50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2010-03-21
Kuupäev, millal dokument üles laeti
78 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
linza
Õppematerjali autor
Romaanis on sõlmküsimuseks elu ja kunsti vahekord. Rahva elu ja saatuse seos kunstiloomingu sügavamate juurtega avaldub Anu ja Joosep Maarva, Taavet Rabaraua ja Kaie Skalle kaudu. "Jumal ja kunst oli logejaile ja täissöönuile, kes oma igavuses ei teadnud, kuhu end lõpuks toppida. Siis kujutlesid nad, et leiavad jumalas lunastust ja kunstis sügavaid elamusi. Sellega rahustasid nad oma kõverat südametunnistust ning suigutasid hinge kas järgmiseks pühapäevaks või eelolevaks kunstiõhtuks." Tegevusaeg toimub sõjajärgsetel aastatel. Põhiliseks tegevuskohaks on Verilaid. Natuke aega toimub tegevus ka Prantsusmaal Pariisis. Romaan räägib Anu Maarva eluteest Verilaius. Tal sünnib poeg, kelle isaks on Taavet Rabaraud. Mees seda ise tunnistada ei taha, kuna Anu oli tema juures teenijaks. Anu poeg Joosep on helilooja. Ta ei ela emaga koos, kuid käib tal mõnikord külas. Joosepile meeldib Kaie Skalle, kes on tantsija ja kapten Skalle tütar
Ta andis lubadusi, mida ta ealeski ei täitnud. Seega pani ta tihti naised enese ees väljapääsmatusse olukorda ja oli siis isegi kurb. Kuid kõik see võis olla tingitud sellest, et Nipernaadile meeldis riskeerida ja näha, mis sest kõigest lõpuks välja tuleb. Aga loomulikult läbikukkumise korral...: "Aga kus siis meie kallis sugulane on?" Toomas Nipernaadi oli suurepärane valetaja. Valetamine aga tundub siinkohal liialt karm sõna olema. See, mida ta tegi, on midagi tõe ja vale vahepealset. Võiks öelda, et Nipernaadi ei valetanud meelega. Ta justkui ei teinud seda teadlikult. Esitades oma järjekordset versiooni endast oli ta ise oma jutu tõesuses täiesti kindel. Ta nö uskus oma valesid ja talitas nende järgi. Ta seletas: "Andke andeks! Tõttöelda polegi ma üldse põllumees ega oska hoida üldse atra peos. Olen nimelt rätsep, küla rätsep, keda viiakse talust tallu kui mõnda poollagund viljapeksumasinat. /.../ Ah, mis korralik
· Sissejuhatus · Toomas Nipernaadi · Autor · Kokkuvõte · Tegelased · Kasutatud kirjandus Sissejuhatus: August Gailiti romaani "Toomas Nipernaadi" nimitegelane on mees, kes suviti rändab näiliselt põhjusetult mööda maad ringi. Oma rännakutel kohtab ta erinevaid inimesi ning suudab väga paljud naised endasse armuma panna. Selleks, et teistele meeldida, valetab ta end kelleks tahes: küll on ta pastor, parvepoiss, taluperemees, muinasteadlane, sookuivataja, madrus või keegi teine. Tundub, nagu armastaks ta kõiki naisi, keda ta kohtab, sest ta räägib seda neile kõigile ja kui mõni neist ta tunnetele ei vasta, näib mees olevat ääretult kurb. Tegelikult aga tundub mulle, et ta ei hooligi neist naistest, ta lihtsalt mängib nendega, manipuleerib, äratab lootusi ja kui ta on lõpuks saavutanud seda, mida tahab, lahkub ta igaveseks nende elust. Toomas Nipernaadi
Toomas Nipernaadi elab ilma mineviku ja tulevikuta. Ilma igasuguse probleemita kehastub ta hetkega kellekski teiseks. Iga uue inimesega on ta erinevas rollis. See tundub tema jaoks väga kerge. Toomas Nipernaadi on kui eksinud hing, kes paaniliselt otsib kohta, kuhu ta kuuluks. Leidmata aga oma kohta, rändab ta ringi mööda Eestimaad. Kuid tal on suur oskuks ennast armastama panna. Igale poole, kust on Nipernaadi läbi käinud, on ta endast maha jätnud märgi, olgu selleks siis murtud süda või mahapõletatud maja. Nipernaadit võiks pidada maailmaparandajaks, kui uskuda, et ta kõiki oma käike planeerib ja teeb seda oma südameheadusest mitte puhtast uudishimust.Tegelikkuses on tema heategude tagamaad sootuks teistsugused. August Gailit on jätnud Nipernaadi karakteri väga lahtiseks, et kõik inimesed võiksid suuremal või vähemal määral tegelases ära tunda iseenda. Minu jaoks ei ole Toomas Nipernaadi maailmaparandaja
