Ligikaudu 3500 km 2 suurust linnuseala ümbritses ringvall. Soontaga maalinn oli muistse kihelkonna keskus ja sealse linnuse all on peetud mitmeid veriseid heitlusi. Orduvägi käis sealkandis 1210. aastal ja viis Läti Hendriku teatel kaasa ,,üksi härgi ja lehmi neli tuhat, arvestamata hobuseid ja muid loomi ja vange." Linnus jäi tookord vallutamata, kuid 1216. aasta talvel langes siiski ristisõdijate kätte. Üle külmunud soo tulnud vaenlane piiras linnust, kuni kaitsjatel lõppes toit ja nad alla andsid, nõustudes ristimisega. Sel ajal olevat Soontagana maalinna ümbritsenud mädasoo, millest viis läbi üksnes tammepakkudest salatee. See läinud siksakitades Mihkli Salumäele, mida peetakse muistseks hiiepaigaks. Tori kandist pärit kirjanik Andres Saal on sellest salarajast rääkinud ka oma rahvusromantilises romaanis ,,Vambola." Eesti muuseumraudtee säilitab kunagi Eesti kitsarööpalisel raudteel liikunud vedureid ja vaguneid
Pühavai mu kiriku pastori Balthasar Russowi Liivi maa kroonika and m etel olnud seal kokku 50 000 m e e st(arvatavasti liialdatud and med ). Piiramisvägi tõi endaga kaasa suurtükke, sealhulgas ka m üüsreid. Piiramisväge juhtisid tuntud väejuhid.Üle mjuhatajaks oli vürst Fjodor Ivanovits Mstislavski, te ma abiline ja asetäitja Ivan Vassiljevits Seremetjev,suurtükivägede juhatajaks oli vürst Nikita Primakov-Rostovski. Tallinna kaitsjatel oli Too mpeal 1000 Rootsi s õdurit ja 400 muud v õitlejat. Alllinna kaitsejõud koosnesid 500 sõdurist ning 4 000 aadlikust, linlasest ja talupojast v õitlejast. Selleks ajaks oli Ivo Schenkenbergi käsutada 400500-meheline ratsasalk, mis oli harkpüssidega varustatud ja pealiku poolt korralikult välja õpetatud. Suurtükke ja relvi oli piisavalt, teatavat puudust tunti ainult laske ja toidumoonast.
Ligikaudu 3500 km 2 suurust linnuseala ümbritses ringvall. Soontagana maalinn oli muistse kihelkonna keskus ja sealse linnuse all on peetud mitmeid veriseid heitlusi. Orduvägi käis sealkandis 1210. aastal ja viis Läti Hendriku teatel kaasa „üksi härgi ja lehmi neli tuhat, arvestamata hobuseid ja muid loomi ja vange.“ Linnus jäi tookord vallutamata, kuid 1216. aasta talvel langes siiski ristisõdijate kätte. Üle külmunud soo tulnud vaenlane piiras linnust, kuni kaitsjatel lõppes toit ja nad alla andsid, nõustudes ristimisega. Sel ajal olevat Soontagana maalinna ümbritsenud mädasoo, millest viis läbi üksnes tammepakkudest salatee. See läinud siksakitades Mihkli Salumäele, mida peetakse muistseks hiiepaigaks. Tori kandist pärit kirjanik Andres Saal on sellest salarajast rääkinud ka oma rahvusromantilises romaanis „Vambola.“ 6 KOKKUVÕTE Pärnu on tuntud kui suvepealinn ja kuulus turismilinn
ära kõiki appiruttavaid jõude, asusid võnnulased koos saabunud liivlaste ja latgalitega eestlasi jälitama. Ümera lahing. Ümera-äärses metsas tungisid peitunud eestlased ootamatult vaenlastele kallale. Rünnak kulges edukalt. Ümera lahingus saavutati võit, mis andis jõudu edaspidiseks. Viljandi piiramine. Sõda muutus järjest ägedamaks. 1211. aasta kevadtalvel oli sakslaste suurimaks ürituseks Viljandi linnuse piiramine. Esimeses kokkupõrkes linnuse värava juures õnnestus kaitsjatel sakslased kaotusrohkelt tagasi lüüa ja saada saagiks vaenlase sõjavarustust. Sakslased kasutasid siin esmakordselt Eestimaal kiviheitemasinat. Suutmata viie päevaga linnust vallutada, alustasid sakslased kuuendal läbirääkimisi. Kuna linnuses oli veepuudus, palju haavatuid ja langenuid, siis sõlmisid vanemad piirajatega rahu. Eestlased pealetungil. 1211. aasta suveks valmis suur tõsine sõjaplaan, mille eesmärgiks oli sakslaste liitlasele
vastu. Viljandi piiramine Sõda muutus järjest ägedamaks. 1211. aasta kevadtalvel oli sakslaste suurimaks ürituseks Viljandi linnuse vallutamine. Esmalt rüüstati ümbruskonda, rööviti toidumoona, tapeti ja vangistati küladesse jäänud inimesi. Osa vange toodi linnuse juurde, kus na kaitsjate hirmiks tapeti ja nende surnukehad vallikraavi heideti. Esimeses kokkupõrkes linnuse värava juures õnnestus kaitsjatel sakslased kaotusrohkelt tagasi lüüa ja saada saagiks vaenlase sõjavarustust. Sakslased ehitasid piiramistorni kust visati odasid ja lasti ambudega kaitsjate pihta. Vaenlased kasutasid siin esmakordselt Eestis kiviheitemasinat. Lõpuks õnnestus sakslastel üks kindlustussein lõhkuda, aga selle taga oli viljandlastel veel teinegi. Suutmata viie päevaga linnust vallutada, alustasid sakslased kuuendal päeval läbirääkimisi.
o Sajast kinnivõetust olevat ühed samas maha löödud ning teised ümera äärde viidud. · Ümera lahingus saavutati võit, mis andis jõudu edaspidiseks. VILJANDI PIIRAMINE · Sõda muutus järjest ägedamaks. · 1211 kevadel oli sakslaste suurimak ettevõtminseks Viljandi piiramine. · Esmalt rüüstati ümbruskonda, rööviti toidumoona, tapeti ja vangistati küladesse jäänud inimesi. · Esimeses kokkupõrkes linnuse värava juures õnnestus kaitsjatel sakslased kaotusrohkelt tagasi lüüa ja saada saagiks vaenlaste sõjavarustus. · Sakslased kasutasid siin esmakordselt kiviheitemasinat. · Lõpuks õnnestus sakslastel üks kindlusesein maha lõhkuda aga selle taga oli viljandlastel veel teine. · Suutmata viie päevaga linnust vallutada, alustasid sakslased kuuendal läbirääkimisi. · Kuna linnuses oli veepuudus ja palju haavatuid, siis sõlmisid vanemad piirajatega rahu.
järgmiseks loogiliseks rünnakuobjektiks Läänemaa ja selle Riiale lähim kihelkond Soontagana. 1215./1216. aasta vahetuse paiku kogunes Riia sakslastest, orduvendadest, ristisõdijatest, liivlastest ja latgalitest vägi, mis liikus mööda merejääd Soontaganasse, kus peale külade rüüstamist asuti piirama Soontagana linnust. Püstitatud piiramistornist heidetud odade ja lastud nooltega õnnestus neil seesolijatele märkimisväärseid kaotusi põhjustada, lisaks tekkis linnuse kaitsjatel puudus veest ja toidust. Sellises olukorras algasid lahingu üheksandal päeval rahuläbirääkimised. Soontaganalased nõustusid piirajate esitatud tingimustega ristiusk vastu võtta ja ülikute pojad pantvangideks anda ning rahu sõlmitigi. Üheteistkümnendal päeval lubati linnusesse siseneda preestril, kes seal olnud inimesed ristis, ja seejärel pöördus vägi tagasi. Sõjakäik Saaremaale Pärast lühikest puhkust kogunes sõjavägi uuesti, seekord saarlaste vastu minekuks
