talledega uted, b) vabad uted ja noorlambad, c) jäärad. Karjamaal võivad lambad olla ööpäevaringselt. Peab aga arvestama, et kui karjamaa ei paikne lautade läheduses, siis tuleb ehitada varjualused. Joogivett vajab lammas karjatamisperioodil ööpäevas 10-12 liitrit, see peab olema eelsoojendatud. Lisasöötadest vajavad lambad karjatamisperioodil peamiselt mineraalsöötasid, mis peaksid olema neile kättesaadavad varjualustes iga päev. Lammaste karjatamisperiood on 160-200 päeva. Sigade karjatamine Sigade karjatamine on rakendatav noorsigade ja sugusigade korral. Sead söövad meelsasti suhteliselt kiuvaeset karjamaarohtu, kus ristikute osatähtsus on kuni 70% ja aasnurmikat ning harilikku aruheina 30% piires. Karjamaarohtu arvestatakse sea kohta päevas 5-15 kg. Sigade karjamaad peavad paiknema sigalate lähedal parasniisketel viljakatel muldadel. Karjamaapinda arvestatakse ühele põrsastega emisele 0,18-0,2 ha, noorseale 0,1 ha. Sigade
startersööt või jõusööt). Teraviljasöötade söötmine kindlustab talledele suurema kasvukiiruse ja hea arengu. Aastane söödavajadus Aastane söödavajadus: heina 1 hobusekoorem ehk 25 puuda ehk 400kg ehk 2,2kg päevas. 100kg utele (+talledele kuni 6k) 200-400kg haljast karjamaarohtu. Suvine söötmine Lammaste kogu söödavajadus kaetud karjamaarohuga. Lammaste karjatamisperiood kestab u 165 päeva. Karjatamist alustatakse mai algul ja see lõpeb hilissügisel. Kuna lambad on väga liikuvad loomad ja nende söödavajadus on väike, saavad nad kõhu täis ka madalasaagilistel looduslikel karjamaadel, kus teisi loomi ei tasu karjatada. Lambaid või edukalt karjatada ka võsastunud karjamaadel. Ühel hektaril keskmise rohusaagiga karjamaal saab pidada 4...6 lammast. Rikkaliku rohukasvuga kultuurkarjamaal aga kuni 10...15, isegi 25 lammast.
pidamise korral peetakse paksul sõnnikukihil, kuhu lisatakse vajadusel põhku. Sõnnik eemaldatakse 1-2x aastas. Aitab energiat söösta, võimaldab saada ka väärtuslikku ja heade väetusomadustega sõnnikut. *puhkelatrites pidamine- laudas igal lehmal eraldi puhkeala, kus asuvad puhkelahtrid, saab vabalt sisse-välja 53. Lehmade karjatamine ja suvine pidamine- kultuur- või looduslikul karjamaal, sealne rohi on kõige odavam, jääb ära ju sööda koristamine ja ettevalmistamine. Karjatamisperiood Eestis maist oktoobrini. Karjamaale lastakse lehmad sõltuvalt rohu kasvust. Lehmad tuleb karjamaale lasta siis, kui rohi on käelaba kõrgune(10cm). Kõrge rohu korral lehmad tallavad seda. Lehmi karjatatakse kopliviisiliselt, kus ühe kopli paljaks söömise järel(3-4p) aetakse lehmad järgmisesse koplisse. Tuleb järgida teekonna pikkust laudast karjamaale, ei tohiks olla üle 2km, liiga pikk on väsitav ja piimatoodang väheneb. Lehmi joodetakse looduslikust
