kindlaks põhiõigused ja vabadused, mida riik tagab, kaitstes neid ka karistusõiguslike sanktsioonidega. Ta määrab kindlaks samuti kohustused, mille täitmist riik nõuab vajaduse korral ka sanktsioonide ähvardusel. Karistusõiguse kehtestamisel ja kohaldamisel arvestatakse ka rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ja norme, mis vastavalt põhiseaduse §-le 3 on Eesti Vabariigi õigussüsteemi lahutamatuks osaks. Karistusõiguse peamiseks allikaks on karistusseadustik (edaspidi KarS, RT I 2002, 86, 504; 2007, 11, 51). Karistusseadustiku väljatöötamise aluseks võeti 1975.a Saksa karistusseadustik ja 1994. a Prantsuse Code Penal ning selles võib leida ka Eestis varem kehtinud kriminaalseaduste, eelkõige kriminaalkoodeksi (edaspidi KrK, RT I 2001, 78, 452) sugemeid. Karistusseadustik võeti vastu 6.juunil 2001.a ning see kehtestati eraldi seadusega (karistusseadustiku rakendamise seadus, edaspidi KarSRS, RT I 2002, 56, 350; 2006, 46, 333 ) 1
Kahru, U.Läänemets, T.Ruus, A.Seene, M.Tammsaar Jaan Tõnissoni Instituut Tallinn 2001 [2] Riigikohtu lahendid Eesti õiguskorras: tähendus ja kriitika Eesti Vabariigi Riigikohus Sihtasutus Eesti Õiguskeskus Tartu 2005 [3] Karistusõiguse üldosa Paigo Nuuma TTÜ kirjastus 2004 [4] Karistusõigus 2005 & kommentaarid. Seaduste tekstid seisuga 15.03.2005 Andrus Lauren, Meelis Masso Agitaator OÜ 2005 [5] Karistusseadustik [6] Rooma eraõiguse alused Elmar Ilus Kirjastus Ilo 2000 23
Karistus Eestis Enne 2002. aastat oli Eestis kasutusel Kriminaalkoodeks, mis oli tulnud meie seadusandlusesse Nõukogude Liidu Seadusandlusest. Kriminaalkoodeks oli ebatäiuslik kuna see ei käsitlenud väärtegu ja polnud rakendatav juriidiliste isikute suhtes. Kuna nõukogude ajal oli eraettevõtlus keelatud polnud probleemi, kuid demokraatliku, ettevõtlusega tegelevasse ühiskonda see enam ei sobinud. 2002. aastal hakkas kehtima uus karistusseadustik, mis hõlmas enda alla kuritegu, ja väärtegu ning mõlemad olid defineeritud kui süütegu. See andis parema ülevaate erinevatest süütegudest ja kohaldatavatest karistustest. Samuti piiritles see kuritegu ja väärtegu ning võeti kasutusele karistused juriidiliste isikute suhtes. Karistuse võib jagada kolme liiki kriminaalkaristus, väärteomenetlus ja distsiplinaarkaristus. Distsiplinaarkaristus on tegelikult iga
3. peatükkKARISTUSTE LIIGID JA MÄÄRAD 1. jagu Kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused § 44. Rahaline karistus (1) Kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. (2) Rahalise karistuse päevamäära suuruse arvutab kohus süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku alusel. Kohus võib päevamäära suurust vähendada erandlike asjaolude tõttu või suurendada süüdimõistetu elatustasemest lähtudes. Arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär. Miinimumpäevamäära suurus on viiskümmend krooni. (3) Keskmine päevasissetulek arvutatakse, lähtudes süüdimõistetu suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. (4) Päevamäära suurus väljendatakse t
