Leidsid 10 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kalevipoeg, seitsmeteistkümnes lugu". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
alevipoeg, olevi, hobu, paja, pada, sarvik, seitse, nägid, tuld, vanamoor, katsuda, maitsta, sõjaratsu, kuningale, kära, sammus, keetis, lahjat, leemekest, kapsast, valves, härjapõlvlane, kadus, kellukest, kauaks, kulmu, tundis, laulma, pikali, puhkama, tütred, magada, tagasiteel, ehtimaReferaat Kalevipoeg Seitsmeteistkümnes lugu Kalevipoeg. Seitsmeteistkümnes lugu Seitsmeteistkümnes lugu räägib sõjaratsu sõidust, Assamalla lahingust, juhtumistest põrgukatla juures ja muruneidude tantsust. Sõjaratsu sõit Kalevite pojal oli ratsu, kelle seljas ta ratsutas sõjakära kustutama. Ta võttis kaasa 50 kannupoissi Virumaalt, 60 Kuressaarest, 70 Soomemaalt ja veel teisi saarelasi. Kalevite hobu oli kallis: hõbepäitsed paistsid peast, kuldkangid valjastest, taalervööd saba tagant ja kudruskeed olid ümber keha. Kes Kalevipoega ratsul sõtta sõitvat nägi, see lausus: ,,Seep see poissi paistab palju, seep see meesi maksab kallist! Hobu alla hõbedane, kuningas seljas kullasta!" Kalevipoeg kange mees sõitis hobuse sadulas sõjakära keskele ja lasi hobusel seal hüpata ja karata, ise mehi mõrvates. Kalevite sõjaratsu hukkus Assamalla
Kalevipoeg Seitsmeteistkümnes lugu Eestis oli õnnerikas põlv ja palju lapsi. Juba seitse aastat polnud ühtki sõda maad laastanud. Olevipoeg oli selle ajaga kantsid kasvatanud, kaevandikud kohandanud ja Kalevi kalmukünkale ilulinna ehitanud. Kalevipoeg nimetanud linna ema mälestuseks Lindanisaks. Alevipoeg lasknud teise võimsa linna Harjumaale keset sood rajada. Sulevipoeg asutanud Alutaha kolmandama kindla koha varjupaigaks vaenu vastu. Pärast pikka õnnerikast aega saabunud sõda Viru randa. Kauged tuuled toonud sõdalasi tuhandeid ning piinajaid pilvedeni. Kalevipoeg karganud sellepeale sõjaratsu sadulasse ja tõtanud tuuletuhinal sõjakära kustutama ja vaenuviha vaigistama. Kaasa võtnud ta viiskümmend meest Virumaalt, kuuskümmend Kuressaarest,
rohkem vanase Kalevisse, nii kanguselt kui tarkuselt. Isa soov oli, et riik jääks valitseda ühele pojale. Viimasel pojal oli nimeks Sohn, ehkki rahvasuus teda aina Kalevipojaks kutsutud on. Kalevipoja kohta pajatatakse sõnumeid üle terve maa. Enne surma räägib Kalev Lindale, et kolm poega peavad liisku heitma, kes riigivalitsemise enda peale peab võtma. Kalev lamab tõvesängis, Linda saadab arsti järele. Tuuletark teab, et Kalev enam ei tõuse. Linda leinab kaasat seitse ööd ja päeva, kaevab kena kalmu ja sängitab kaasa mulla alla. Veel leinas Linda kolm kuud ja kauemgi. Siis hakkas kive kandma haua peale hunnikusse, et kalmu koht tulevastele põlvedele teada oleks. See on Tallinna Toompea mägi. Kive kandes Linda väsis, üks kivi kukkus maha ja lesk ei suutnud seda enam liigutada. Linda istus kivile nutma. Pisaratest sündis Ülemiste järv. Kivi seisab ikka veel järve kaldal. Suure vaevaga toob Linda poja ilmale
Nad rääkisid omavahel ja said sõpradeks, Olevipoeg lubas linna ehitada Kalevipojale. Kalev pidi kive kandma, palke tooma, Olevipojale palka maksma. Kui Olevipoeg oli 3 päeva paaastu pidanud, hakkas ta ehitama. Põrgust toodud piigad andis Kalevipoeg Alevite hoole alla. Alevi poeg kosis omale kõige noorema naiseks. Sulevipoeg sai omale kõige vanema piiga, aga keskmine tüdruk ei saanud meest omale. Alu taga elavale tuuslarile meeldis keskmine piiga ja ta röövis ta ära. Alevipoeg ja Sulevipoeg said sellest teada ja läksid tüdrukut päästma. Nad tapsid tuuslari ära, panid ta majale tule otsa ja läksid neiuga minema. Hiljem kosis Olevipoeg keskmise piiga omale naiseks. Kalevipoeg tahtis ilmaotsa sõita, selleks lasi ta omale uhke laeva ehitada. Laev tehti hõbedast, kallimast hõbekarrast, õhukestest hõbelaudadest, laeva nimeks pandi ,,Lennuk", et ta lennates lõhuks laineid. Endale käskis ta kullast kuue teha, ülemaile hõbekarrast, rahvale rauakarrast,