otsustas ise üles kasvatada ja keda ta armastas. Jaak Lõoke - („Kaks svidrilindu-paabukest“) Hansuoja talu peremees. Tõsine, suur, otsib naist. Nipernaadi sätib Mareti talle mehele. Siimon Vaa - („Seeba kuninganna“) Mareti isa, vana kalur, kes elab mereäärses hütis ning ootab et ta tütar mehele läheks. 2. Kuidas kirjeldab autor Nipernaadit novellis „Toomas Nipernaadi“ ? Too raamatust näiteid. 3. Mida tundsid Krootuse talu pojad, kui nende ema suri? 4. Millise vale oli Nipernaadi välja mõelnud ja vendadele rääkinud? 5. Kelleks luiskas end Nipernaadi novellis „Pärlipüüdja“ esimesena? 6. Kuidas reageeris Ello Nipernaadi esimesele armastusavaldusele?' 7. Millega võlus Nipernaadi Ellot? 8. Kuidas suhtud sina nendesse unistuste pärlitesse? Kuidas iseloomustab see kõik Nipernaadit? 9. Miks Küüp ei tahtnud, et Nipernaadi tema sood kuivataks? 10. Missuguseks muutsid valged ööd Nipernaadi? Milliseks muutus Nipernaadi aga talve lähenedes
Kibe tõde või ilus vale? On inimesi , kes alati ütlevad otse tõe välja ilustamata, mis võib väga haiget teha. Teised aga juskui kardaksid tõde kuulda ja seda ka välja öelda. Ausus on kiiduväärt voorus, kuid mina arvan, et kõik vahel valetavad või ilustavad tõde. Ma tean mõnda inimest, kes on väga otsekohene. See on just eriti hea tunne, kui keegi midagi otse välja ütleb ja võibolla ma isegi natukene pelgan selliseid inimesi. Niisuguseid inimesi pole just minu ringkonnas palju, kes on väga otsekohesed ja ausad, kuid mõni kogemus ikka on. Ma usun, et iga inimene ilustab tõde mingil määral ja arvan, et ka valetamine on mõnes mõttes voorus. Näiteks siis, kui ei taha tõesti kellegile haiget teha. Ükskord küsis üks tüdruk
Siuru rühmitus oli ainuke, mille tegevusest ta osa võttis. Samuti ei muutunud tema seisukohad poliitilistes tuultes. Gailit paguluses Aastal 1944 põgenes Gailit koos perekonnaga Rootsi. Rootsis elas ta suurema osa ajast Ormesta mõisas Örebro lähedal. Väidetavalt oli Gailit oma elupäevil selgesti eesti pagulasproosa grand old man. Gailit nimetati vaba mehe prototüübiks. Karl Rumori kinnitusel oli Gailit andekas ja julge ning ei jätnud ebameeldivatki tõtt kirjutamata. See tõde väljendus 1951. aastal avaldatud episoodromaanis "Üle rahutu vee", mis kirjeldab kodumaalt põgenemist väikeses paadis. Selles on Gailit kirjeldanud, et oht ja pagemine ei pruugi õilistada inimest, vaid pigem vastupidi toob välja ta halvemad iseloomud ja varjatud egoistlikud instinktid. Ka edaspidi ilmunud teostes pöördub kirjanik oma teostes ikka ja jälle tagasi kodumaale. Gailit suri 1960. a Rootsis ning on maetud Örebro kalmistule. Looming
Vahel mõtlen inimese aususe üle Kõik inimsuhted on üles ehitatud aususele ja teineteise usaldamisele. Kas inimene suudab olla läbinisti aus kõigiga või tuleb mõnel hetkel kasutusele võtta hädavale? Vale saab olla ka õigustatud. Olles aus teise isikuga, avad sa ennast talle ning ta saab tundma tõelist sind. Kõik seda paraku ei tee, sest kardavad haiget saada ennast avades ja sel juhul ei olda aus. Ausus toob inimesi üksteisele lähemale ja suurendab usaldust. Kasvõi üks vale võib rikkuda aastate pikkuse inimsuhte. Kas ta varjas tõde, et teist mitte haavata või ta oli liiga arg tõe välja ütlemiseks? See oleneb muidugi olukorrast ja teemast, mille puhul valetati
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid