täielikumalt. · Rasvad ei lahustu vees(on veest kergemad), lahustuvad aga hästi bensiinis, eetris, tärpetinis. · Rasvad on vitamiinide A, D ja E ( ka aroaatselt lenduvate ainete) headeks lahustajateks. · Rasvu leidub suurel hulgal õlitaimede (päevalill, lina, kanep, sinep jt) seemnetes, pähklites ja sojas. · Loomsetes toiduainetes on enam tasvu piimas, rasvase loomade lihas, mõned kalad(lõhilaste, tuurlaste, karplaste) ning mereloomade (vaalad, delfiinid) lihas. Vitamiinid · Vitamiinid on erilised orgaanilised ained, milleta ükski elav organism ei saa eksisteerida. · Vitamiinide puudus organismis põhjustab mitmesuguseid haigestumisi. · Vitamiinide tähtsamaks omaduseks on nende lahustuvus vees või rasvas. · Vees lahustuvad vitamiinid on: B1, B2, C, PP · Rasvas lahustuvad vitamiinid on: A, D, E, K · Sõltuvalt temperatuurist liigitakatse vitamiinid:
jahti veelindudele ja vette sattunud väikestele imetajatele. Juttudes kujutatakse haugi apla 17 mageveehaina. Nendes juttudes on küllalt palju fantastilist, kuid palju ka tõele vastavat. Tõepoolest, harva tuleb ette kuni 3 puuda (umbes 50kg) raskusi ja üle pooleteise meetri pikkusi hauge. Amuuri jões esineb karplaste hulgas, keda tavakohaselt loetakse keskmise suurusega kaladeks, kuni kahe meetri pikkusi ja 40 kg kaaluvaid eksemplare. Kõigile tuntud kabeljoo pikkus on tavaliselt 50 -70 sentimeetrit ja kaal 4-7 kilogrammi. Ent 1940. aastal püüti Barentsi merest välja 169 cm pikkune ja 40 kg raskune kabeljoo. Kes oleks võinud arvata, et ka heeringalisete hulgas, keda me peame väikesteks kaladeks, leidub hiiglasi. Niisugune on tarpoon. Tema pikkus ulatub 2 meetrini ja kaal kuni 50
Inimesel pole! Tagajärjel tekivad haploidsed enamasti, aga vahel ka diploidsed (emaste ainueksisteerimisel, areng algabki diploidsusest). 2. Günogenees Toimub viljastumine, kuid uue isendi areng lähtub munaraku infost, sperm on ainult arengu aktivaatoriks. Tagajärjel tekivad emased isendid. Nt hõbekoger, kellel isaseid esineb väga väikses koguses, emased kasutavad kõigi karplaste sperme, hübriide ei tule, sest genoomid ei segune. 3. Androgenees Toimub viljastumine, kuid uus isend areneb spermi info baasil, munarakk on vaid arengukeskkond. Esineb tubaka- ja maisisortidel, loomadest siidiliblikatel. Sugurakkude valmimine inimesel Spermatogenees 1. Koht - munandites, väänilistes seemnetorukestes, spermatogeenses epiteelis. 2. Algus - lõpp. Algab looteeas (munandi algmete eristumisega), siis pidurdub,
võetud polüvalentne vaktsiin. Vaktsiini kasutatakse koos söödaga, aga ka kõhuõõnde süstituna, ning see annab häid tulemusi nii vibrioosi profülaktikas kui ka haigestunud kalade ravil. Kliiniliste tunnuste kadumist ja kalade suremuse vähenemist on saadud sulfamiid ja nitrofuraan preparaatide kasutamisel (furasolidoon). 3)Liguloos Liguloos on kõhuõõne kahjustustega kulgev, peamiselt karplaste invasioonihaigus, mille tekitajaks on linnuroni (Ligula intestinalis) noorvormid. Ligula intestinalis'e plerotserkoidid on suured, tugeva lihaskonnaga valge värvusega helmindid, 5150 cm pikad ja 0,51,5 cm laiad, kes parasiteerivad kalade kõhuõõnes. Täiskasvanud parasiidid lokaliseeruvad kalatoiduliste lindude (haigrud, kajakad, pütid, varesed jt) seedetraktis
Peetakse soovitavaks, et enne marja võtmist oleksid sugukalad olnud vähemalt 10–14 päeva temperatuuril üle 15 °C. KUDEMISE SÜNKRONISEERIMINE Suguproduktide samaaegseks saamiseks stimuleeritakse kalu „hormonaalselt“ (suguproduktide arengut stimuleerivaid gonadotropiine), süstides neile teiste suguküpsete kalade hüpofüüsi e ajuripatsi suspensiooni. Tavaliselt kasutatakse latika hüpofüüsi, kuid sama häid tulemusi annab karpkala, säina ja teiste karplaste hüpofüüs. KOLJU AVAMINE JA HÜPOFÜÜSI ERALDAMINE Hüpofüüsi atsetoonimine: Hüpofüüsi maht: atsetooni maht = 1 : 10-15 51 Töötlemisaeg: 12 tundi + 6 – 8 tundi Kuivatada, kaaluda, õhukindlalt probiiri, aktiivsus säilib 5 – 6 aastat HÜPOFÜÜSI ETTEVALMISTAMINE SÜSTIMISEKS Hüpofüüsi suurus sõltub nii kala suurusest kui liigist. Latika hüpofüüs kaalub atsetooniga töödeldult ja