Edasi jõudis ,, Lennuk ,, hiiglste maale. Sealt edasi viis teekond penisabaliste maale. Penisabalised hakkasid vastu ja Kp. Tappis neid armutult. Ta muutis nende maa viljatuks, kuid hiljem palus Ukult maale uuesti õnnistust. Targalt kuulis Kp, et kaarnalt oli ta maailma otsa leidmiseks saanud valet õpetust. Ta otsustas tagasi pöörduda. Reisist oli palju kasu, sest nüüd avastas Kp, et suurel maailam polegi otsa. Seitse aastat valitses meie maal õnnepõli. Olevip. Oli ehitanud kindlad kantsid. Ehitati palju uusi linnu. Keset kibedat tööd ilmusid randa järsku vaenlaste sõjalaevad. Kp. Kuuldes vaenlastest, ratsutas neile julgelt vastu. Vaenlasi tapeti armutult. Kp. Saatis sõjaväed peale suurt võitu koju. Põrgukatla juures sai Kp. Sarvik-taadilt rammuandja kellukese. Murueide tütred tekitasid magavatele sangaritele ilusaid unenägusid
ülesriputamiseks parajat puud, jäi ta korraga vait ja tõmbas kulmud kokku. Oodo oli juba ammugi täku seljas kihelnud, nüüd andis ta uhkele loomale ootamatu hoobi ja vilistas; täkk hüppas õhku ja püh- 30 kis kui tuul minema, Tarapita rõõmukisaga tagantjärele. «Oh jumal!» karjatas Emmi kohkudes. «Katsume nii ruttu järele, kui saame!» ütles Jaanus ja hakkas mära ergutama. Aga enne, kui nad sada sammu jõudsid sõita, nägid nad, kuidas tuline täkk Oodoga üle laia augu hüpates õhku kerkis ja lähemal silmapilgul koormata edasi tormas, kuni metsa kadus. Nad leidsid Oodo minestanult maas lamamas. Tarapita lakkus hingetu isanda silmi. Jaanus kummardus elutu junkru keha üle, rebis ta riided eest lahti, surus kõrva südamekoha vastu ja ütles püsti tõustes: «Ta pole muud kui minestanud -- vist peapõrutuse pärast.» «Aga ta ärkab jälle ellu ja saab pea terveks?» hädaldas Emmi.
Äsja-kroonitud kangelane langes ühegi pauguta. Endine lemmik Amy Lawrence kadus ta südamest ega jätnud endast isegi mälestust järele. Tom oli arvanud, et armastab teda hullupööra; ta oli pidanud oma kirge jumaldamiseks, ja ennäe! see oli ainult vilets kaduv kiindumus. Ta oli kuude kaupa Amyt võita püüdnud ja alles nädal tagasi oM tüdruk talle oma poolehoidu tunnistanud; ta oli olnud kõige. õnnelikum ja uhkem poiss maailmas ainult seitse lühikest päeva, ja nüüd, ainsa hetkega, oli Amy tema süda- 23 mest läinud nagu juhuslik võõras, kelle külaskäik on tehtud. Tom jumaldas seda uut inglit vargse pilguga, kuni nägi, et see oli teda märganud. Siis teeskles ta, nagu poleks tal aimugi tüdruku sealolekust, ja hakkas igasuguseid mõttetuid poisikeselikke tempe demonstreerima, et tüdrukus imetlust äratada. Ta jätkas seda veidrat tembutamist tükike aega, kuni
temaga saaksime, kui me sisse astuksime selle suursaali uksest ja oleksime järsku keset seda pikkades vammustes, vattides ja vestides rahvahulka. Kõigepealt tunneksime suminat kõrvus ja pimestust silmis. Meie pea kohal on kahekordne teravkaarvolv, mida kaunistasid puunikerdused ning kuldliiliad taevassinisel põhjal, jalge all vaheldumisi valgest ja mustast marmorist põrmand. Mõni samm meist eemal on määratu suur sammas, siis teine, kolmas, kokku seitse sammast piki saali, mis ta laiemal kohal toetavad kahekordsete võlvkaarte aluseid. Nelja esimese samba ümber asuvad kauplejate putkad, mis sätendavad klaas-asjakestest ja kassikullast, kolme tagumise ümber hagejate puhvpükstest ja advokaatide talaaridest läikima hõõrutud tammised pingid. Ümber saali, piki kõrget 8 seina, on uste, akende ja sammaste vahel lõpmatu rida Prantsusmaa kuningate kujusid,
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
kuningas Louis XIII-le, kaitsku teda jumal! Mõnikord muutusid nende mängud lahinguteks, ja nendes lahingutes ei olnud kuningas mitte alati tugevam pool. Hoobid, mis kuningas sai, sisendasid temasse sügavat lugupidamist ja sõprust härra de Treville'i vastu. Hiljem võitles härra de Treville teistega: esimesel reisil Pariisi viis korda; vana kuninga surmast kuni noore kuninga 9 täisealiseks saamiseni -- kui maha arvata sõjad ja piiramised -- seitse korda ja kuninga täisealiseks saamisest kuni tänaseni -- võib-olla oma sada korda! Ja nüüd on ta ediktidest, määrustest ja kohtuotsustest hoolimata saanud musketäride kapteniks, see tähendab tseesarite leegioni pealikuks, kellest kuningas väga lugu peab ja keda kardab isegi kardinal, kes muidu, nagu teada, ei karda kedagi maailmas. Veelgi enam, härra de Treville teenib kümme tuhat eküüd aastas; järelikult on ta väga tähtis isand. Aga peale hakkas ta nagu sinagi
annaabi.ee 
