Kas on olemas head ja halba kasvatust? Kasvatus ja võim. Kui defineerida head kasvatust, siis usun, et valdav enamus mõtleb selle all disipliini, elementaarseid käitumisnõudeid, koostööd ning head suhltust. Halva kasvatuse all võib mõista mitmeid aspekt- alustades perekondlikest võimalustest, rahalistest seisustest lõpetades vanemate pühendumisega karjäärile. Tegelikult võiks halba kasvatust mõista kui kasvatamatust ja teadmatust. Siinkohal proovin arutleda, millist rolli mängib kasvatus ja võim. Läbi aegade öeldakse ikka ja jälle, et ,,noorus on hukas". Mida see õigupoolest tähendab? See tähendab eelkõige seda, et ühiskonnas ja kasvatuses on toimunud muutused. Muutused, millega lapsevanemad pole harjunud, mis pole nende eakohane, mida nad ei mõista. Pean tõdema, et olen isegi tabanud end sellele igivanale etteheitvale lausele mõtlemast. Siit
Noorte avalik avalik joomine tänavatel, laaberdamine, akende sisseloopimine. Teiste mõnitamine, pidev narrimine, üleolekuküsimus... Neid asju on veel, mis meie noorte tänasesse pilti mahub. Noormehed või neiud, vahet ei ole. Mõlemad on ühe vitsaga löödud. Aga kuskil on siiski peidus ka põhjus(ed)... Kasvatusel ja kasvatusel on suur vahe. Sest kasvatusmeetodeid on mitmesuguseid. Viimasel ajal on saanud moeterminiks sõna ,,vabakasvatus". Kuid kas vabakasvatus näitab ka kasvatamatust? Oleneb, kuidas olukorrale läheneda. Ma ise olen kohtunud paljude tublide ja edukate inimestega, kes on väitnud, et nad on vabakasvatuse saanud. Selle aluseks on lapse ja vanema vaheline sügav usaldus. See tekib ainult siis kui lapsevanem pühendab lapsele enda aega ja on suure kõrvana olemas kui vaja. Vabakasvatuse tugevaks küljeks saabki lugeda inimese otsustusvõime ja iseseisvumise arengut. Usalduslikud suhted vanematega ning vabadus ise enda elu juhtida läbimõeldud see
,,Tere päevast, siin Toomas Kask aktsiaseltsist Metsapuu. Kas ma saaksin rääkida proua Tammega?" Valeühendus Valeühendus on tavaliselt inimlik eksimus. Valeühenduse korral pole viisakas katkestada kõnet ilma vabandamata. Viisakas pole väljendada oma pahameelt. Kui olete avastanud, peale esimest kutsungit, et valisite vale numbri, tuleks kõne ära oodata ja vabandada. Kõne katkestamine Kõne ühepoolne katkestamine on ebaviisakas, näitab kasvatamatust ja annab tunnistust nõrgast närvisüsteemist. Toob kaasa ka konflikte. Kuid on ka erandeid... Katkestage kõne, kui keegi teid sõimab või ropendab. Solvamise korral võite kaasvestlejat hoiatada, et kui solvangud korduvad, katkestate kõne. Kõne võite katkestada ka siis, kui teie kolmandale helistamisele vastab endiselt automaatvastaja. VihaNE helistaja: Et lahendada olukorda rahumeelselt Laske inimesel ilma teda katkestamata rääkida.
