sama suuri kalu on hiljem püütud korduvalt ka Peipsist ja Kasari jõest. ( Martin, R) 1.6Toitumine Toiduks kasutab karpkala esimesel eluaastal zooplanktonit ja bentost, vanemad kalad on peaaegu kõigesööjad, kündes ja harides toiduotsingul tiigipõhja. Seetõttu võib karpkalatiigi põhi olla nagu väikeste lohkude ja muhkudega kuppelmaastik. Karpkala sööb nii taimset kui loomset toitu. Suurematel karpidel esineb vahel röövtoidulisust. Söödaks võib karpkalale anda nii teravilja ( eelistatuim on nisu, mais ), hernest jms. ja seda naturaalsel kujul terana, leotamata ja keetmata. ( Martin, R) 1.7Elupaik Looduslikus veekogus on karpkala eelistatumaks elupaigaks seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Päikeselisel suvepäeval hoidub ta meelsasti veepinna lähedale. Ta suudab elada ka jahedaveelistes kiirevoolulistes veekogudes või mõõduka soolsusega (kuni 5) rannikumeres
Joonisel karpkala looduslik leviala. Sigimine. Suguküpseks saab karpkala 4-5 aastaselt, isaskalad aasta varem kui emaskalad. Elujõulisemaid järglasi annavad sugukalad 7-11 aastaselt. Looduslikult saadakse karpkala järglasi harva. Järelkasvu on leitud vaid sealt, kus puuduvad röövkalad. Eestis kasvatatavad on saadud kunstliku paljundamise teel. Sasaani looduslikeks koelmuteks on veekogu madalad ja taimestikurikkad osad või suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Karpkalale on parimaks kolemuks rohukamaraga kaetud tiigid, mis täidetakse veega vaid kudemisperioodiks. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3...4 isast, ning sellega kaasnevad pulmamängud. Kudemiseks sobivaim veetemperatuur on 3 18...20 C°, ning see võib toimuda maist juuni teise pooleni. Mari areneb veetaimedele kleepunult ning selle hulk on 63...790 tuhat ning marjatera läbimõõt 1,5....1,8mm. Tabelil ühelt emaskarpkalalt saadav potentsiaalne järglaste arv.
(Martin, 2009) 1.4 Sigimine Karpkala saab suguküpseks 4-5 aastaselt, isaskalad varem. Elujõulisemaid järglasi annavad sugukalad 7-11 aastaselt. Eestis saadakse looduslikult karpkala järglasi harva. Järelkasvu on leitud vaid sealt, kus puuduvad röövkalad. Eestis kasvatatavad karpkalad on saadud kunstliku paljundamise teel. Sasaani looduslikeks koelmuteks on veekogu madalad ja taimestikurikkad osad või suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Karpkalale on parimaks kolemuks rohukamaraga kaetud tiigid, mis täidetakse veega vaid kudemisperioodiks. Kudemiseks koonduvad karbid väikestesse rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3 kuni 4 isast, ning sellega kaasnevad pulmamängud. Kudemiseks sobivaim veetemperatuur on 18...20 C°, ning see võib toimuda maist juuni teise pooleni olenevalt aastast. Mari areneb veetaimedele kleepunult ning selle hulk on 63...790 tuhat ning marjatera läbimõõt jääb vahemikku 1,5 kuni 1,8mm
Vimb kasvab harilikult 2035 cm pikkuseks, harvem kuni 50 cm. Tal on suhteliselt sihvakas keha, mis on külgedelt lamenenud, suu alaseisune, silmad suhteliselt suured. Värvuselt on küljed hõbedased kuni kollakad, selg mustjaspruun kuni sinakas ja kõhualune valge. (I) Koger ehk harilik koger ehk kuldkoger (Carassius carassius) Tavaliselt on koger 1040 cm pikkune, erandjuhtudel kuni 64 cm ja 3 kg raske. Koger sarnaneb karpkalale, kellest erineb poistepuudumisega suunurkadelt. Kogre värvus sõltub suuresti keskkonnast ja võib olla kuldkollakas kuni hallikasrohekas. (I) Karpkala (Cyprinus carpio) Kaprkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm, kelle roomlased tõid Aasiast Euroopasse. Eestisse toodi esimesed isendid 1893. aastal. Karpkala võib kasvada 110120 cm pikkuseks ja kaaluda kuni 35 kg. Keha on külgedelt lamenenud, suu juures on kaks lühikest ja kaks pikkapoiset. Karpkalad võivad elada kuni 50
