Räägin teile oma kurva loo... Enne minu sündi kuulis mu isa ennustaja käest, et tema poeg tapab tema ja abiellub tema naisega. Mu isa uskus seda ja loobus minust. Tänu heale karjusele, kes mind päästis, elasin ma oma lapsepõlve Korintose kuningriigis. Ma arvasin oma emaks ja isaks olevat valesi inimesi. Nad ei rääkinud mulle kunagi, kes olid mu tõelised vanemad. Delfi oraakel ennustas mulle: "Sa emaga heitvat ühte ja hõim sest sündivat ja isa, kes kord su soetas, saadad surma sa." Ma uskusin seda ja eemaldusin oma vanematest ja lahkusin kungriigist. Mööda maailma ringi rännates kohtasin ma tundmatuid mehi. Mul tekkis nendega tüli ja ma tapsin ühe neist.
väitis, et vürstipaar olevat mu saadiku enda käest saanud, kes omakorda leidis mu Kithaironilt kaljujärsakust, jalad läbi puurinud. Hiljem aga, et saadik olevat mu saanud tollase vürst Laiose karjase käest. Lasin kohe ka selle karjase enda juurde kutsuda. Iokaste küll keelas mul selle ära, kuid ma pidin oma sünniloo teada saama. Kui karjus tuli, hakkasin ma kohe pärima, et kas ta teab saadikut. Alguses ta ei mäletanud aga kui saadik talle paari asja meelde tuletas, meenus ka karjusele see mees ning laps, kelle ta olevat saanud Laioselt endalt. Pärisin kohe, et miks vürst talle lapse andis ning vastuseks sain, et hukkamiseks. Laios olevat saanud Delfi oraaklilt ettekuulutuse, et ta enda laps ta kord surma saadab ning selle hirmul ta hülgaski oma lapse. Karjus olevat aga kaastundest lapse hoopis saadikule - tollaegsele teisele karjusele - andnud. Olin täiesti meeleheitel. Kogu tõde oli välja tulnud. Mina olingi tapnud omaenda isa
Oidipuse saatus oli tegelikult juba ette määratud. Olenemata sellest, kuidas ta proovis selle vastu võidelda, ootas teda ikkagi õnnetu lõpp. Õigupoolest üritas võidelda juba ka tema isa, kuid saatuse vastu ei saa. Delfi oraakel ennustas Oidipuse isale Kuningas Laiosele, et ta tapetakse ta enda poja poolt ja abiellub tema naisega. Laios soovis et hirmus ettekuulutas tõeks ei saaks. Poja sündides, viis ta lapse ühele oma ustavale karjusele ning palus ta hukata. Karjusel hakkas Oidipusest kahju ning ta viis ta teisele karjasele. Tema viis Oidipuse Korintosele, kus ta kasvas üles teadmises, et nood on tema õiged vanemad. Oidpus elas Korintosel õnnelikku elu. Ühel päeval ennustas Delfi oraakel talle, et tapab enda isa ja abiellub oma emaga. Oidipus otsustas Korintoselt lahkuda. Pidades Polybost oma päris isaks, uskus ta, et põgenedes linnast ei lähe ennustus täide.
Oidipuse traagika ja jumaliku tõe vahel. Koor avaldab mõtteid,et Oidipus võib põlvneda nümfidest jajumalaist. Viies episood Saabub kunagi Laiost teeninud karjane. Karjane ei taha kunagist lugu lapsega meenutada ja siunab teiste juttu mõttetuseks. Oidipus ähvardab vana karjust piinamisega, kui see tõtt ei räägi. Karjane kinnitab lapsega seotud lugu. Ta räägib, et tal olnud Laiose käsk laps tappa, kuid kaastundest ei teinud ta seda, vaid andis vastsündinu edasi teisele karjusele. Rauk teadis, et Laios tahtis lapsest lahti saada, kuna kartis endeid, et lapsest peab saama isa tapja. Oidipusele on nüüd kõik selge. Ahastuses tormab ta lossi. Neljas stasimon (koor) Laul saatuse heitlikkusest ja sureliku inimese tühisusest. Koor ei pööra Oidipusest ära, vaid meenutab hea sõnaga kõike, mida too kuningana linna heaks teinud oli. Eksood (viimane episood) Lossist ilmub teataja, kes kirjeldab Iokaste ahastust ja seda, kuida Oidipus ta leiab pooduna.
