Vägev kodu Meil on koduks vägev maja, kus on kõik, mis olla saab. Igaüks, kes sinna raja leiab, seda teada saab. Väike õde kodus mängib, keksib väike vend. Suurem vend siin ikka hängib, siin hästi tunnen end. Meil on aed ja meil on koer ja meil on sada imet. Meil on kass, kes sülle poeb ja Kassil pole nime. Veel on kodus isa, ema, suured männipuud. Meil on talvel hästi kena veel parem suvekuul. Meil on koduks vägev maja, kus on kõik, mis peab. See on kõik, mis mul on vaja mul on siin nii hea. November 2009 Simon Mann
kannatustele ristil ja tõmbas välja kibuvitsaoksa, mis oli Kristuse laupa lõikunud. Bioloogilisest vaatepunktist on selgitus proosalisem: punane värv mõlemast soost linnu rinnal on signaal, mis aitab neil väikestel lindudel kaitsta oma territooriumi. Talvel teevad seda ka emaslinnud üks kõik missuguse teise punarinna eest, soor olenemata. Punarinna uudishimulikus ja lapselik välimus on kindlasti selle linnu populaarsuse peamisi põhjusi. Tore vaadata, kui väike lind keksib võpsikust välja ja vaatav inimesi oma säravete silmadega. Teiseks tuntuse põhjuseks on kindlasti tema vulisev ja trillerdav laul. Punarind Pesa: Punarind ehitab oma pesa maapinnale kännujuurte vahele. Pesa koosneb lehtedest, samblast, kõrtest ja juureniitidest. Emaslind muneb aprillis-mais 6-7 kallaks valget laigulist muna. Pesitsemine: Punarind pesitseb kogu Eestis rikkaliku alustaimestikuga metsades, puisniitudel, parkides ja aedades
Rästiku mürgist valmistatakse mitmeid erinevaid ravimeid. Rästiku keel, mis on must ja kaheharuline on väga liikuv ja erilise otstarbega. Uskuge või mitte, aga rästiku keel on termoregulaator st. temperatuuri mõõtja, samas tajub ta ka lõhnu keele abil. Toidu maitset aga keel ei taju, sest reeglina sööb rästik oma toitu alati tervelt. Lisaks kõigele võib tihtipeale ka kuulda, et rästikul on hüpnotiseeriv pilk, mis halvab kõik paigale... Näit: konn keksib ise ligi, sattudes sedasi söögiks. Tegu on nimelt sellega, et mitte rästiku pilk pole hüpnotiseeriv, vaid konn ei pane rästikut, kes liikumatult paigal on, üldse tähele. Konn näeb vaid rästiku kiirelt liikuvat keelt ja peab seda lendlevaks röövikuks st. putukaks ning liigub oletatava toidu poole, sattudes sedasi hoopis ise söögiks. No ja sealt tulebki arvamus - hüpnotiseeriv pilk... Ussilised ei pilguta silmi. Seetõttu vana naha st soomuse vahetusperioodi aeg nad näevad
,,Kevade" ja Ervin Abel saab kõige kiuste endale Kiire rolli, mida ta ehitas nagu müüriladuja. ,,Hakkasin endas otsima halbu külgi, mis on olemas igas ininmeses, aga mida me ei taha näha." Ta jälgis inimesi, et leida keegi, kes meenutaks talle Kiirt. Ühel päeval vaatab ta Dünamo staadionil, kuidas poisid mängivad jalgpalli. Üks vibalik on kangesti saamatu, aga kui mõnel teisel läheb löök viltu, siis rõõmustab kui pöörane: hõõrub käsi, keksib, hüpleb jalalt-jalale ja kihistab. Kiir mis Kiir! 9 Kuna tolle nooruki hääl Kiirele ei sobinud, otsis Ervin tänavalt kedagi, kellel oleks sobivam hääl, kuid lõppkokkuvõttes jõudis ta tema hääleni alles Kuku klubis erinevaid häälitsusi proovides. See kriiksatus, mis ta teele saatis, sobis kui rusikas silmaauku. «Istus lauas, proovis, proovis ja järsku tuli selline falsetiga, kriiskav hääl. Tädike kõrvallauas oli seepeale oma
edaspidi andmed, tõenäoliselt jäid need teostamata. Filmi „Kihnu“ süžeeliseks teljeks on kaks päeva kestnud rahvapeo ajal peetud laskevõistlused ja mitmesugused osavusmängud, milles kangust katsuvad nii mehed kui naised. Tegevusplaanide vahele on autor lükkinud maastikuvõtteid ja grupipilte rahvarõivais naistest, kellest paljudel sukavardad käes. Filmis avaldub Lutsu hea dokumentalistivaist. Nimelt sekkub võistlusse koer – kahtlamata ka asjaosalistele ootamatult. Algul keksib ta õigusemõistjana kahe võistkonna vahel ja hüppab siis lõpuks üles, püüdes napsata ärritavalt kõikuvat kõit. Kogu vahejuhtumi on Luts selle elulises eheduses lindile jäädvustanud, tunnistusena omaenese huumorimeelest ja kiirest kohanemisvõimest. Theodor Lutsu kaheosaline kultuurfilm „Ruhnu“ valmis 1931. aasta augustikuus. Nagu Lutsul tavaks, on ka „Ruhnus“ palju kauneid loodusvõtteid. Filmi algupoolel annab ta
ma küsin hingamiselt, vaikuselt ja lillelt. Ma kuulen: hinga, ole, vaata, kuula, oota. Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud. Me sees on võimalused --- nad on määratud. 26 Olen juba koolilaps Heljo Mänd Täna mina kooli lähen, sulle, lasteaed, aidaa! Praegu selged on vaid tähed, aga varsti targaks saan. Pesin kaela, näo ja kõrvad, enam ei saa laita mind. Sammi keksib minu kõrval, omateada aitab mind. Sabaga mu saapad harjab veelgi rohkem läikima, oma rõõmu ta ei varja, mõtleb vist, et kaasa saab. "Kuidas võin sind kooli saata, kui sa tähtigi ei tea. Ja ka vormimüts sul - vaata! - Kuidagi ei seisa peas." Tahtsin veel kord head aega öelda oma Sammile, aga emal polnud aega - ruttasime trammile. Trammis tädid-onud eile ütlesid veel: "Istu, laps." Täna hüppan püsti kraps! Ise pakun istet neile.
