab algriim ja mõttekordus ehk parallelism. Värsivormiks on regivärss - lõppriimita neljajalaline kvantiteeriv trohheiline värss. Viis on lühike
LinnaMüür Argo, Martin, Joosep, Tanel Linnamüür Stoltingi torn 1410. aastal mainis Tallinna tornipealike loend kedagi Stoltynkinimelist. Sellest sai torn kunagise hüüdnime Väike Uhke (keskalamsaksa stolt ja saksa Stolz 'uhkus').Stoltingi torn oli Tallinna sadama esimene kaitsetorn ning sellena ilmselt osa Margareti müürist. Hattorpe-tagune torn Hattorpe torni sisse tulid ümmargused toad, akendeks keskaegsed laskepilud," kirjutab selle kohta arhitekt Andri Ksenofontov. "Samas tõmmati torn seestpoolt tühjaks kui kokteilikõrs. 1896. aastal ehitas Rudolfi poeg Erwin, samuti
6 ploomipuud ning lisaks veel metsikuid kreegipuid (Viires, 1975). A. F. v. Huecki 18. sajandi Baltimaade põllumajanduse ülevaatest selgub, et taluaedades leidus võrdlemisi üldiselt teiste viljapuude kõrval väikesi violetseid ploome (kreeke). Nähtavasti kasvatatigi taluaedades algupäraselt kõige rohkem vähenõudlikke ja kergesti metsistuvaid kreeke (P. domestica var. insititia). Tema nimetus pärineb keskalamsaksa sõnast krēke (baltisaksa Kreke), mis etnoloog Ants Viirese järgi on arvatavasti laenatud prantsuse keelest ning viitab Kreekale kui päritolumaale. Samasugune on läti sõna krēķis tekkelugu. Keskalamsaksa ploominimetus plūme (saksa Pflaume) on samuti läti plūme ja eesti ploomi lähtelaensõnaks. Paljude varasematel sajanditel käibel olnud sõnavariantide (pluum jt.) kõrval võiks tähelepanu juhtida ka setude vene laenule liivapuu (vene sliva) või jutustavale saxa mah mari.
Regilaul ehk regivärsiline rahvalaul ehk vanem rahvalaul on vanemat tüüpi eesti rahvalaul. Regilaulu vorm ulatub arvatavasti läänemeresoomlaste ja algbaltlaste ühispärandisse, hinnangud vanusele varieeruvad tuhandest kahe tuhande aastani.Eestis oli regilaul üldlevinud ligikaudu 19. sajandi keskpaigani, siis tõusid rahvalaulude repertuaaris üldiselt esiplaanile uuematüübilised lõppriimilised keerukama meloodiaga laulud.Sõna regi-(laul) pärineb arvatavasti keskalamsaksa keelest: rei(e) 'tantsulaul'; rege 'rida'; rege- v rigenlied 'rahvalaul'. Regilaulu nimetatakse murretes leeluks, laulmist leelutamiseks jmt. Regilaulul on kolm tähtsat komponenti: sõnad, viis ja esitus.Regilaulus on esikohal sõnad, muusika lisab tekstile ilmekust. Regilaulu teksti iseloomustab algriim ja mõttekordus ehk parallelism. Värsivormiks on regivärss - lõppriimita neljajalaline kvantiteeriv trohheiline värss
ja algselt eraldiseisev küngas (Vallimäe profiili on hilisemate kindlustuste rajamisel paljuski muudetud) pakkus juba looduslikult väga häid kaitsevõimalusi. 1220. aasta paiku läks linnus tõenäoliselt ilma lahinguta taanlaste valdusesse, kelle valitsuse all hakati rajama esimesi kivihooneid ja ümbritsema linnust kivimüüriga. Esimest korda mainitakse asulat Tarvanpea nime aastal 1226 Läti Henriku kroonikas, taanlaste uut tugikohta nimetatakse Wesenberghiks (Tarvanpea keskalamsaksa keeles) aastal 1252. Nimetust Rakvere seostatakse Rägaverega (1268 Rakovor Novgorodi ürikutes). Esimesed sajandid linnana 1302. aastal sai linnuse juurde kujunenud asula Lübecki õigused. 1346. aastal müüs Taani kuningas Eestimaa, sh. Rakvere Saksa Ordule, kes omakorda pantis selle aastal 1347 Liivi Ordule. Ordu ehitas lihtsalst ringmüürilinnusest tornide ja eeshoovidega kaitstud konvendihoone, millest sai Rakvere foogti asupaik. 14
keelekujust (kuni XIII sajni) turg, vaba, värav läti laenud läti keelest (VIII sajst alates) 3142 kanep, kauss, kõuts, magun, mait, mulk (mulgi), nuum, pastel, sard, sõkal, vanik, viisk alamsaksa laenud keskalamsaksa keelest (XIII saj algusest 771850 alp, amet, arst, karske, kelm, kokk, kool, köök, liht, alates) paar, prii, vahti rootsi laenud eestirootsi (XIII saj lõpust alates) ja riigirootsi 105148 iil, kratt, kriim, kroonu, moor, näkk, riik, räim, tasku, keelest (XVI ja XVII saj) tont, tünder, värd
