artikulatoorselt,tajutakse akustiliselt). Häälikanalüüs- kirjutamistoimingu osatoiming eermärgiga eristada/ära tunda sõnas häälikuid ja määrata nende järjekord. Kõne- on kõnevõime realiseerimine,keele kui vahendi kasutamine. Kõne eelduseks on kõneleja ja kuulaja(lugeja ja kirjutaja) kõnevõime ja mingi keele süsteem. Võgotski järgi on kõne mõtte formeerimine ja formuleerimine, s.t. juhundamine ja sõnastamine keele abil. Kõnetakt- keeledidaktika seisukohalt on kõnetakti tähtsus keeles järgmine: hääldamist harjutades on peamiseks hääldusüksuseks kõnetakt. Kõnetakt on näiteks ühesilbiline sõna, mida rohkemateks silpideks sõna jaguneb(mida pikem on), seda rohkem kõnetakte on sõnas. Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus,algab rõhulise silbiaga ja võib koosneda 1-3 silbist. Ütlus- on väikseim suhtlemisüksus,teda iseloomustab mõtte terviklikkus. Keeleliselt koosneb ütlus lausetest või lauserühmast
* Teoreetiline – eesmärgiks on keelesüsteemi või selle kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgas. Teaduslik, praktilist kasu pole. * Praktiline – e rakenduslingivistika – kasutatakse ära teoreetilise keeleteaduse teooriaid, mõisteid või tulemusi praktiliste probleemide lahendamisel. Paljud rakenduslikud suunad on kujunemas või juba kujunenud interdistsiplinaarseteks aladeks. Keeledidaktika, keelekümblus, spetsiifiliste erialade keelekasutus e LPS (Language for Special Puropses). Keeleteaduse meetodid: * Lingivsti keelepädevus e keelevaist – ainult sellele ei tohiks toetuda. * Andmete kogumine (lindistus, litereerimine e transkribeerimine – teksti kirjapanek koos metamärgistusega: intonatsioon, pausid jm. Korpus – elektrooniline struktureeritud kogu mingi keele tekstidest. Sõnaraamatud, arhiivid jne).
Logopeedia, kliiniline keeleteadus- uurib kõnehäireid. Areaalilingvistika- uurib , seda kuidas geograafiline positsioon muudab keelt.Filoloogia(sünonüüm lingvistile) tõlgendab vanu tekste (klassikaline filoloogia) Foneetika- kõnehäälikuline tootmine ja tuvastumine. Arvutilingvistika-keelte ehitus ja funktsioneerimine arvuti abil. Matemaatiline keeleteadus Semiootikaga- märgiteooriaga Antropoloogiline keeleteadus e etnolingvistika- võõraste rahvaste keelte uurimine. Keeledidaktika, tõlketeadus, keeleplaneerimine- seostub sotsioloogia ja poliitikaga. 7. Keelte liigitamise põhimõtted Kokku on 6800 keelt(etnologue järgi).Keeli võib võrrelda erinevatest perspektiividest ja eri vajadustest lähtuvalt. Lingvistikas on olulised nii tüpoloogiline kui ka genealoogiline liigitus. Tüpoloogilise liigituse eesmärk on selgitada keelte struktuuri võrdlemise teel. Genealoogiline e geneetiline liigitus:
Teaduslik, praktilist kasu pole. - Praktiline  e rakenduslingivistika  kasutatakse ära teoreetilise keeleteaduse teooriaid, mõisteid või tulemusi praktiliste probleemide lahendamisel. Paljud rakenduslikud suunad on 1 kujunemas või juba kujunenud interdistsiplinaarseteks aladeks. Keeledidaktika, keelekümblus, spetsiifiliste erialade keelekasutus e LPS (Language for Special Puropses). - Seosed muude teadusharudega? Keeleteaduse meetodid: - Lingivsti keelepädevus e keelevaist  ainult sellele ei tohiks toetuda. - Andmete kogumine (lindistus, litereerimine e transkribeerimine  teksti kirjapanek koos metamärgistusega: intonatsioon, pausid jm. Korpus  elektrooniline struktureeritud kogu mingi keele tekstidest. Sõnaraamatud, arhiivid jne).
kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgas. Teaduslik, praktilist kasu pole. 1 - Praktiline  e rakenduslingivistika  kasutatakse ära teoreetilise keeleteaduse teooriaid, mõisteid või tulemusi praktiliste probleemide lahendamisel. Paljud rakenduslikud suunad on kujunemas või juba kujunenud interdistsiplinaarseteks aladeks. Keeledidaktika, keelekümblus, spetsiifiliste erialade keelekasutus e LPS (Language for Special Puropses). - Seosed muude teadusharudega? Keeleteaduse meetodid: - Lingivsti keelepädevus e keelevaist  ainult sellele ei tohiks toetuda. - Andmete kogumine (lindistus, litereerimine e transkribeerimine  teksti kirjapanek koos metamärgistusega: intonatsioon, pausid jm. Korpus  elektrooniline struktureeritud kogu mingi keele tekstidest. Sõnaraamatud, arhiivid jne).