Lehmade tervisest lähtuvalt on sobivam külmlautades pidamine. Jahedas ei levi mikroobid intensiivselt, mistõttu esineb tunduvalt vähem ka udarahaigusi. Lehmad karastuvad jahedas ja paraneb sigivus. Lõastamata pidamise üks põhieeliseid on see, et tööviljakus on kõrge, vähem töökulu loomade söötmisele. 53. Lehmade karjatamine ja suvine pidamine. Suvel karjatatakse lehmi kultuur- või looduslikul karjamaal Karjatamisperiood kestab Eestis maist oktoobrini. Karjamaale lastakse lehmad sõltuvalt karjamaarohu kasvust. Rusikareegel on, et lehmad tuleb karjamaale lasta siis, kui rohi on käelaba kõrgune (10 cm). Kevadel tuleb lehmadele paari nädala jooksul lisaks karjamaarohule anda juurde heina. See on vajalik selleks, et lehma vatsas peab kujunema välja rohu seedimiseks vajalik mikrofloora. Sellist ülemineku perioodi talviselt söötmiselt karjamaasöötmisele nimetatakse siirdeperioodiks. Kui
talledega uted, b) vabad uted ja noorlambad, c) jäärad. Karjamaal võivad lambad olla ööpäevaringselt. Peab aga arvestama, et kui karjamaa ei paikne lautade läheduses, siis tuleb ehitada varjualused. Joogivett vajab lammas karjatamisperioodil ööpäevas 10-12 liitrit, see peab olema eelsoojendatud. Lisasöötadest vajavad lambad karjatamisperioodil peamiselt mineraalsöötasid, mis peaksid olema neile kättesaadavad varjualustes iga päev. Lammaste karjatamisperiood on 160-200 päeva. 79) Sigade karjatamine Sigade karjatamine on rakendatav noorsigade ja sugusigade korral. Sead söövad meelsasti suhteliselt kiuvaeset karjamaarohtu, kus ristikute osatähtsus on kuni 70% ja aasnurmikat ning harilikku aruheina 30% piires. Karjamaarohtu arvestatakse sea kohta päevas 5-15 kg. Sigade karjamaad peavad paiknema sigalate lähedal parasniisketel viljakatel muldadel. Karjamaapinda arvestatakse ühele põrsastega emisele 0,18-0,2 ha, noorseale 0,1 ha. Sigade
Vasikad 1. Karjamaa vajadus 0,08-0,1 ha 2. Rajada lauda lähedale 3. Kopli suurus 0,4-0,5 ha 4. Rühma suurus kuni 30-50 vasikat 5. Rohukamar rajada aasnurmika ja valgeristiku rohkena 6. Karjatada 6-8 korda suve jooksul 7. Koplis 3-5 päeva 8. Kopleid 8-12 koplit 9. Kevadel tuleks harjutada väljas käima Lambad ja kitsed 1. Karjamaa peaks olema kuiv 2. Valida heintaime liigid, mis taluvad põuda ja madalat kärpimist 3. Karjatamisperiood 180-190 päeva 4. Pinda vaja 0,11-0,12 ha lamba kohta 5. Koplis 3-5 päeva 6. Koplite arv 7...8 7. Grupi suurus piiramata 8. Rohi madal 10-13 päeva liigirikas teeleht, kortsleht, 9. Rohutagavara 3-5 tonni hektarit Hobused 1. Võivad olla ühes koplis veistega 2. Eraldi karjatada 4-6 päevas ühes koplis 3. 1 ha kohta 2..3 hobust 4. Karjata vanemat rohtu 5. Sobivad kõrreliste rohked karjamaad Sead 1. Noorsigadel võivad olla 20-40 % söödast rohusööta 2
pidamisel. Seoses platsillüpsi süsteemi kasutamisega suudab üks lüpsja teenindada rohkem lehmi kui teiste lüpsisüsteemide korral lõaspidamisega lautades. Väheneb töökulu loomade söötmisele, sest seda on võimalik mehhaniseerida 48. LEHMADE KARJATAMINE JA SUVINE PIDAMINE Suvel karjatatakse lehmi kultuur- või looduslikul karjamaal. Karjamaarohi on kõige odavam sööt, kuna jääb ära sööda koristamine ja ettevalmistamine. Karjatamisperiood kestab Eestis maist oktoobrini. Karjamaale lastakse lehmad sõltuvalt karjamaarohu kasvust. Rusikareegel on, et lehmad tuleb karjamaale lasta siis, kui rohi on käelaba kõrgune (10 cm). Kevadine noor rohi on väga kiire kasvuga ja tuleb jälgida, et see üle ei kasvaks, sest kõrge rohu korral lehmad tallavad seda. See vähendab omakorda karjamaa efektiivsust. Kevadel tuleb lehmadele paari nädala jooksul lisaks karjamaarohule anda juurde heina