Nende seas on aken, ike, lusikas, nädal, raamat, rist, saabas, sirp, turg, vaba, värav jt. Slaavlased osutavad ristiusu mõjule. Nendele järgnevad läti laenud, mis on jõudnud keelde alates VII sajandist. Kirjakeeles on neid 31-42 või 0,56- 0,76% tüvede koguarvust. Siia kuuluvad: kanep, kauss, kõuts, magun, mait, mulk (mulgi), nuum, pastel, sard, sõkal, vanik, viisk jt. (Rätsep 2002: 73) Slaavi laenudele järgnevad alamsaksa laenud, mis põlvnevad keskalamsaksa keelest, mida kõneldi XIII sajandi algul kui linna on jõudnud vaimulikud, ametnikud, kaupmehed ja käsitöölised. Tol ajal see keel oli ametlik keel nii Liivimaal kui ka Eestis. Alamsaksa tüvesid esineb rohkesti kirjakeeles 771-850, 13,92-15,35% kogu tüvevarast. Mõned näited on esitatud allpool: alp, amet, arst, ingel, hunt, kapp, kütt, lahing, köök, ploom, prii, tüür, orel, paar, pann, undruk, vorst, sült jt. See on üks suuremaid rühmi , mis
lastelauludeks, mis omakorda jagunevad ahel- (nimetati ka onnimanni-lauludeks) ja mängituslauludeks, mille alla käivad ka tantsulaulud ja ringmängud. Eri tüüpide kohta on näited toodud LISA 2 all. 4 1.1 Vanem rahvalaul ehk regilaul Eestlaste keskne poeetiline ja muusikaline pärimus on regilaul Soome lahe äärsete rahvaste ajalooline laulustiil. Sõna regi-(laul) pärineb arvatavasti keskalamsaksa keelest: rei(e) - tantsulaul; rege - rida; rege- või rigenlied - rahvalaul. Regilaulu nimetatakse murretes leeluks, laulmist leelutamiseks jmt. Regivärsi vormi peetakse paarituhande aasta vanuseks nähtuseks ning mõningaid laule arvatakse nende sisu põhjal pärinevat eelmise aastatuhande esimesest poolest. Selles omapärases luule- ja muusikakeeles loodi ja esitati laule, mis hõlmasid kogu eesti talurahva eluolu ja mõttemaailma, saates inimest hällist hauani
rahvusvahelistele organisatsioonidele ning üksikisikutele usaldusväärset ja objektiivset riiklikku statistikat. Trükistena ilmuvad mitmed statistilised väljaanded.22 Inimestele eluliste numbrite (näiteks majanduskasv, inflatsioon, hinnatõus) eksponeerimine võib muuta nende käitumist. Seetõttu on statistika mõjuvõim suur isegi postmodernistlikus ja relativismi soosivas ühiskonnas.23 Allikate publitseerimine Eesti ajaloo kirjalikud allikad on kuni 16. sajandini valdavalt keskalamsaksa ja ladina keeles, sealt edasi saksakeelsed, 18. sajandist kasvab venekeelsete allikate hulk. 19. sajandi teisest poolest hakkab rohkem ilmuma eestikeelseid dokumente, mis saavad ametlikus asjaajamises valitsevaks alles omariikluse tekkimisega. Ajaloolasel on allikaid soovitatav lugeda algkeeles, sest parimgi tõlge ei asenda originaali, tõlkimine on allika esmane töötlemine ja teksti tõlgendamine, selle mõtte avamine ja sõnadele sisu andmine. Ka keel ise on pidevas muutumises.
Alamsks oli administratiiv- ja kirjakeel veel 16. saj (kuni reformatsioonini), Tlnas ametlik keel 17. saj alguseni. Eriti tugev mõju rüütelkonna ajal, eriti 14.-15. saj. Alamsks tuumala asub Westfalenis Lääne-Saksamaal. Sõnavara seas palju sõnu taimede, ühiskonna, toidu, ehituse, ristiusu! kohta: sibul, ploom, roos; härra, proua, preili, krahv; pannkook, kook, kruus, pann, pott; pööning, ruum; ingel, piibel, paavst, piiskop, preester. Alamsaksa laenud on pärit eeskätt keskalamsaksa keelest, mida kõnelesid ka 13. sajandi algul Eesti ala vallutanud ristisõdijad ja nende kannul siia tulnud vaimulikud, ametnikud, kaupmehed ja käsitöölised. Alamsaksa keel sai ametlikuks keeleks. Kujunes omaette Baltimaade alamsaksa murre, kust on pärit ka enamik laene. Alamsaksa laenude rühm on eesti kirjakeeles kõige suurem. Need peegeldavad keskaegse Euroopa elukorralduse tulekut Eestimaale, nende hulgas on esemete, tööriistade, elu- 14 kutsete jm nimetusi
aastal. Tallinna linnamüüri väravad: Stoltingi torn Stoltingi torn, talv 2011. Stoltingi torn (varem ka Stoltynk) on Tallinna linnamüüri kaitserajatiste hulka kuuluv torn. Tänapäeval on selle aadress Pikk tänav 68.[1] Stoltingist ühele poole jääb linnamüüris Hattorpe-tagune torn, teisel pool on Paks Margareeta ja Suur Rannavärav. 1410. aastal mainis Tallinna tornipealike loend kedagi Stoltynki-nimelist. Sellest sai torn kunagise hüüdnime Väike Uhke (keskalamsaksa stolt ja saksa Stolz 'uhkus').[2] Stoltingi torn oli Tallinna sadama esimene kaitsetorn ning sellena ilmselt osa Margareti müürist. 134055 ehitati selle kõrvale veelgi kõrgem Suure Rannavärava väravatorn.[3] 19. sajandi keskpaigast saati on teateid Stoltingi tornis nähtud kummitusest.[4] 1996. aastal otsustas Tallinna volikogu taotleda Pikk 68 hoone koos 450 m² suuruse krundiga linna omandisse, sealhulgas Stoltingi torn koos piirnevate linnamüüri lõikudega. 1998
annaabi.ee 