kaitsta, toita ja toetada. Me puutume kokku kasvatusega igapäevaselt. Kasvatus võib olla nii hea, kui halb. Kui defineerida head kasvatust, siis usun, et valdav enamus mõtleb selle all disipliini, elementaarseid käitumisnõudeid, koostööd ning head suhltust. Halva kasvatuse all võib mõista mitmeid aspekte - alustades perekondlikest võimalustest või vanemate pühendumisega karjäärile. Tegelikult võiks halba kasvatust mõista kui kasvatamatust ja teadmatust. Halb kasvatus seisneb arusaamistest, kui kasvatamine toimub teise inimese vägivaldsest mõjutamisest, tema sunniviisilisest kujundamisest ja alistamisest. Me anname edasi oma teadmisi, oskusi ja põhimõtteid ning kanname hoolt lapse heaolu eest. Tulevase lasteaiaõpetajana leian end tihti mõtisklemas kasvatuse olemuse üle. Võim ei pane kedagi oma mõtteviise muutma, vaid sunnib korrigeerima ainult käitumist. Kas meie ülesanne
Tegu võib olla valesti märgitud numbriga. Kui kõne katkeb Kui telefonikõne mingil põhjusel katkes, siis peab numbri uuesti valima helistaja. See, kellele helistati, peab hoolitsema, et tema telefon oleks vaba. Kui aga firma esindaja räägib ärisõbra või kliendiga, siis peab numbri uuesti valima firma esindaja. Kõne katkestamine Kõne ühepoolne järsk katkestamine on üldiselt ebaviisakas, näitab kasvatamatust annab tunnistust nõrgast närvisüsteemist. Enamasti toob see kaasa konflikti äsjase vestluspartneriga. Mõnel juhul on aga kõne ühepoolne katkestamine siiski lubatud või lausa soovitatav. Katkestage kõne ilma hoiatamata, kui keegi teid sõimab või ropendab. Solvamise korral võite kaasvestlejat hoiatada, et kui solvangud korduvad, katkestate te kõne, ning siis võite seda ka rahumeeli teha.
nääklejaid ja nad rahunevad. Nende laste koondamine ühte klassi ei ole sobilik, kuna nende agressiivsus, rahutus ja nihelemine häirib ka keskendunud lapsi. ATH-ga laps võib õpetajaga nelja silma all hoopis teisiti käituda, kui klassis teiste õpilaste seas. Sellest on tingitud ka erinevus lärmaka keskkonna ja koduse pingevaba olukorra vehel. Kui ATH on diagnoositud, tuleb sellest ka õpetajat teavitada, et ei jääks lihtsalt muljet kasvatamatust lapsest. (Elstrok, 2003) Soovitused õpetajale: tuleks tutvuda ATH olemusega, et probleemi tekkides oskaks last maha rahustada; koguda kannatlikkust; laps paigutada esimesse ritta ja kindlasti mitte aknapoolsesse ritta, et ei oleks segavaid ahfaktoreid; lapsel ei ole vaja ligidusse liigseid esemeid, mis tähelepanu kõrvale juhivad anda lapsele mingi lihtne üleanne, et ta tunnetaks enese vajalikkust ja eduelamust, et mina saan ka hakkama;
ja saabki elus hästi toime tulla. 3. Orienteeritus kultuurile. Küps inimene ei ole suunatud ainult oma kodule, poele, kitsale maailmale. Küpse inimese teadvusesse jõuavad ka maailma kultuurisündmused. 4. Stereotüübi spontaansus. Mitteküps inimene on piiratud, kinni reeglites. Vaba, küps inimene on piirideta, mõtleb oma peaga, julgeb oma arvamusega ka maailma minna. Vabaduse annab õppimine. Piiratud inimesed on krambis. Kramp-käitumine näitab välja kasvatamatust ja piiratust. Ta on kinni oma reeglites, millest ta ka ise hästi aru ei saa. Loomulik, vaba kõlbeline ja spontaanne käitumine on alati parem kui kramplik reeglite järgimine. 5. Orienteeritus ülesandele. (vs. orienteeritus iseendale) Inimene tuleb vabastada sellest, et urgitseb iseendas, häbeneb end, enda piirangud. Alates noorukieast peab inimene tegutsema maailmas. Sõprus- ja lähedussuhetes nähakse allikat iseenda tundmaõppimiseks, et ära tunda endas selle, mille