Üldfoneetika Deskriptiivne e kirjeldav foneetika Kontrastiivne e võrdlev foneetika Ajalooline foneetika ehk häälikulugu Normatiivne foneetika e ortoeepia Eksperimentaalfoneetika 4. Millised on foneetika rakendusalad?lavakõne õpetamisel (diktsioon, õige hingamine) laulmise õpetamisel (häälekurdude teadlik valitsemisoskus), kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel, rakenduslikud suunad on kujunenud interdistsiplinaarseteks aladeks, nt keeledidaktika  võõrkeelte õpetamine ja õppimine (uued artikulatoorsed harjumused, intonatsioon), kontrastiivne keeleuurimine  eri keelte struktuuride võrdlemine eesmärgiga selgitada välja, mis keele õppimisel võiks raske olla, logopeedias (kõnepuuete uurimine ja ravi), foniaatrias (häälehäireid uuriv teadusharu), audioloogias juriidilised alad (nt hääle tuvastamine, muusikaakustikas, keeletehnoloogias (infotöötlus, kõnetuvastus ja -süntees, sidetehnika,
Fraasitasand ja ütlus: Ütlus on väikseim suhtlemisüksus. Teda iseloomustab mõtte terviklikkus. Keeleliselt koosneb ütlus lausest või lauserühmast. Kõne seisukohalt aga liigendub ütlus fraasideks. Keeleliselt on fraas kas lihtlause või liitlauses osalause. Igal juhul on fraaside piiril pikem paus kui süntagmade vahel ning fraasi iseloomustab lõpuintonatsioon. Keeleüksusi iseloomustab alati kaks tunnust — vorm ja tähendus. Foneem on väikseim keele häälikusüsteemi üksus. Keeledidaktika huvides sobib järgmine definitsioon: foneem on akustilis-artikulatoorselt lähedaste ja funktsionaalselt samaste häälikute klass. Foneem avaldub kõnehäälikutena, mis alati mingil määral üksteisest erinevad. Neile erinevustele vaatamata on kõigil variantidel aga sama funktsioon: võimaldab sõnu ära tunda ja sõnu eristada. Morfeemid on väikseimad keeleüksused, millest genereeritakse tekstid. Potentsiaalselt on igal morfeemil tähendus, mis realiseerub tekstis. Morfeemid jaotatakse
Kõik eespool käsitletud keeleteaduse aspektid ja suunad on osa teoreetilisest keeleteadusest, mille eesmärgiks on keelesüsteemi või selel kasutamise teooria ja kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgast. Rakenduslingvitikas kasutatakse sageli ära teoreetilise keeleteaduse teooriad, mõisteid või tulemusi praktiliste probleemide lahendamisel. Keeledidaktika  võõrkeele õppimise ja õpetamise teooria ja praktika. Konstraktiivne keeleuurimine, selle suuna tähelepanu all on keelte struktuuride võrdlemine ning eesmärgiks on välja selgitada sellised nähtused, mis keelte õppimisel võõrkeelena raskusi võivad valmistada. Tõlketeadus. Semiootika Ivici järgi: keeleteadlastest oli esimeseks suureks semiootikuks de Saussure, filosoofide tähelepanu äratasid semiootilised nähtused palju varem, ent kaasaegse semiootika
foneetiline sõna), fraas, ütlus. Segmentide piirid on muutuvad ja langevad keeleüksuste piiridega kokku juhuslikult. Kõnesegmentide ja keeleüksuste piiride erinevus püstitab mitu didaktilist probleemi. Nimelt on kooliharidusega inimesed kirjaliku kõne mõjul harjunud opereerima keeleüksustega, lapse jaoks on aga reaalselt olemas kõnesegmendid. Kirjutatakse keeleüksuste kaupa, loetakse ja kõneldakse aga kõnesegmentide haaval. Keeledidaktika (keeleõpetuse) ülesandeks on õpetada last üle minema ühelt süsteemilt teisele, s.t. kujundada seosed kõnesegmendid <-> keeleüksused.  Psühholoogilised alused: Lugemistoimingu operatsionaalne koostis (Karlep 1987): 1. Häälikute ja tähtede vastavuse määramine: tähekujude eristamine, grafeemi (ühe-või kahekordse tähe, grafeemivariantide) äratundmine ja kujutluse loomine segmentaalfoneemide järjendist. 2. Orientiiride leidmine sünteesiks, s
annaabi.ee 
