Carl Robert Jakobson (pseudonüüm C. R. Linnutaja; 26. juuli 1841 Tartu 19. märts 1882 Kurgja) oli eesti ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog. Noorusaastad Carl Robert Jakobsoni isa oli Torma kihelkonnakooli õpetaja Adam Jakobson. Natalie Auguste Johanson-Pärna oli tema õde ning Eduard Magnus Jakobson oli tema vend. Jakobson elas noorpõlves Tormas ning sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Aastatel 18561859 õppis ta Valgas Cimze seminaris. Aastatel 18591862 oli ta isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. 1862 läks ta Torma mõisniku ja pastoriga vastuollu ning lahkus sellelt ametikohalt. Ta asus õpetajaks Jamburgi. Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis. 1865 omandas ta saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse. Jakobson liitus Peterburi patriootide ringiga ning alustas selle rühma mõjul tegevust publitsisti ja koolikirjanikuna. 1865 hakkas ta saatma kaastööd Eesti Postimehel
juuli 1841 Tartu, ning suri 19. märts 1882 Kurgjal. Jakobson elas noorpõlves Tormas ning sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Aastatel 1856–1859 õppis ta Valgas Cimze seminaris. Aastatel 1859–1862 oli Jakobson isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. 1862 läks ta Torma mõisniku ja pastoriga vastuollu ning lahkus sellelt ametikohalt. Ta asus õpetajaks Jamburgi. Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis. 1865 omandas tasaksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse. Jakobson liitus Peterburi patriootide ringiga ning alustas selle rühma mõjul tegevust publitsisti ja koolikirjanikuna. 1865 hakkas ta saatma kaastööd Eesti Postimehele, hiljem ka liberaalsetele vene- ja saksakeelsetele ajalehtedele. 1868 jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht. Jakobson osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses, olles alates 1870
aastal Õpetatud Eesti Seltsis peetud ettekandel. Kuid Faehlmann ei saanud sellega eriti palju tegelda ja enamuse materjalidest kogus ja kirjutas eepose valmis F. R. Kreutzwald. Põhiliseks lähteaineks on eestlaste muistendid, kuid arvatakse, et osa on ka Kreutzwaldi väljamõeldis. Eepos on kirjutatud regivärsilises rahvalaulu vormis, umbes üks kaheksandik värsse on algupärased. ,,Kalevipoeg" on väga tähtis. Tõlgete abil on saanud ,,Kalevipoeg" oluliseks eesti kirjanduse tutvustajaks teistele rahvastele. ,,Kalevipoeg" on ka motiiviks rohketele kunstiteostele (teose illustratsioonid, kujutava kunsti tööd, vaiba pildid jne.). 1.1.5. Esimene üldlaulupidu 18. - 20. juuni 1869 toimus Tartus esimene eestlaste üldlaulupidu. Esinejateks olid ainult meeskoorid, segakooride kutsumist pidas Jannsen kõlblusevastaseks. Dirigentideks olid nii Jannsen kui Saebelmann-Kunileid. Peeti isamaalisi kõnesid, esimest korda esines avalikkuse ees Jakob Hurt
Saaremaa Ühisgümnaasium DORIS KAREVA ELU JA LOOMING Referaat Koostaja: ... Kuressaare 2016 SISUKORD SISSEJUHATUS........................................................................................................ 3 1.ELULUGU JA LOOMING.......................................................................................... 4 1.1 Elulugu............................................................................................................. 4 1.2 Looming............................................................................................................ 4 KOKKUVÕTE............................................................................................................ 6 KASUTATUD KIRJANDUS.......................................................................................... 7 2 SISSEJUHATUS Mina sain loosiga Doris Kareva
