Kulukäitumise ja osakulude tähenduse mõistmine on nii raamatupidajate kui ka juhtide jaoks eluliselt oluline (Haldma, Karu, 1999, lk 91-92). Täiskuluarvestuse protsessi, milles kuluobjektide arvestamise eesmärgil paigutatakse, jaotatakse ja kogutakse kulud, võib jaotada üheksaks sammuks nagu näidatud järgneval joonisel. Joonis 1. Täiskuluarvestuse protsess (Karu, 2012, lk 6) valitakse kuluobjektid (tooted, projektid, teenused) pt 4, liigitatakse kulud otse- ja kaudkuludeks pt 8, paigutatakse otsekulud otse kuluobjektidele, liigitatakse kaudkulud tootmise üldkuludeks ja organisatsiooni üldkuludeks ning moodustatakse põhitegevuse (tootmise) kulukohad, tugiteenuste kulukohad ja organisatsiooni üldkulude kulukohad pt 7, valitakse kulukäiturid, paigutatakse ja jaotatakse kaudkulud põhitegevuse kulukohtadele ja tugiteenuste kulukohtadele pt 9, jaotatakse tugiteenuste kulukohtade kulud põhitegevuse kulukohtadele,
Ühtse kuluarvestussüsteemi tunnused (eeldused): võrreldavad kuluaruanded, kehtestatud arvestusperioodid, kulude liigitamise alused, kulude jaotamise alused, varade hindamise alused. Traditsiooniline kuluarvestus- kulude arvestuse meetod, mille kasutamisel liigitatakse kulud otsekuludeks ja kaudkuludeks ning arvestatakse kõik kulud kuluobjektidele, kasutades mahupõhiseid kulukäitureid. Traditsioonilises kuluarvestuses paigutatakse kuluobjektidele kõigepealt otsekulud. Kaudkulud paigutatakse kulukohtadele ning pärast seda jaotatakse traditsiooniliste kulukäiturite abil kuluobjektidele. Traditsioonilise kuluarvestuse eelised: Otsekulud on olulised; Kaudkulud on suhteliselt väikesed; väike toodete nomenklatuur; tootmisprotsess lihtne; tehnoloogia stabiilne; lihtne organisatsiooni
Tänapäeva organisatsioonides on järjest vähem tõenäoline, et tegevusmahud (toodangu maht, osutatud teenuse maht) ei muutu. Muutused tegevusmahus (kuluobjektide arvus– toodete, teenuste arvus) muudavad organisatsiooni tulusid ja kulusid. Organisatsiooni kogukulud käituvad erinevatel tegevusmahtudel erinevalt: muutuvkulud muutuvad koos tegevusmahu muutusega, püsikulud mitte. Seetõttu ei rahulda ettevõtteid kulude juhtimisel kulude liigitus ainult otse- ja kaudkuludeks, vaid üha rohkem on tarvis pöörata tähelepanu kulude käitumisele ning liigitada kulud muutuv- ja püsikuludeks. (Karu, 2008, lk 112-113) Muutuvkulud on kulud, mis muutuvad funktsionaalselt tegevuse mahuga. Muutuvkuludeks võivad olla tükitöötasu kulu, põhimaterjali kulu, tehnoloogilise energia kulu, transpordis kütusekulu jne. Kõik nimetatud kululiigid muutuvad teatud ühikute võrra, kui tegevusmaht muutub ühe ühiku võrra. (Haldma, Karu, 1999, lk 46)
*Kõrvaltoode on toode, mis tekib põhitoodete tootmise tulemusena ning millel on põhitoodetega võrreldes väheoluline või väike väärtus. Nt slakk raua ja terase tootmises, kondid, rasv ja teatud rupskid lihatööstuses 8. Traditsioonilise ja tegevuspõhise kuluarvestuse olemus ja erinevused Traditsiooniline kuluarvestus on kulude arvestuse meetod, mille kasutamisel liigitatakse kulud otsekuludeks ja kaudkuludeks ning arvestatakse kõik kulud kuluobjektidele, kasutades mahupõhiseid kulukäitureid. Tegevuspõhine kuluarvestus on kulude arvestuse meetod, mille abil arvestatakse kulud kuluobjektidele (toodetele, teenustele), lähtuvalt nende kulude seosest ühe või teise tegevusega, kasutades tegevuspõhiseid kulukäitureid. Erinevused: TRADITSIOONILINE TEGEVUSPÕHINE