Vanarahva arvates saab paljude lindude käitumise järgi ilma ennustada. Varblase puhul on mainitud, et tema säutsu- mine tähendab vihma lakkamist; teda on ka vihmakassiks kutsutud. Varblane laulab: Siit särat, särat siit Särat, särat üle aia Jüri, Mari odraaeda Siit-sirr! (rahvaluule) q Varblane J. Oro Varblane, pisike linnuke, õue peal nokitseb kaeru. Näkitseb, nokitseb tilluke, keksib ja kihistab naeru. ,,Hiirekütt, pilusilm Antsuke, mis sa seal liputad saba? Asjata vaevad end, Intsuke, varblast sa siiski ei taba." Väle on pisike linnuke, kargaski hops! aiateiba. ,,Pühi suu puhtaks, va' kiisuke, mine, saad mujaltki leiba!" q Varblase pesa Leida Tigane Varblased tahtsid endile pesa ehitada. Hästi kiiresti pidi see valmis saama. Juba õhtuks. Aga nad olid ise natuke laisavõitu. ,,Kui kutsuks õige teised appi, siis on meil vähem vaeva," arutasid nad
Muri tüki leiba sai. Korstnapühkija Korstnapühkija imelik mees: nägu must, pool pääd kübara sees, kõnnib tänaval, redel õlal, luud kaenla all... Hoia, Mann, ta tuleb ligi: tõuseb käsi lai, teeb sulle pai -- ning oled must kui pigi! Kiisu Õues jooksis kiisuke, meie Tiisu-Miisuke, luusis üksi pisi poju. Kes viiks kiisukese koju? Varblane Varblane, pisike linnuke, õue pääl nokitseb kaeru, Nakitseb, nokitseb tilluke, keksib ja kihistab naeru. ,,Hiirekütt, pilusilm Antsuke, mis sa sääl liputad saba? Asjata vaevad end, Intsuke, varblast sa siiski ei taba." Väle on pisike linnuke, kargaski hops aiateiba! ,,Pühi suu puhtaks, va kiisuke, mine, saad mujaltki leiba!" Lapse palve tibukesele Tibukene, ütle mulle, millal hakkad munema! Iga päev toon teri sulle, mune ikkagi ei saa- Sõit Sõidan sõitu rutulist, mul on tore sõiduriist, rattad tal on valgest vasest,
Ausõna, kui teil kedagi korda seada nii väga vaja on eks kasutage juhust ja võtke endaga ometi midagi ette! Vaikushetk. Danielle vaatab Adeelele naeratades otsa ja too vastab sama kavala ja apla pilguga. Danielle: Särtsakas! Adeele: Ahvatlev! Danielle: Täiuslik kavaler! Võtan kõik oma senised sõnad tagasi, preili Sinisalu! Adeele haarab Marci käevangu too raputab neiu julmalt maha. Danielle naerab, haarab Marci käest kinni ja tirib ta lavalt minema. Adeele keksib õnnelikult järele. Marc puikleb teel vastu. Marc: Ei! Mida te teete? No kuulge...nii me ju kokku ei leppinud!...Kuulge...Teil pole õigust!...Jätke järele!...See on ju naeruväärne!...Halloooo? Kas keegi üldse kuuleb mind?....Oodake nüüd ometi! Jne... Kardinad. III vaatus Kardinad. Käes on balliõhtu, ent laval on tagaplaanil vaid ballisaali aknad välisprofiilis. Tegevus toimub mõisa ees, pargis, kus on seesama pink, kus sõbrannad ennist istusid.
laktooniline. Tiit on koduõpetaja, kes kirjutab teoseid sahtlissse, kuna neid ei avaldata. Ludvig võtab oma vana klassivenna Piibelehega ühendust, et lahendada oma raamatu kirjutamise probleem. Sander on õnnelik, kui saab teada, et Piibelehel oli juba midagi valmis. Sander tegi ise ainult lõpu ümber. Ta sai selle raamatuga ,,Pisuhänd" palju auhindu. Vestmanni tütar Laura oli aga tark ning oskas hinnata tõelist kultuuri, mida tema õde Matilde teha ei osanud. Matilde keksib raamatuga Laura ees. Laura ütleb, et teos on muidu väga kena, aga lõpp on kuidagi imelik. Piibeleht armub Laurasse ja nimetab teda öökulliks. Laura sai aru, kes Piibeleht tegelikult on. Et tema oli see sama inimene, kes teda päästis auto eest. Piibeleht tahab Laura kätt paluda, aga tal ei ole selle jaoks raha. Ta ei saa Vestmannile näidata, et ta on vaene. Piibeleht ostab Vestmanni rahaga omale krundi. Ja lõpus räägib Tiit kõik välja, kes ,,Pisuhänna" tegelikult kirjutas
annaabi.ee 