Oidipuse traagika ja jumaliku tõe vahel. Koor avaldab mõtteid,et Oidipus võib põlvneda nümfidest jajumalaist. Viies episood Saabub kunagi Laiost teeninud karjane. Karjane ei taha kunagist lugu lapsega meenutada ja siunab teiste juttu mõttetuseks. Oidipus ähvardab vana karjust piinamisega, kui see tõtt ei räägi. Karjane kinnitab lapsega seotud lugu. Ta räägib, et tal olnud Laiose käsk laps tappa, kuid kaastundest ei teinud ta seda, vaid andis vastsündinu edasi teisele karjusele. Rauk teadis, et Laios tahtis lapsest lahti saada, kuna kartis endeid, et lapsest peab saama isa tapja. Oidipusele on nüüd kõik selge. Ahastuses tormab ta lossi. Neljas stasimon (koor) Laul saatuse heitlikkusest ja sureliku inimese tühisusest. Koor ei pööra Oidipusest ära, vaid meenutab hea sõnaga kõike, mida too kuningana linna heaks teinud oli. Eksood (viimane episood) Lossist ilmub teataja, kes kirjeldab Iokaste ahastust ja seda, kuida Oidipus ta leiab pooduna.
oli siis et see Oidipus oli kunagise valitseja ja tolle naise poeg. Oraakel vms. ennustas, aga et nende poeg tapab isa maha ja abiellub naisega, mistõttu nad tahtsid lapsest vabaneda. Karjane, kes lapse koksama pidi, hakkas kaasa tundma ja andis teisele karjusele, et too viiks kuskile ära. Kaugel siis võetigi ta ühte perre ja kunagi karjamaal hullates koksas ta teepeal kunni maha ja see kaasatundev karjane jooksis minema. Pmst siis ta päärsis linna ja sai kunniks ja abiellus oma emaga. Sellele järgnes ilge jamamine ennustaja, naise ja sõbraga kes oli Keros (vms.) ja Oidipus arvas, et ennustaja oli Kerosega tiimis. Seda arvas ta, kuna ennustaja rääkis umb. et ta leiab endast vaenlase jms
Ikka Dli koigel mate ja eesmark, et homne oleks Farem tanasest. Kularahvaskuulas meeleldi lambakarjusejutte kaugetestmaadestja AIVARJURGENSON sa1aparastest1innadest,kuid need olid a1atiuued 100d,nende vagi ei saa- nud olla suur ning seeparastkó1basid nad vaid mee1elahutuseks.Karjust seeei pahandanud, tema jutustas, mida teadis. Tema jaoks ei olnud suve ja ta1vevahe1dumisel sel1isttahtsust nagu ki.ilarahva1e - ta e1assuvesja talves korraga, need olid koos i.ihes igavikulises ja karjusele kaega- katsutavas hetkepi1dis. Enamgi vee1- ka kóik kunagi nahtud kevaded ja suved, kóik aastad, mi1lesseta oma ja1aja1gioli jatnud - i.ikski neist ei olnud lahkunud olematusse, vaid pi.isis kestva1t ta pihkudes. Minevik ei vajunud pimedusse ja nii ei saanud pimeduses 011aka tu1evik - karjuse hing 1endasva1gunoo1ena1abiaegadeja tómbas 100rid a1gusteja 1óppude vahe1t.Kui ta se11eoli ara óppinud, said ta11enahtavaks nimetud pi1gud,
süüakse üheskoos. Pärast seda ei tohi kummaltki poolt tagasiastumist olla. Pruudi kirstu, mis viiakse peigmehe koju, pannakse suur ümmargune leib shumbra kshe 'tervitamise leib'. Laulatuselt tagasi tulnud noorpaar võeti vastu soola-leivaga (Jevsevjev 1931: 14, 168, 256). Kui uue maja ehitamisel on sarikad paika pandud, tuuakse majja laud, millele asetatakse leib (Makushin 1963: 194). Karjalaskepäeval tehti värsket leiba ja need, kelle loomad käisid ühiskarjamaal, pidid karjusele leiba