Antud valdkondades on enamasti enne tellimuse vastuvõtmist vajalik eelarve koostamine, mis on hiljem tegelike andmete võrdluse aluseks. Eeltoodust lähtub, et tellimusjärgse kalkuleerimise kuluobjektiks on tellimus ise. Kõik tellimusega seotud erinevad kululiigid võivad olla kulukäituriteks. Seega, kui muutub mõne kulukäituri väärtus, põhjustab see muutusi kogu kalkulatsioonis. Tellimusjärgse kalkuleerimise puhul jagunevad kulud konkreetse tellimuse otse- ja kaudkuludeks. Otsekulud on otseselt seotud konkreetse tellimuse täitmisega, näiteks otsene materjali- või tööjõukulu. Kaudkulud on kaudselt seotud tellimuse täitmisega ning neid ei saa seostada otseselt konkreetse tellimusega. Näiteks seadmete amortisatsioon, energiakulu, kaudne tööjõukulu (meistrite, osakonna juhatajate palgad) ning muud tootmiskulud. Kulude jagunemine tellimusele/tööle on kirjeldatud joonisel 1. 6
muutuvkulu komponenti. Niisugusteks kuludeks on näiteks telefonikulu, milles sisaldub püsiv kuutasu püsikuluna ja minutitasu muutuvkuluna. Otse- ja kaudkulud Kulusid võib liigitada otsesteks ja kaudseteks kuludeks: · otsekulu on kulu, mida saab seostada kulukandjaga (tootega, kliendiga, piirkonnaga jne). Otsekuludeks võib olla näiteks tootega seotud materjalikulu, kliendiga seotud reklaamikulu; · kaudkulu on kulu, mida ei saa otseselt seostada kulukandjaga. Kaudkuludeks võivad olla näiteks ettevõtte juhtimisega seotud kulud, arvutivõrgu haldamisega seotud kulud. Kuigi võib tunduda, et otsekulusid saab samastada muutuvkuludega ja kaudkulusid püsikuludega, ei ole see siiski täpselt nii. Mõlemad liigitused toimuvad erinevate kriteeriumide alusel. Näiteks kui seadmega toodetakse ühte toodet, on selle hoolduskulu ühelt poolt püsikulu, aga teisalt toote otsekulu. Kui sama seadmega 9
● infotöötlustehnoloogiast - viimane võib lihtsustada otsekuludeks klassifitseerimist; ● toimingute tehnoloogilised iseärasused - kui mingit toimingut või seadet kasutatakse kindla objekti (toote) tarvis; ● lepingust - näiteks kui teatud komponenti saab kasutada ainult teatud toote valmistamiseks. Isegi kui kulu ei saa otseselt seostada toote või teenusega, ei tähenda see, et kulu on mittevajalik või tähtsusetu. Näiteks on kaudkuludeks ka ühiskulud, mis on mitme allüksuse, teenuse või toote jaoks ühised, põhitegevuse suhtes toetava iseloomuga kulud. * Mõnikord püütakse otsekulusid samastada muutuvkuludega ja kaudkulusid püsikuludega, mis on t äiesti väär. --- 10 Kulude liigitamine juhi vaatevinklist: Juhtimissüsteemides eristatakse kontrollitavaid ja mittekontrollitavaid sündmusi ning vastavaid kulusid.
otsustusõigus ja millele tal on märkimisväärne mõju. Eelarved ja neile järgnevad aruandlusprotseduurid peavad olema välja töötatud vastavalt ettevõtte struktuurile. OTSUSTAMINE on tegevus , mille abil muudetakse eelarved ( plaanid ) tegudeks. Otsustamist defineeritakse kui tuleviku ebakindlate alternatiivide vahe, kusjuures otsustaja peab teadma ettevõtte selgelt formuleeritud eesmärke. Otsustamise eesmärgil on oluline liigitada kulud muutuv- ja püsivkuludeks ning otse- ja kaudkuludeks. Lisaks eelnevale on otstarbekas määratled kulud ja tulud järgnevalt: · Tuleviku kulud · Varemtehtud kulud · Diferentsiaalkulud · Loobumiskulud · Välditavad ja vältimatud kulud Strateegilisel tasandil tehtavad tüüpilised otsused on seotud ettevõtte laiendamise, ühendamise, uute toodete planeerimise, investeerimise ja rahastamisega. Taktikalisel tasandil tehtavad otsused on seotud hinnakujundusega, müügilepingutega, võimsuste planeerimisega jne.
kaubanduses aga isegi 40–70%. Logistikakulude taseme regulaarne jälgimine, mõõtmine ja meet- mete rakendamine nende vähendamiseks avaldab alati positiivset mõju ettevõtte kasumimäärale. Logistikakulusid jaotatakse püsiv- ja muutuvkuludeks, ning otse- ja kaudkuludeks ana- loogiliselt traditsiooniliste kulude jaotamise põhimõtetega. Püsivkulud jäävad tegevusmahtude muutudes samale tasemele (nt lao rent, tõstukite ja laoriiulite amortisatsioon jne). Muutuvkulud aga muutuvad koos tegevusmahtude kasvu või langusega (nt tõstukite laadimiseks vajalik elektri-
annaabi.ee 