spetsiaalselt kohale veetud. Linnuse suurimast hoonest on välja tulnud ka kaks aaret, milles on nii hõbe kui ka pronksehteid. Selliste linnuste puhul, mis on omanud võimsaid kaitserajatisi, on veel üks oluline tegur, mida tuleb arvestada. Ükskõik kui võimas see linnus ka poleks, on linnusel vaja kaevu. Lõhavere linnusest avastati ka kaev, aga avastati ka väike käik, mis käis valli alt läbi. Linnuse all jalamilt avastati ka teine kaev. Kohe tekib küsimus, mis kasu on linnuse kaitsjatel sellest, et kaev on linnuse jalamil? Kui mõelda, kuidas tol ajal lahingut peeti ja kuidas linnuste piiramine käis, siis piirajad hoidsid osa aega linnusest piisavalt kaugele (paarsada meetrit nt), et linnusekaitsjad ei saaks laskerelvi kasutada ja neile pihtsa lasta. Öösiti oli võimalik ka salakäikupidi välja minna ja vette tuua. Lõhavere linnuse kaitserajatise vall kuhjatud kividest, liivast ja mullast ning palkidest oli tehtud rajatis, mis hoidis seda kõike koos
kuna alati on linnuses ka laskerelvadega mehi. Piirajad paiknevad kuskil paarisaja meetri kaugusel. Seal hakatakse kõigepealt tegema aktiivseks piiramiseks ettevalmistusi. Mõningas mõttes tuleb kroonika tekstist ka välja, et seda tehakse teatud mõttes demonstratiivselt, et linnuse kaitsjaid igatmoodi hirmutada ning ehmatada. Linnus piiratakse tõenäoliselt nii sisse, et keegi sealt välja ei saa. Alati ei pruugi kohe piiramisele järgneda aktiivne sõjaline tegevus, kuna kaitsjatel võis juba piiramise tõttu tekkida ebameeldivusi. Linnuses võis tekkida veepuudus ning ka toidumoona puudus. Seda tuuakse mitmel korral Henriku kroonikas põhjuseks, miks linnuse kaitsjad alla annavad. Linnuse piiramise ajal püüti linnuse kaitsjaid mitmel moel mõjutada. 1217. Otepää linnuse piiramisel, kui Ugandi mehed koos sakslastega olid kaitsjad ning teised eestlased koos venelastega olid piirajad. Venelased võtsid mehi kinni, lõid nad maha ning laibad heideti linnuse
Ivan IV laseb nad hukata. Vene väed jõudsid 4 augustil Viljandi alla Hakkavad Viljandit piirama. Linn võelti käibelt ära. Linnamüüre ei olnu , loss on aga väga tugevalt kindlustatud , hästi mehitatud ja hea rlvastusega. Venelased pommitavad suurtükkidest linna pommitama, purustavad osa kaitserajatisi. Palka saamata palgasõdurid otsustavad alla anda. 21 august 1560 Viljandi loss alistub. Palgasõdurid annavad üle ka kogu selle varustuse mis neil oli. Venelased lubavad ka kaitsjatel lahkuda. Läksid väidetavalt pärnusse, Ketler olevat neid ka karistanud ( osa hukatud) Fürstenberg antakse palgasõdurite poolt venelastele üle, viiakse Mosvasse. Erinevaid versioone tema saatusest. Enamasti siiski väidetavalt elas seisusekohaselt Moskvas. Vene väed hakkasid uuesti rüüstama. Viljandi langemine suurematsorti katastroof. Väiksemaid linnuseid jäetakse lihtsalt maha. Venelased saavad käigult endale lihtsalt linnuseid. Vene vägi jagunes kolmeks, peaasjalikult
mõjutatakse, oli võimalik väljendada oma seisukohta. Üldpõhimõttena kehtib kriminaalmenetluses seega arusaam, et potentsiaalsel vahistataval peab olema menetluse subjektina õigus ning võimalus mõjutada teda puudutava otsuse tegemist. Üheks ausa kohtupidamise väljenduseks on seejuures ka poolte võrdsuse põhimõte, mille kohaselt peab pooltel olema võrdne võimalus tutvuda üksteise esitatud tõendite ja seisukohtadega ning neid kommenteerida. Õigus on kaitsjatel selleski, et poolte võrdsuse põhimõtet kui ausa kohtupidamise ühte osist EIÕK art 6 tähenduses on enda praktikas kestvalt tunnustanud ka EIK (vt nt EIK 13. veebruari 2001. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 39). 12. Väär on aga kaitsjate käsitlus, et õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate tõenditega kehtib EIK praktikas absoluutsena ning piiramatult
annaabi.ee 