viima. Sellega loodeti head karjaõnne (Uip 1968: 3). Elu tähtsamate sündmuste seotus leivaga näitab, missuguse lugupidamisega suhtuti peatoidusse. Ka igapäevases elus austati leiba ja selle söömisel peeti kinni tavadest. Leibade vaalimisel oli kombeks teha pätsile sõrmedega augukesi. Mõnikord tehti leivale ka rist. Ristiti kas kõik leivad või ainult esimene, kusjuures seda leiba ei antud kunagi laenuks. Varem isegi seostati esiklast esimese leivaga, nimelt ei tohitud seda
karjaõnne saabumisest. Eriti selge enne on isend, kellele ei kasva mingil põhjusel sarvi. Väidetavalt on selliseid põtru terve Jamali poolsaare peale olema vaid üks. Kindlat karjaõnne toob ka ühe sarvega loom. Tavaliselt sobib heaks endeks ka mõni omapärase värvikombinatsiooniga isend, kui musta-valgekirju loom pole sellises karjas eriline haruldu,kuid kelle keha on üleni valge ning ainult pea on must, on igale karjusele kindlaks märgiks taevasest soosingust. Isegi suhteliselt sageli esinevat 17 valget põtra peetakse mingil määral heaks endeks. Sega tundub põhjapõdral olevat neenetsite maailmapildis oluline koht. Neenetsid tajuvad põhjapõtra äärmiselt puhta loomana nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Põhjapõdra puhtusega seletavad neenetsid paljusid
Sokratese-järgne filosoofia, kuhu kuulub ka näiteks Kanti metafüüsika, ei tegele ega saagi tegeleda olemisega. Heideggeri mõtlemise teine komponent on Dasein -- inimliku inimesena olemine. Heidegger seadis eesmärgiks 1) ületada metafüüsika (traditsiooniline filosoofia Sokratesest Kanti ja teisteni) ning 2) hakata mõtlema lähtudes Dasein'ist. Heideggeri kujundlikud ütlused inimese kohta: ,,Inimene on olemise karjus", ,,Inimene on olemise naaber", ,,Inimene ei ole oleva isand". Karjusele on omased nõutav vaesus ja hool, mure (Sorge). ,,Olemine on lähim, kuigi inimeste jaoks jääb ta kõige kaugemaks." 16 Veel tsitaate ja refereeringuid Heideggerilt: ,,Ainult eksistentne inimene on ajalooline. ,,Loodusel" [NB! jutumärgid] ei ole ajalugu." ,,... inimene on eksisteerimise viis." ,,... saladus ... valitseb inimese olemise (Dasein) üle." ,,Olemine (Sein) tähendab kohalolemist
Esialgu muutis Athena Odysseuse vanaks kerjuseks, et too saaks minna igale poole ilma, et keegi teda ära tunneks. Athena läks Telemachost koju kutsuma, Odysseus aga kerjusena Eumaiost (seakarjust) otsima, kes ta hästi vastu võttis. Telemachos jättis Menelaose ja Helenaga hüvsti ja asus koduteele. Telemachos otsustas (tänu Athenale), et enne kojuminekut läheb seakarjuse juurest läbi. Odysseus aitas Eumaiost parajasti söögitegemisega. Telemachos andis karjusele korralduse teatada Penelopele, et tema poeg on koju jõudnud ning isa ja poeg jäid kahekesi. Athena viipas ukse tagant kerjusele ja Odysseus läks välja. Athena muutis ta tagasi endiseks ning käskis pojale tõtt öelda. Telemachos ei tundnud kuninglikkusest algul isa ära ja arvas, et tegu on jumalaga. Nad kallistasid üksteist ja ajasid siis juttu. Nad otsustasid, et Odysseus ilmub koju kerjusena ja Telemachos korjab kodust ära kõik relvad, et vaid neile kahele jääks
annaabi.ee 
