7.Klass Sillamäe Eesti Põhikool Joel Sang elu Joel on sündinud 15 mail 1950 pärnus.Ta on Eesti luuletaja kirjanduskriitik, keeleteadlane, tõlkija ja publitsist.Sang lõpetas 1968 Tallinna 21, keskkooli1974 TRÜ Eesti filoloogiat erialal ning 1980 TÜ-s aspirantuuri, kaitstes filoloogiakandidaadi kraadi väitekirjaga "Eitus eesti keeles".Ta töötas 1974-75 Tallinna 15 Õhtukeskkooli õpetajana. Looming Joel Sang on avaldanud keelealaseid artikleid, kirjandusarvustusi ja publitsistikat. Kirjanduslikku tegevust alustas Sang luuletajana nelja autori ühiskogus "Närvitrükk" (1971). Ta on kirjutanud laulutekste ja ooperilibretosid ning soome, inglise ja vene keelest. 1984. aastast kuulub Sang Eesti Kirjanike Liitu. Tunnustused 2011 Valgetähe IV klassi teenetemärk. Joel Sang on August Sanga ja Kersti Merilaasi poeg Luulekogud "Abisõnad" (1983) "Vigade parandus" (1988) "Loomariik" (lastelaule, 1991) "Ohvitseride maja" (2008)
Kuressaarde asus J. Aavik elama 7-aastasena ning seal veetis ta järgnevad 21 aastat. Keskhariduse omandas Aavik Kuressaare gümnaasiumis. Ta oli kooli parimaid õpilasi, lemmikõppeaineteks võõrkeeled. Lisaks koolis omandatud saksa, prantsuse, ladina ja kreeka keelele õppis ta iseseisvalt inglise ja soome keelt. Kuressaare gümnaasiumis sai alguse Aaviku huvi emakeele vastu, prantsuse ja ladina keele harrastus. Keelealaseid õpinguid jätkas ta Tartu Ülikoolis, Nezini Ajaloo- ja Filoloogiainstituudis ja Helsingi ülikoolis, ning Helsingi ülikooli lõpetas filoloogiakandidaadi kraadiga. Johannes Aavik oli eesti keeleteadlane, kes oli keeleuuenduse eestvedaja ning tahtis arendada eesti keelt võrdväärseks teiste Euroopa keeltega. Selleks alustas Aavik eesti keele forsseeritud arendamist, mida ta nimetas keeleuuenduseks. Eesmärkideks olid keele väljendusrikkus, rahvuslik omapära ja ilu. Ta asus 1912. a
Johannes Aavik Ta sündis 8. detsembril 1880 Randvere külas Saaremaal ja suri 18. märtsil 1973 Stockholmis, ta oli eesti keeleteadlane. 1919-1926 töötas Kuressaare Gümnaasiumis eesti keele õpetajana. Seal tekkis tal huvi eesti keele vastu, ladina ja prantsuse keele harrastus. Keelealaseid õpinguid jätkas ta Tartu Ülikoolis, Nezini Ajaloo- ja Filoloogiainstituudis ja Helsingi ülikoolis, viimase lõpetas filoloogiakandidaadi kraadiga. Aavik tegutses hiljem keeleõpetajana Jaltas, Tartus, Kuressaares, töötas ka "Postimehe" toimetuses. Ta oli 19261934 Tartu ülikoolis eesti keele lektor ja gümnaasiumiõpetaja Tartus, 1934. aastast haridusnõunik (koolide peainspektor), 19401941 kirjastuses toimetaja. Saksa okupatsiooni ajal elas Nõmmel
Eesti keele ajalugu Esimesed kirjalikud katsetused kasvasid välja ilmselt koopaseinale maalitud graafiliselt kujutistest(piltkiri). Kui sümbolid, mida piktograafilise kirjaga kujutati, hakati lihtsustama, kujunes välja ideograafiline kiri. Edasi kiilkiri (sumerid, babüloonlased, assüürlased). Tähestikkiri ligikaudu 1700 e.m.a(Palestiina,Süüria) 100 ekr võtsid selle üle foniiklased, edasi levis see kreekasse ja rooma. Eesti keeles hakati raamatuid kirjutama üle 400 a. Tagasi, 16.saj. Eesti keele kirjaviisi ei olnud keegi välja töötanud, raamatute autorid kasutasid saksa kirjaviisi. 17. saj ilmus rohkem raamatuid ning suuremat tähelepanu pöörati eesti keele uurimisele ja kirjakeele arendamisele. Esimene eesti keelne grammatika ilmus 1637. Ka siis veel polnud kirjaviis eesti keele häälikusüsteemiga vastavuses. Selle otsustas vastavusse viia B. G. Forselius. Bengt Gottfried Forselius- sündis (u.) 1660.a Harju-Madisel. Isa oli Rootsi pärito...