lõastamata pidamisel. Seoses platsillüpsi süsteemi kasutamisega suudab üks lüpsja teenindada rohkem lehmi kui teiste lüpsisüsteemide korral lõaspidamisega lautades. Väheneb töökulu loomade söötmisele, sest seda on võimalik mehhaniseerida 48. LEHMADE KARJATAMINE JA SUVINE PIDAMINE Suvel karjatatakse lehmi kultuur- või looduslikul karjamaal. Karjamaarohi on kõige odavam sööt, kuna jääb ära sööda koristamine ja ettevalmistamine. Karjatamisperiood kestab Eestis maist oktoobrini. Karjamaale lastakse lehmad sõltuvalt karjamaarohu kasvust. Rusikareegel on, et lehmad tuleb karjamaale lasta siis, kui rohi on käelaba kõrgune (10 cm). Kevadine noor rohi on väga kiire kasvuga ja tuleb jälgida, et see üle ei kasvaks, sest kõrge rohu korral lehmad tallavad seda. See vähendab omakorda karjamaa efektiivsust. Kevadel tuleb lehmadele paari nädala jooksul lisaks karjamaarohule anda juurde heina. See on
Eestisse osteti esmakordselt 2006. aastal Lihatõugu veiste erinevused piimaveistest *Lihaveistel on kõrge karjainstinkt (elavad karjana, kus on nn tööjaotus); Loomad on sõbralikud, kuigi vahel tõrjuvad võõraid inimesi; Puudub lehmade lüpsmise vajadus, sest kogu piima tarbib vasikas (6...8 kuud); Ristandeid tuleb teinekord peale poegimist lüpsta, sest annavad enam piima. Vasikad kasvavad kiiremini. Haigestuvad harvemini. Puudushaigus: valgelihastõbi, mis tingitud Se-puudusest. Pikk karjatamisperiood ja talvesööta kulub vähem. Tavaliselt vabapidamisel. Eelistavad jahedat keskkonda paksu pealis- ja aluskarva tõttu. Liha tootmine odavam ja liha kvaliteedinäitajad paremad Lihatöötleja seisukohalt: Veistel on tunduvalt suurem rümbasaagis. Luude osatähtsus on kolmandiku võrra väiksem. Pehme liha osatähtsus rümbas on suurem. Lihast saab rohkem teha suuretükilisi pooltooteid. Lihal paremad kulinaarsed omadused, kuna see on marmorjam. Lihal on parem kaubanduslik välimus
Seoses platsillüpsi süsteemi kasutamisega suudab üks lüpsja teenindada rohkem lehmi kui teiste lüpsisüsteemide korral lõaspidamisega lautades. Väheneb töökulu loomade söötmisele, sest seda on võimalik mehhaniseerida 5.2.4.4. LEHMADE KARJATAMINE JA SUVINE PIDAMINE Suvel karjatatakse lehmi kultuur- või looduslikul karjamaal. Karjamaarohi on kõige odavam sööt, kuna jääb ära sööda koristamine ja ettevalmistamine. Karjatamisperiood kestab Eestis maist oktoobrini. Karjamaale lastakse lehmad sõltuvalt karjamaarohu kasvust. Rusikareegel on, et lehmad tuleb karjamaale lasta siis, kui rohi on käelaba kõrgune (10 cm). Kevadine noor rohi on väga kiire kasvuga ja tuleb jälgida, et see üle ei kasvaks, sest kõrge rohu korral lehmad tallavad seda. See vähendab omakorda karjamaa efektiivsust. Kevadel tuleb lehmadele paari nädala jooksul lisaks karjamaarohule anda juurde heina. See
annaabi.ee 