1.Rentimise mõiste. Rentimine käesoleva seaduse tähenduses on teose, selle koopia või käesolevas seaduses nimetatud muu resultaadi andmine ajutiseks kasutamiseks otsese või kaudse varalise või ärilise kasu saamise eesmärgil. 2.Laenutamise mõiste. Laenutamine käesoleva seaduse tähenduses on teose, selle koopia või käesolevas seaduses nimetatud muu resultaadi andmine ajutiseks kasutamiseks üldsusele avatud asutuse kaudu otsese või kaudse varalise või ärilise kasu saamise eesmärgita. 3.Piraatkoopia mõiste. Piraatkoopia käesoleva seaduse tähenduses on teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti mis tahes vormis ilma teose autori, tema õiguste omaja või autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja loata mis tahes riigis reprodutseeritud koopia ühes vastava pakendiga või ilma selleta. Piraatkoopiaks loetakse ka teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti selline koopia, mis on reprodutseeritud välisriigis teose autori, tema õiguste omaja või au
kehtiva ning varem kehtinud karistusõiguse kohta. Olen jaotanud referaadi peatükkideks ning alapeatükkideks, et oleks lihtsam mõista iga osa eraldi. Referaadi kirjutamisel kasutasin Riigiteataja seaduste väljaandeid, Eesti Vabariigi karistuseadustikku, Eesti Vabariigi põhiseadust, A. Kirise, P. Nuuma, A. Kukruse ja E. Oidermaa poolt koostatud Õigusõpetuse õpikut ning muid erialalisi raamatuid ja väljaandeid. Kirjutan allikatele tuginedes ja viidates, kuidas toimib karistusseadustik, seletan lahti mõisted, toon näiteid elust enesest jpm. 1. KARISTUSÕIGUSE ÜLESANDED JA PÕHIMÕTTED Üldises õigussüsteemis on karistusõiguse üleanne määrata karistus tegude eest, mis on seadusevastased. Karistusõigus peab kaistma isiku kui õigussubjekti hüvesi, tegema kindlaks, et ei piirataks isikuvabadusi. Karistusseadus kaitseb samamoodi ka riiki ning see peab aitama kaasa riigi ja isiku vaheliste kokkulepete leidmisele. Karistusseadustiku eelnõu ettevalmistamisel lähtuti
keskmised suurused ja pikkused. Eesmärk on jõuda tulemuseni, kus oleks võimalik välja tuua kollisioon või konflikt seadusandja mõtte ja selle karistuse kohaldamise vahel. Seega on töö hüpotees järgmine, kas eesti kohtupraktika on rahvatervisevastaste süütegude karistuste määramisel tagajärgede kauguse tõttu liialt leebed. Töö esimeses osas lahkab autor kehtivat regulatsiooni, peamisteks allikateks on siinkohal kehtiv karistusseadustik, selle eelnõu, samuti õigusteadlaste arvamused nii artiklites, toimetistes kui ka kommentaarides. Esimese osa eemärgiks oleks välja tuua kehtiva seadusakti mõte, suhtumine ja seadusloome eesmärk. Samuti proovib autor välja tuua ka Euroopa Nõukogu raamotsuse 2004/757/JSK ning Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku ringluse vastase ÜRO konventsiooni, arvestades siinjuures karistuste määramisel olulisi aspekte.
1. õppenädal Riigi ja õiguse tekkimine Tootmise arenedes tekkis ülejääk võitlus/varastamine malev, kellest kujunes pealiku lähikond. Ühiskonda oli tekkinud grupp, kelle peamiseks tegevusalaks ei olnud tootmine, vaid juhtmine. See oli riigiaparaadi algkuju, ühiskonnast eraldunud avalik võim. Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist 1) Ühiskonnast eraldunud avaliku võimu tekkimine 2) Selle võimu teostamine territoriaalsel, mitte sugukondlikul alusel 3) Võimu kandjana ja selle objektina oli veresuguluses oleva sugukonna asemele tekkinud uus inimkooslus rahvas. Avalik võim, territoorium ja rahvas riigi tunnustena Avalik võim on riiki riigieelsest ühiskonnaorganisatsioonist eristamise esmatähtis tunnus. Selle all mõeldakse kogu riigi juhtimisaparaati. Riigi territoorium on ruumiline ala, mille piirides teostatakse riigi võimu, see on riigi eksisteerimise ja riigivõimu rakendamise looduslik ruumiline eeldus. Rahvas on üh
Kõik kommentaarid