Kaunid ideaalid, karm tegelikkus (5)

Kaunid ideaalid, karm tegelikkus
Maailma kirjandusloo üheks kauneimaks tekstiks peetud Mäejutluses (Matteuse evangeelium ) edastab Jumal oma poja kaudu maailmale imetabase sõnumi – idee armastatusest ja halastusest. See vana kirjatrükk on kujundanud inimkonna arusaamu elamisest ja olemisest kahe aastatuhande vältel, minetamata oma väärtust ja võlu. Jeesuse sõnad on saanud eurooplase mõtteviisi pärisosaks ning elukäsitluse keskmeks. XX sajand on meile pakkunud aga hoopis vastupidist – kaunid ideaalid paisati ilmasõdade ajal põrmu ja käsk armastada oma ligimeest kui iseennast muutus tühipaljaks sõnakõlksuks. Miks tekkis kuristik Jumala poolt pakutud ideaalide ja tegelikkuse vahele, milles elab jumalanäoline inimene?
Põhjuseid on kindlasti palju, oma rolli mängivad siin eetilistest piirangutest vaba loodusteadus , arenev tehnika ja turvaliselt kohmakas demokraatia, kuid selle kõige taga seisab siiski inimene, kes oma ratio (ld.k. mõistus) varal elu-olu kergemaks muutes kaotas silmist kõrged ideaalid ja tõekspidamised.
Hasso Krull on raamatus „ Katkestuse kultuur“ väitnud, et viimasel aastasajal on aset leidnud kolm surma – Jumala, kunsti ja inimese surm. Nende surmadega kadus inimkonna jaoks midagi lõplikult, minevik oli möödunud ja ületatud, passe et depasse (pr.k möödunu ja ületatu).
Esimesed, kes julgesid astuda kristlike ideaalide vastu, olid teadlased ja filosoofid. Kui Charles Darwin avaldas evolutsiooniteooria, tabas maailma šokk. Will Durant on öelnud, et terve aastakümne rääkis inimkond vaid evolutsioonist. Darvinismi sisemine loogika on aga sügavam, kui esialgu paistab – teos võtab Jumalalt looja- aupaiste ning lükkab ümber katoliku kiriku vääramatu dogmaatika. Otsekoheselt tapab Jumala Friedrich Nietzsche oma raamatus „Nõnda kõneles Zarathustra“, kus Jumal sureb kaastundest inimese vastu. Nietzsche läheb isegi nii kaugele, et kuulutab ristilöödud Jeesuse pehme, allaheitliku ja orjameelse inimese võrdkujuks. Sellise ilmavaate juurdumist võin pidada üldiste paradigmade muutumise alguseks.
Järgmisena tapeti kunst ja hüljati selle jumalakeskus. Kui maailm oli aastasadu harjunud vaatama klassikalise kompositiooni ja värvilahendusega maale täis ilu, harmooniat ning rütmi, siis impressionistid paiskasid avalikkuse ette midagi hoopis kummalist – kõrgete ideede asemel leidis Pariisi kunstihuviline piltidelt vaid uduseid maastikke ja juhuslikke tütarlapsi.
Ka kirjandus ületas tavapärase ilu ning vooruslikkuse, kui asus lammutama vanu traditsioone. Jumalalt mitte ei kummardatud enam, vaid tema eest põgeneti. Näiteks läksid 1857. aastal kohtu alla kaks prantsuse kirjameest: Charles Pierre Baudelaire Jumala solvamise eest ja Gustave Flaubert kõlvatuse kujutamise eest. Kõige paremini kajastub vahest mäss ideaalide vastu Baudelaire`i kogus „Kurja lilled“, kus poeemis „Aabel ja Kain “ soovitatakse vennatapjast Kainile alla rebida taevast Jumal ja tema riik. Baudelaire`i kui oma ajastu prohveti ettekuulutused jõudsid varsti ka laiema rahvamassi teadvusesse, tehes võimalikuks XX sajandi sõjad ja terrori.
Kõige valusama lõhe ideaalide ja tegelikkuse vahel tekitaksid Esimene ja Teine maailmasõda. Esimene ilmasõda, puhkedes ilma sügavama ideoloogilise juhtmõtteta, hävitas oma totaalsuses lõplikult stabiilse ja turvalise kodanikuühiskonna. Stefan Zweig peab sõja põhjuseks lihtsalt suurriikide jõu ja võimsuse ülejääki, mis vallandus sõjas. Teine ilmasõda kujunes aga Nietzsche ja Darwini moonutatud mõtete kulminatsiooniks. Darvinistlikud teooriad olelusvõitlusest, looduslikust valikust ja evolutsioonist deformeerusid Saksa natsionaalsotsialistide käsitlustes eluruumivajaduseks; Nietzsche poolt loodud üliinimesest sai alus aarialaste ülimuslikkusele ja agressioonile juutide ning idaeurooplaste vastu. Hitler lihtsalt asendas kristliku ideaali darvinistlikuga, inimene oma mässumeelsuses (võib-olla oli see kollektiivne Oidipuse kompleks ) leidis alibi oma liigikaaslase tapmiseks.
Kaunid ideaalid on kadunud ning me võime vaid oodata uut Jeesust või Sokratest, kes uuesti püstitaks eesmärgid, mille nimel elada, surra. Muidu võib jälle juhtuda , et inimesed ohverdavad rohkem, kui maailma tegelikkus neile selle eest vastu pakkuda suudab.