1944. aastast siirdus Rootsi, kus 1973. aasta 18. märtsil suri. Ta maeti Stockholmis asuvale Metsakalmistule. 4 Õpingud Nagu juba varem mainisin, sai tema huvi emakeele vastu alguse juba Kuressaare Gümnaasiumis õppides ning siis oli tal juba soov eesti keelt hiljem edasi õppima minna. 1894- 1902 õppis ka Kuressaare Poeglaste Gümnaasiumis. Keelealaseid õpinguid jätkas ta Tartu Ülikoolis, kus ta õppis aastatel 1902- 1903. Õppis veel Nežini Ajaloo- ja Filoloogiainstituudis aastatel 1903- 1905 ning Helsingi Ülikoolis 1906- 1910. Helsingi Ülikooli lõpetas ta filoloogiakandidaadina. 1920. aastal õppis ta Filosoofiamagistris. Huvi õppimise vastu oli tal suur ning väga haritud mehena otsustas ta peale pikki aastaid kestnud õpinguid, et oleks aeg oma teadmisi ka teiste inimestega jagada.
lubama ka eesti soost autoreid nagu Masing, Peterson. Ajakiri etendas ligi 20.aasta jooksul juhtivat osa eesti keele uurimisel ja kirjanduse arendamisel. Otto Wilhem Masing- (1763-1832)Kirikuõpetaja, Ta pakkus peamiselt mõistust ja mõtlemisvõkmet arendavat kirjavara. Tema kirjanduslik tegevus oli mitmekülgne ja viljakas. Tema sulest ilmusid vaimulikud raamatud, kalendrid, koolide tarbeks, luuletusi tuntuim ,,Päts" ning arvukalt keelealaseid kirjutisi. Ta pani endale eesmärgiks inimeste silmaringi avardamise ja köitva populaarteadusliku lugemismaterjali tegemiseks. Andis välja raamatu ,,Pühhapäwa Wahhe-luggemissed", mis tutvustas eesti lugejaid paljude võõraste maadega ja mda hakati nimetama eesti talurahva entsüklopeediaks. Masingul on suured teened eesti kirjakeele rikastamisel ja uuele kirjaviisile ülemineku valmistamisel. Ta püüdis kirikukeelt ja rahvakeelt lähendada, TÄHTSUS: tema tõi Õ tähe.
*nooruse allakäigu ilmingud, noorte riskikäitumine – tänavalaste, kuritegevuse, vägivalla, rassismi, alkoholi, narko, söömishäirete, aidsi, abordi, depressiooni ja suitsiidi teema. Netipõlvkond – arvutimaailm on loonud uue keelelise meediumi, mis kajastub noorteromaanides. Kõndeldakse netikeeles, see on vaheala, mis on loonud keelekuju, milleks on kõnekeele kirjalik vorm. Ka raamatus sama suhtlusviis mis Twitteris või FB-s. Internet on lingvistiline murrang, mis muudab keelealaseid tõekspidamisi. Noorsookirjandus – vanamoodsam, kohmakam Noortekirjandus – tänapäevasem, kohasem Noorkirjandus – suunatud noorelt autorilt (16-21 aastaselt, kel vähe kirjutamisstaaži) noorele lugejale. Noorteromaanide maailm noortekirjanduse tasandil: *noored ja ühiskond – kool, töö, poliitika *noored ja perekond – suhtlemise vähesus, lagunenud pered *noored omavahel – erikeelsed, moesläng, sõprus, armastus, ambitsioonid