istudada. See takistaks otsese päiesekiirguse pääsu vette palavatel suvepäevadel. · Henneguya invasioon merisiial Turovski foto 6 , lihas laguneb,parasiidid, keeruline elutsükkel. Rikub siia ära .Lihastes niisk arenema. · Kudoaasid ookeanikaladel Paljuneb lihastes , pilt 7 HELMINTOOSID Ainupõlvsetest (Monogenea) põhjustatud haigused- monogeneoosid · Daktülogüroosid Daktülogüroos on karplaste haigus, mille tekitajaks on Monogenea klassi Dactylogyrus´e perekonna parasiidid. Eestis on karpkalal leitud kolm liiki daktülogüürusi: Dactylogyrus vastator, Dactylogyrus extensus ja Dactylogyrus anchoratus. Karpkalade haigestumist on põhjustanud kaks esimest. D. vastator on suhteliselt suur, kuni 1,1 mm pikk ja 0,4 mm lai parasiit. Ta lokaliseerub karpkala, sasaani ja kogre lõpuselehekeste distaalsetel otstel (foto 28). D
kahjutukstegemist. Selleks on vaja kala keeta või praadida kuni 30 minutit, soolatud kala aga võib süüa alles kahe nädala pärast. Madalal temperatuuril (mitte kõrgemal kui -8 kraadi) hävib vastne 7 ööpäevaga ja -12 kraadi juures 3 ööpäevaga (joon 1). 9 Joonis 1. Laiussi arengutsükkel 10 Linnuroni Linnuroni on peamiselt karplaste kõhukoopahaigus, mida põhjustavad kaks paelussi liiki: Ligula intestinalis ja Digramma interrupta. Need liigid on väliselt väga sarnased. Linnuroni leitud ahvenatel, haugidel, kohadel ja mõnedel lõhilastel. Pleritserkoidid kasvavad kala kõhukoopas väga suureks ning avaldavad survet siseorganeile, põhjustades verevalumeid ja isegi kärbumist. Surve ujupõiele põhjustab liikumishäireid. Muutub verepilt. Kala kühnub. Kala kõhukoopas elab parasiit 2-3 aastat
kuni 40 kg), kaug-ida lõhelased keta, gorbuusa, nerka jt., meriforell, vikerforell, merisiig, peipsi siig, rääbis jt. Kasutatakse soolatult, suitsutatult, pooltoodete ja konservide valmistamiseks. Kaug-ida lõhelastelt saadakse punast kalamarja. Tintlased on väikesed kalad. Neil on nagu lõhelastelgi üks seljauim ja sabauime lähedal rasvauim. Tintlased on meritint, peipsi tint ja moiva (Atlandi ookeani põhjaosas). Tintlasi suitsutatakse, peipsi tinti ka kuivatatakse. Karplaste sugukonda kuuluvatel kaladel on kõrge, külgedelt kokkusurutud keha. Selja keskosas üks seljauim. Nahk on kaetud paksu soomusega (soomkalad), neil on hästi nähtav küljejoon. Liha on üldiselt keskmise rasvasusega (8%), kuid sisaldab palju väikesi luid. Enamik karplasi on mageveekalad. Karplased on latikas, karpkala, vobla, särg, vimb, säinas, turb, linask, koger, pardkala jt. kokku üle 1700 liigi. Ahvenlastel on kaks seljauime, millest esimene on teravate, tagumine aga pehmete
subproduktidest: tiivanukkidest, pugudest, kaeltest, jalgadest, südametest. Kalapuljongid. Kalapuljongit keedetakse kaladest või nende nende toidukõlblikest jääkidest: luud, pead, uimed, nahk. Kalapuljongi keetmiseks võetakse ühe osa kala kohta üks osa vett (vaata tabel 7.1). 118 Hea puljong saadakse kohast, ahvenast, kiisast ja tuurlastest. Puljongi keetmiseks ei sobi: heeringaliste ja karplaste pead – puljong tuleb maitsetu või kibe; koger ja linask - puljong tuleb mudamaitseline. Kalapuljongite valmistamine: Kala või kalajäätmed pestakse. Väikesed kalad puhastatakse ja keedetakse tervelt. Suured kalad tükeldatakse. Kalapeadest tuleb eemaldada lõpused ja silmad. Need muudavad puljongi hägusaks. Kala pannakse külma vette ja kuumutatakse kiiresti keemiseni. Riisutakse vaht
annaabi.ee 