Hea tsaari kujund ja ärkamisaegne Eesti ajakirjandus Liis Buht matr nr A84426 Sissejuhatus Käesolevas töös uurin ärkamisaega perioodil 1850-1880, millest see kõik üldse alguse sai ja kuidas mõjutas Venemaal troonil olnud tsaari tegevus eestlasi ja Eesti ajakirjandust. Ühtlasi toon välja need isikud, kes läbi ajakirjanduse seisid Eesti ja eestlaste eest. Otsides ärkamisaja kohta erinevat materjali leidsin, et kuigi ärkamisaja täpset aastat on raske määratleda, on erinevate allikate autorid nõus rahvusliku ärkamisaja alguseks lugema 1850-ndate aastate esimest poolt. Raskem on aga kindlaks teha seda, millal ärkamisaeg lõppes. Mart Laari kohaselt (Laar 2005) lõppes ärkamisaeg 1880-ndate alguses, kui troonile tuli Aleksander III, algas venestamine ning Eesti rahvuslik liikumine lõhestus. Internetist (1850-1918. Ärkamisaeg, detsember 2008) leiame aga ärkamisaja perioodiks 18501918. Mida uskuda? Ühtset ja tõest vastust ilmselt pole ja õigeks võib lugeda m
Traat süvitsi kogus „Ilmakaared“, mis protesteerib töö devalveerimise ja vastutustunde bürokratiseerimise vastu. Ka kogu ülejäänus loomingus domineerib pidev eetiline uuenemise kohus. Epitaafikogu „Harala elulood“, mis sai ka J.Smuuli nimelise preemia, on tema luule üks jõulisemaid ja sisukamaid väljendusi, kujutades eestlaste dramaatilist ajalugu läbi inimsaatuste sümboolsel Harala kalmistul. Teo sisaldab 168 epitaafi ning iga tegelase lugu ja toimumise aeg on erinev. Näide luulekogust: „LEILI SUUROJA Kes oli neid siia kutsunud? Nad saatsid mu mehe Siberisse. Ma ei näe teda iial. Mahajäänud habemenoaga lõikasin läbi veenid ja jooksin verest tühjaks.
Jannseni, kuna tema algatusel hakkas ilmuma meie maakonna ajaleht Perno Postimees, tänapäeval tunud kui Pärnu Postimees. Käesolevas töös uurisin tema elulugu ja loomingut, tema tegevust ajalehes Pärnu Postimees, esimest üldlaulupidu ja tema teist ajalehte Eesti Postimees. Töö eesmärgiks oli saada teada piisavalt palju informatsiooni Johann Voldemar Jannseni elu ja tegevuse kohta, samuti uurida põhjalikumalt ajalehtede Pärnu Postimees ja Eesti Postimees ajalugu. Uurimustöös on kasutatud erinevaid allikaid: kirjanduse õpik 9.klassile, raamatut ,,Eesti kirjanduslugu’’ ja internetti. 2. ÄRKAMISAEG EESTIS (1860-1885) Ärkamisaeg, aeg umbes 1860. aastate algusest kuni venestamisaja alguseni (1880. aastate keskpaik), see on aeg, millal algas eestlaste identiteedivahetus, etnilise kokkukuuluvustunde asemele tuli enda teadvustamine rahvusena ning tugevnes rahvustunde õhutamine ja väärtustamine trükisõna (Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson,
luuletamist, ohverdades selle kõrval kõik muu. Samas kirjas väljendus küll ka enesekriitiline suhtumine saavutatusse. Need jooned- andumus ja enesekriitika- iseloomustavad Talviku kogu lühikeseks jäänud elu-ja loometeed. Küllaltki omapärasest haritlasperest pärit- isa arst, ema klaverikunstnik-, Pärnus ja Tartus elanud ning koolis käinud, Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust õppinud Talvik elas kirjanduse, luuletamise ja vaimuinimeste maailmas. Arbujate sõpruskonnas etendas ta tooniandvat osa. 1937. aastal abielus Talvik Betti alveriga, keda oli juba aastaid tundnud. Esikkogu ,,Palavik"(1934) ilmumise järel sai Talvikust kutseline kirjanik, ent tugeva ensekriitika tõttu mitte eriti viljakas. Temalt ilmus veel teine kogu ,, Kohtupäev" (1937) ning seejärel vaid luuletusi perioodikas. 1945. aastal, teise Nõukogude okupatsiooni algul
Kõik kommentaarid