teises keeles õppivate laste vajadustele. Otsene teise keele õpetus toimub keeletundides iga päev, kui keelekümblusõpetajad õpetavad uut sõnavara, grammatikat, lugemist ja kirjutamist enam-vähem sama metoodika järgi kui emakeeles õppivatele lastele. Samas õpetatakse üldainete, näiteks matemaatika ja loodusloo tundides vajaminevaid oskusi. Tihti annavad õpetajad, märganud, et õpilased ei saa mõnest asjast hästi aru, keelealaseid lühiseletusi ka teistes tundides (nn minitundides). Keelekümbluse põhimõtted sarnanevad muude tänapäevaste teise keele õppimise alustega, millest kõneldakse sageli kui integreeritud, sisu-põhisest, kommunikatiivsest või funktsionaalsest keeleõppest. Need uued põhimõtted erinevad traditsioonilistest meetoditest, mille korral teise keele õpetamine piirdus sõnavara, grammatika ja vestlusteemade harjutamisega ning kui iga tehtud viga parandati
omadus, mille päritoluna enamasti nimetatakse kokkulepet. See mudel kirjeldab edukalt ära suurema osa suhtlusolukordi. Siiski leidub verbaalsel suhtlusel ka aspekte, mida keele kui fikseeritud koodiga seletada on üpris keeruline. Kui kood on fikseeritud, siis ei saa see näiteks kuidagi muutuda, aga keel ju muutub, nagu paljud ilmselt nõustuvad. Raske on kujutleda keele algset tekkimist selgesõnalise kokkuleppe teel, samuti ei suuda see mudel seletada keelealaseid eriarvamusi pädevate emakeelekõnelejate vahel ega neile lahendusi pakkuda. Olukorras, kus olemasolev teooria oma põhiosas sobib, kuid vaatlusalust nähtust tervikuna ära seletada ei suuda, on sellest järelduva ebakindlusega toimetulemiseks peamiselt kolm võimalust. Sissejuhatus 9 Uurimisobjekti osad, mida teooria seletada ei suuda, võib vaatluse alt välja jätta, võib lubada kirjelduse servade ähmasust, võib aga ka
Kirikuõpetaja amet viis teda Lüganusele, Viru-Nigulasse ja Äksi. Tema kirjanduslik tegevus, mis langeb põhiliselt Äksi –perioodi, on mitmekülgne ja viljakas. Lisaks vaimuliku sisuga raamatutele ilmusid tema sulest kalendrid, koolide tarbeks „Täieline ABD-Ramat“ ja „Arwamise-Ramat“ (mõlemad 1823), luuletusi (tuntuim on „Wendre metsas Perno maal/lasti wanna karru mahha…“ – „Päts“) ning arvukalt keelealaseid kirjutisi. Valgustusaja põhimõtetekandjana seadis ta enesele eesmärgiks rahva silmaringi avardamise ja mõtlemisvõime arendamise köitva populaarteadusliku lugemismaterjali varal. Selleks koostas ta ja andis välja rahvaliku raamatu „Pühhapäwa Wahhe – luggemissed“ (1818), mis tutvustab eesti lugejaid paljude võõraste maade, sealse looduse ja inimestega (indiaanlased, Aafrika ja Kamtšatka asukas, laplased, haruldased taimed ja loomad jne).
Läbi 17 numbri jätkus Eesti ajaloo vanemat perioodi tutvustav "Mõni pilt isamaa sündinud asjust". Veel kirjutati rüütlitest keskajal, ristiusu ajaloost. Ulatuslik populaarteaduslik käsitlus pealkirjaga "Söögist ja joogist" selgitas toiduainete koostist, ainevahetust, toitumise füsioloogiat. Olulisel kohal olid lisalehes eesti keele alased artiklid. Hurt kasutas lisalehes uut kirjaviisi, see vajas selgitamist ja propageerimist. Oma keelealaseid tõekspidamisi põhjendas ta artiklites ,,Lisalehe keele pärast", ,,Veel Lisalehe keele pärast" ja läbi 6 numbri järgnenud artiklis ,,Kas eesti keelele uusi sõno tarvis". Samal ajal ilmus EP ise vanas kirjaviisis. Uus kirjaviis jätkus lisalehes ka pärast seda, kui Hurt 1871 a keskel toimetamisest loobus ja Jannsen ise seda jätkas. EPs hakati uut kirjaviisi kasutama alles aasta hiljem 1872. a teisest poolest.
annaabi.ee 
