Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile. (0)

Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile
Piibel ütleb: „Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu!" 
See on suur ja lihtne tõde, kuid ometi nii raske õppida! Küll on raske tunnistada end süüdi pattudes, halbades tegudes, eksimustes. Tavaliselt püüab inimene neid varjata, kinni katta , maha salata , seda isegi valetades – tehes sellega uue vea. Nii viib üks eksimus teiseni ja varsti ulatuvad need juba üle pea, kui nendega midagi ette ei võeta.
Praktika näitab, et ka paadunud patune on alustanud oma langemist mõne pisieksimusega. Edasi sõltub juba kõik inimese hoiakust ehk suhtumisest sellesse eksimusse. Ta ei taha tunnistada, et ta on vigu teinud; ta ei taha olla teiste ees patune. Inimene tahab näida õigena, ja ta püüab seda saavutada läbi vigade varjamise. 
Aga Pühakiri hoiatab: "Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile!" See on karm tõde, et inimesed on nii pikaldased seda mõistma. Nad lähevad oma pattudes ikka edasi – loomulik asjade käik juhib neid edasi – kuni on võimatu peatuda, rääkimata ümberpöörmisest. Eneseuhkus , eneseväärikus ei luba seda teha. Ja lõpuks ei tundugi patt enam nii patusena! 
Oma üleastumisi varjates ei jõua nad sihile. Võib-olla õnnestub neil oma üleastumisi varjata inimeste ees – ka üleastumisi ligimese vastu. "Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud : " Karda Jumalat ja pea Tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri!"
Aga tihti tulevad üleastumised ilmsiks ka inimeste ees. "Valel on lühikesed jalad" ja "Kus tegijaid , seal nägijaid," ütleb rahvatarkus. Ja kui siis inimene neid ikka katab, salgab või teiste kaela ajab – siis ei ole sellel patumülkal enam põhja, kuhu ta vajub! Inimene kaotab sõbrad, inimeste poolehoiu, lugupidamise, armastuse – teinekord ka materiaalse heaolu – kuid oma patte ta ei avalda! See on patu vägi, Saatana vägi, mis inimest nii kinni hoiab; inimene on patu ori, Saatana vang! 
Meil tuleb vaid tunnistada oma patud ja need hüljata. Aga just seda ei suuda paljud teha, lihtsalt ei suuda! Näib, et nad sooviksid pigem maksta. Ja see asetaks rikkad ja vaesed väga ebavõrdsesse olukorda! 
Aga et arm on Jumala and, mida pakutakse võrdsetel tingimustel kõigile, siis on kõigil inimestel ühesugused võimalused. Sa saad andestuse, kui sa oma patud tunnistad ja hülgad! Aga kui raske see on lihalikule inimesele – eriti pattude tunnistamine! Hülgamine näib olevat kergem. Paljud, kes saavad aru, et nad on halvasti teinud, on valmis need teod hülgama, s.t. enam mitte nii tegema, kuid ära sa oota neilt oma pattude tunnistamist! 
Inimene on sinu vastu eksinud – ta on ise sellest aru saanud, ta ei tee enam seda, teeb ehk selle asemel mõne heateogi, sageli kuluka heateo – kuid oma süüd ta tunnistama ei tule, mis oleks kõige kaunim ja väärtuslikum kingitus, mis muudaks teda ennastki kaunimaks. 
Me ei saa katta ühtegi pahategu heateoga; ei piisa patu hülgamisest (mitte kordamisest), kui me seda ka suudaksime.
Tulge nüüd ja seletagem isekeskis! Meilt ei nõuta pimesi alandumist, alistumist, vaid pigem arukat juurdlemist, mille käigus inimesele selgub tema patu suurus ja kohutavus. Patune ei häbene enam ennast selleks tunnistamaks, kes ta tegelikult on – patuseks! 
Uhkus, oma vigade mitte tunnistamine, on üks kõige raskem vaimulik haigus! 
Vähe on sellest, et sa tunned , et oled eksinud – ka Juudas tundis seda – sul tuleb oma tegu kahetseda, üles tunnistada ja andeks paluda . Ära arva , et see on vajalik vaid sellele, kelle vastu sa oled eksinud. See on vajalik eelkõige sinule kui eksijale. See on ennekõike sinu ja sinu tervise huvides. Ja kui kauniks teeb sind selline alandumine! Sa saad kauniks juba sellepärast, et sa saad puhtaks! Pole midagi kaunimat kui tõeliselt puhas inimene. 
Kui meil oleks rohkem oma viga tunnistavat ja andestust otsivat meelsust, siis oleks ka palju enam päikest meie eluteel, jääks purunemata nii mõnigi sõprus, lõhkumata nii mõnigi perekond.