Kastanid tulest ehk Rahvusooperi poistekoori lood (0)

,,Kastanid tulest ehk Rahvusooperi poistekoori lood” arvamus
Hiljuti käisime oma klassiga vaatamas kammerooperit “Kastanid tulest ehk Rahvusooperi poistekoori lood” Eesti Rahvusooper Estonias.
Ooperi peategelased olid poistekoori poisid ja kaks pätti – Manfred ja Vello. Poisid peavad sõitma trammiga teatrisse, et anda üks kontsert aga tuleb välja, et tegemist ei ole lihtsa trammiga. Koos oma transpordiga satuvad nad igasugustesse seiklustesse. Ooper ise oli väga põnev. Oli igasugu esinejaid. Mu lemmik koht terves etenduses oli kui lavale ilmusid  Tsirkusestuudio Folie artistid . Neid oli väga tore vaadata ja nende etteasted olid heal tasemel. Isegi kui neil sassi läks, tegid nad ikka edasi. Kõik tundus olevat plaanitud.
Esinejatest rääkides, nad tundusid üsna usutavad. Alguses ei saanud keegi aru, kas ooper on juba alanud või ei, sest poistekoor tegi hääleharjutusi koos koorijuhiga kuni üks meesterahvas sosistas dirigendile, et etendus peaks algama. Kõik tundus meelega tehtud olevat kui hiljem järele mõtlema hakkasin. Muidugi hiljem, kui lavastus muutus huumorilikumaks, hakkasid ka näitlejad ebarealistlikult mängima, mis sobis etenduse meeleoluga.
Etenduse kujundus oli ka päris teistsugune kui olen harjunud. Kui tuli tõsisem moment, oli valgustus sihitud tegelastele, kui poisid sõitsid trammiga siis nende taga projektor näitas 3D mudelit Tallinna tänavatest ning iga kord oli see erinev. Veel näiteks hamburgeri stseenis oli näha hamburgeriga tehtud stop-motioni animatsiooni , tsirkuse osas muudeti valgustus üldse teiseks värviks ja pandi võlts plaksutamise hääl, mis aitas rahval kaasa plaksutada ja väljendada ennast.
Muusika oli ka väga suur osa ooperist , mis on loogiline. Solistid kõlasid ja olid kuulda üsna hästi väljaarvatud lõpupoole, kus ühel solistil puudus julge ja vali hääl. Tänu sellele ei kostnud tema hääl läbi koori. Laulud tundusid piisavalt keerulised kuna koor ja orkester pidid korralikult koostööd tegema ja oli palju laulusõnu, mida pähe õppida. Midagi, mis võis küll närvi minna oli see laul, mida poisid laulsid, kui pidid trammiga edasi sõitma, sest koguaeg oli üks ja sama laul, samade sõnadega. Õnneks oli sõitmistel piisavalt suur vahe, et see jubedalt närvidele hakkaks .
Aga kokkuvõttes oli ooper siiski huvitav koos oma tehniliste ja üllatuslike elementidega. Ühel momendil võis tulla lavale kaks inimest siis järgmises on korraga viisteist, kes žongleerivad ja ripuvad õhus kaltsude vahel nagu ämblikud. Mulle meeldis ka, et teistest teatritest ja kohtadest oli külalisi nagu näiteks Tallinna Muusikakeskkooli orkester ja Indrek Ojari, kes on kuulus näitleja Tallinna Linnateatrist ning teised. See näitab, et inimestel on ikka võime teha koostööd.
Veronika Rotberg 8.B