on pidada toorest jõudu tarkusest väärtuslikumaks, kui see ometi ei võimalda kassa täitmisega linnale kasu tuua. Xenophanes ei pea sugukonda ja selle heaolu kindlustamist ülimaks, ta on rahvamasside vastu ning ülistab valitud vähemust. [1:72] Avara silmaringi, rohkete elukogemuste ja tähelepanekutega suhtub ta julge kriitikaga oma kaasaegsete religioossetesse harjumustesse kui ka kõlbelistesse hoiakutesse, leides neis ohtralt toorust ja kasvatamatust. Tema jumalate, usundite ja kultuste kriitika on tabav ja terav. [5:21] 3.1.2 Religioon ja jumalad Xenophanese õpetuse lähtepunktiks on julge jumalate kriitika, mis on taganud talle erikoha religiooni ajaloos. Xenophanes üritab tõestada, et jumalad on inimese väljamõeldis ja et nad on loodud inimese näo järgi. Erinevad rassid ja rahvused kujutavad jumalaid erinevalt, nii et need sarnanevad nende endiga. Millised on inimesed, sellised on ka nende jumalad. Ta leiab
levitamisel. Esmajärguliseks sihtrühmaks on inimesed, kellel puudub religioosne taust ja usulised teadmised. 4. Nad kasvatavad oma lapsi oma uskumuste traditsioonis. Fundamentalistlik elukäsitlus on tihedalt seotud lähi- ja peresuhetega. Laste kasvatamisel hinnatakse kõrgelt usuliste väärtuste edasikandumist järgmistesse põlvkodadesse. Usulise traditsiooni lõhkumist ja seisukohtadega mittenõustumist käsitletakse kui kasvatamatust või reeturlikkust. 5. Nendel on suhteliselt suurem usk õiglasesse maailma. Seda uskumust peetakse üheks õnne ja toimetuleku oluliseks komponendiks. Fundamentalistidel on see näitaja suhteliselt kõrge. 6. Nad ei usu, et miski suudab nende veendumusi muuta. Nad on oma seisukohtadesse kiindunud ja kaitsevad neid. Fundamentalistide puhul on tegemist suhteliselt ,,valmis maailmapildiga". Seda toetab ka fundamentalistlike liikumiste ja gruppide suhteliselt
levitamisel. Esmajärguliseks sihtrühmaks on inimesed, kellel puudub religioosne taust ja usulised teadmised. 4. Nad kasvatavad oma lapsi oma uskumuste traditsioonis. Fundamentalistlik elukäsitlus on tihedalt seotud lähi- ja peresuhetega. Laste kasvatamisel hinnatakse kõrgelt usuliste väärtuste edasikandumist järgmistesse põlvkodadesse. Usulise traditsiooni lõhkumist ja seisukohtadega mittenõustumist käsitletakse kui kasvatamatust või reeturlikkust. 5. Nendel on suhteliselt suurem usk õiglasesse maailma. Seda uskumust peetakse üheks õnne ja toimetuleku oluliseks komponendiks. Fundamentalistidel on see näitaja suhteliselt kõrge. 6. Nad ei usu, et miski suudab nende veendumusi muuta. Nad on oma seisukohtadesse kiindunud ja kaitsevad neid. Fundamentalistide puhul on tegemist suhteliselt „valmis maailmapildiga”. Seda toetab ka fundamentalistlike liikumiste ja gruppide suhteliselt kõrge sidususe määr
Kahtlused, umbusk, hirmud, vihkamine ja reetmine peidavad end selle ühetaolise ja salakavala viisakusloori all, selle nii kõrgelt kiidetud peenekoelisuse taga. Ehkki ei ole üksühest seost välise kombekuse ja sisemise kõlbluse vahel - inimene võib olla vägagi kõlbeline, ent kommetest mittehooliv, või vastupidi, vägagi kombeline ja viisakas, ent sügavalt kõlblusetu -, on kombest lugupidamine inimese sotsiaalne kohus teiste inimeste vastu. Vabad kombed tähendavad tavaliselt kasvatamatust. Schumacheri sõnadega öeldult: keha kontrollimatu nihelemine toob vältimatult kaasa mõistuse nihelemise, s.t seisundi, mis välistab oma sisemaailma igasuguse tõsise uurimise. Kõigi viisakusreeglite ja -vormide suurim väärtus on nende vastumõjus vaimule: teatud kindlad toimingud mõjutavad hingelist arengut. Inglismaal näiteks sisaldavad gentelmani maneerid aastasadade kestel kogutud sotsiaalse kultuuri fondi.
annaabi.ee 
