Esitati erinevate heliloojate loominguid, nende seas Tsaikovski, Strauss, Brahms, Grieg ja teised. Käsikelli mängisid õpilased erinevatest koolidest ning ka osad kooli lõpetanud, kuid oma huvile truuks jäänud noored. Gruppe oli kaks, ühed nooremad ning teised vanemad ja osavamad. Gruppe juhendas Lemme-Liis Elp. Kontsert toimus väikesel laval, esinejad seisid kahes reas, erineva kõrgustega trepiastmetel. Laest rippusid alla valged karrad, mis meenutasid jääpurikaid. Lava oli kaks suurt lauda ning lava kõrval ehitud kuusk. Esinejatel olid seljas pidulikud riided. Tüdrukud oli riietatud must-valgesse ja poisid pintsakutesse. Kõigil mängijatel olid käes valged kindad, et kaitsa oma instrumente. Kontserdil esitatud laulud olid enamus klassikalisest muusikastiilist. ,,Helesinine Doonau" Johann Strauss II Pala oli valss. Algas tagasihoidlikult, veidi kartlikult ning muutus järjest valjemaks ja julgemaks.
säilinud täielikumaid komplekte (nt. Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval hakkas levima kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, Põhja- Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidpaelad, nöörid jne.). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute
(nt. Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval hakkas levima kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidpaelad, nöörid jne.). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid)
selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. 13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte, siis aga kasutati juba ehteid ja sõlgesid. 17 sajandil aga muutus naiste seelik, see ei olnud enam ühes tükis kangas, mis ümber keha pandi, vaid seelikul oli konkreetne lõige. Mehed hakksid siis kandma põlvpükse ja naised peas liniku aseme tanu. 18 sajandi ilmusid aga riietusse edevad lisandid- paelad, karrad ja nöörid. Seelikutel kasutati pikkitriipe ja pluusidele ilmusid kirevamad tikandid. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. 19 sajandil hakkati kasutama aga vabrikukangaid- riided linnastusid. Uute riietusesemetena levisid meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas ehk vatt (meestel) ja kampsun (naistel). 20
täielikumaid komplekte (näiteks Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi, vaipseeliku kõrval hakkas levima kokku õmmeldud ühevärviline seelik. Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidipaelad, nöörid jne). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistus elemendina lillkivi. 18. sajandil rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemeid, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonistused ja teadusmeeste ( J.G Georgi ja A.W. Hupeli ) avaldatud materjalid. 1 Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärisusi
ja vestilaadne liistik (Saaremaal abu). Lõuna-Eesti rõivas säilitas arhailisuse, uuendusi tuli 18. sajandi lõpus peamiselt kaunistustesse. Linaste rõivaste tikandis hakati varasema valge linase või värvilise villase lõnga asemel kasutama ostetud punast puuvillast lõnga, maagelõnga. Pikk-kuubedele õmmeldi peale punasest nöörist kaarusest kaunistused. Suurenes ostukaupade osatähtsus. Suur osa ehteid ja väiksemaid detaile, nagu siidpaelad, pearätid, nööbid, karrad, litrid jms, saadi rändkaubitsejatelt ja linnakäsitöölistelt ning poodidest. 19. sajandil tungis talurahva rõivastesse palju linlikke elemente. Laialdaselt levisid eelmisel sajandil alguse saanud uuendused pikitriibuline seelik, pottmüts. Moerõivastuse eeskujul hakati naiste kampsuneid ja liistikuid tegema liibuva piha ja seesidega (üleni või rühmiti volti seatud riideriba kampsuni allääres). Meeste rõivastusse tulid vatid ja vestid. Koos uut tüüpi
Minu kodukoha rahvarõivad Järvamaa kuulub rahvarõivaste poolest koos Harju- ja Virumaaga üsna ühtsesse Põhja - Eesti rühma. Järvamaa lilltikandid on sageli ühevärvilised: valged, sinised, mustad (tumepruunid), on ka mitmevärvilisi. Vanemal ajal oli mitmel pool Eestis kasutusel linukanimeline peakate, mille saba oli kaetud suureõielise lillkirjaga, seelikud olid ühevärvilised, enamasti mustad. Mõnede alläärt kaunistas uhke lai helmetikand, teisi paelad ja karrad. Kohati kanti neid uuemate pikitriibuliste kõrval veel XIX sajandi keskelgi. Järvamaa pikk-kuued olid olnud mustad. Meeste vatt ja põlvpüksid olid XIX sajandi keskpaiku enamasti sinised, suvel linased valged või triibulised. Ambla rahvarõivaste postmargil kujutatud pidulikult riietatud mehel on Järvamaale omane must pikk- kuub, naisel vanaaegne peakate linuk ja helmetikandiga vanemat tüüpi seelik, lapsel kogu Eestis üldine triibuline seelik. Türi
aroomiküünlad ja õlid, küünlajalad, äratuskellad, seinakellad ja minimööbel 2.7.1.2 Tekstiil 2.7.1.2.1 Tekstiilist lauakatted, põrandakatted,tekid ja padjad, padjapüürid, tekikotid, aluslinad, voodikatted, köögirätikud 2.7.1.3 Pühad ja tähtpäevad 2.7.1.3.1 Kuused ja kuuselisandid, kuuseehted, karrad, elektrilised jõulukaubad, lihavõttekaubad, sõbrapäevakaubad, teised tähtpäevad ja pühad, pakkepaberid ja kinkekotid, postkaardid, postmargid 2.7.2 Vabaaeg 2.7.2.1 Vabaajakaubandus 2.7.2.1.1 Kirjandus 2.7.2.1.1.1 Ajalehed ja ajakirjad, ristsõnad, ilukirjandus, teatmekirjandus ja käsiraamatud, võõrkeelne kirjandus,
Linaste rõivaesemete tikandis hakati varasema valge linase või värvilise villase lõnga asemel kasutama vene rändkaubitsejate vahendatud punast puuvillast lõnga, maagelõnga. Pikk-kuubedel võeti kasutusele punasest neljatahulisest villasest nöörist kaarusest peale õmmeldud kaunistused. Kogu majanduselu kaubalisuse kasvuga suurenes maaelanike rõivastuses 18. sajandil ostukaupade osatähtsus. Suur osa ehteid ja väiksemaid detaile, nagu siidpaelad, pearätid, nööbid, karrad, litrid jms, saadi rändkaubitsejatelt ja linnakäsitöölistelt ning poodidest. (6) 13 Muusika 18. sajandi alguses oli maa sõdade ja katku poolt laastatud. 18. sajandil sündis mitmehäälne koorilaul, laule hakati pillidega saatma. Rohkem puututi kokku ilmaliku lauluga, korraldati kontserte, balle ja muid pidustusi. Muusikaõpetust jagati pansionites.
annaabi.ee 