lisaks taimetoidulised liigid. Võrreldes monokultuursete tiikidega annab polükultuurne kalakasvatus tunduvad suurema toodangu. Erinevate liikide kasutamine parendab ka tiigi üldist keskkonda. Näiteks on kalakasvatuses probleemiks vetikate liigne vohamine. Fütoplanktonist toituva pakslauba kasvatamine tiigis vähendab seda muret. Valgeamuur hoiab jällegi kontrolli all suurtaimede kasvu ning lisab keskkonda poolseeditud eritisi, mis saab omakorda toiduks põhjatoidulisele karpkalale. Karpkala paiskab aga toiduotsinguil põhjamudast üles hõljumit. Samuti aitavad põhjatoidulised kalad kaasa põhjasetete ventileerimisele. Näiteks kasvatab Härjanurme kalatalu ühes pinnasetiigis karpkala, koha maime, taimetoidulist valgeamuuri, zooplanktoni toidulist jämepead ja fütoplanktoni toidulist pakslaupa. Biomelioratsioon Biomelioratsioon võib mõista kahte pidi. Laiemas mõttes oleks see kalad kahjulike organismide vastu, kitsamas mõttes röövkalad prügikalade vastu
Rikub siia ära .Lihastes niisk arenema. PILET 3. 1. Vee temperatuuri ja hapnikusisalduse seos ja nende mõju kaladele. 2 Vee temperatuur Eesti kliimaga kohastunud kalad taluvad, vähemalt lühiajaliselt, temperatuuri vahemikus +1°...+30°C. Karpkalale on see temperatuurivahemik sobiv, olenevalt aastajast. Madalal temperatuuril aeglustub kalade füsioloogiline talitus, häiritud on närvisüsteemi talitus, hingamine ja vereringe. Temperatuuril alla +1° võivad karpkalad hukkuda. Lõpused on sel juhul turses, mustjaspunased, lõpusekaaned osaliselt avatud. Lõpuse kapilaarides on vereklombid, seinapaksendid, kapillaarid võivad ka lõhkeda
Olulisteks stressiteguriteks on ka ülemäärane asustustihedus ,samuti veetemperatuuri, vee hapnikusisalduse ja orgaaniliste ainete sisalduse muutused ning mitmesuguste mürgiste ainete sattumine vette või kalasööta. Vee temperatuuri ja hapnikusisalduse seos ja nende mõju kaladele. Vee temperatuur Eesti kliimaga kohastunud kalad taluvad, vähemalt lühiajaliselt, temperatuuri vahemikus +1°...+30°C. Karpkalale on see temperatuurivahemik sobiv, olenevalt aastajast. Madalal temperatuuril aeglustub kalade füsioloogiline talitus, häiritud on närvisüsteemi talitus, hingamine ja vereringe. Temperatuuril alla +1° võivad karpkalad hukkuda. Lõpused on sel juhul turses, mustjaspunased, lõpusekaaned osaliselt avatud. Lõpuse kapilaarides on vereklombid, seinapaksendid, kapillaarid võivad ka lõhkeda. Lõpuselehekesed on pundunud ja otstes kokku kleepunud. Ülemäära
taimede veepealsetele osadele. Vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist 9...14 päeva pärast. Särje eluiga võib ulatuda kuni 17 aastani. Koger Koger ehk harilik koger ehk kuldkoger (Carassius carassius) on karpkalaliste seltsi kuuluv kala. Noor koger Tavaliselt on koger 1040 cm pikkune, erandjuhtudel kuni 64 cm ja 3 kg raske. Koger sarnaneb karpkalale, kellest erineb poiste puudumisega suunurkadelt. Kogre värvus sõltub suuresti keskkonnast ja võib olla kuldkollakas kuni hallikasrohekas. Koger on enamasti mageveekala, kuid teda esineb ka meres. Enamasti leidub kokri tiikides ja karjäärides, harvem järvedes ja jõgedes. Koger on lepiskala ja toitub igasugustest putukatest ja limustest. Koger koeb juulis-augustis. Ta viibib talvel uinakutaolises olekus veekogu põhjamudas, talub hästi hapnikuvaest vett.
[email protected] EMÜ, kalakasvatuse osakond Kujundus Marje Aid / Priit Päkk Härjanurme kalakasvanduse vaade lennult – näha on erineva suurusega karpkalatiigid ja forellikasvatuse basseinid 2 3 Keskkonnatingimuste suhtes vähenõudlik karpkala sobib hästi pidamiseks aia- ja talutiikides, suuremastaabilise intensiivkasvatuse jaoks on Eesti looduslikud veed soojalembesele karpkalale jahedad. 4 AASIA Amuuri sasaan Cyprinus carpio haematopterus (Temminck et Schlegel, 1846 ) Keha tüse, pikk, kaetud suurte soomustega. Seljauim pikk keskel lohuga. Seljauime ja anaaluime esimene kiir konksjas ja “hammastega”. Kaks paari poiseid.Värvus pruunikasroheline. Kõhu ja rinnauimed punase tooniga. 5
annaabi.ee 
