Need võimsad mõõgad olid võimelised purustama rõngassärgi. Selleks ajaks olid paljud mõõgad muutunud ka pikemaks, selle jaoks, et kasutada pikemaid mõõki, tuli võtta appi mõlemad käed, kuna mõõga mass oli liiga suur. Neid mõõkasi kutsuti pooleteisekäemõõkadeks, ehk bastarditeks, ning neid oli võimalik ka hobuse selga kinnitada, kuid kanti ka vööl olevas tupes. Mööda mõõga vart jooksis soon. Mõõga käepidemest üleval oli kaitseraud, see kaitses rüütli käsi selle eest, et kui vastane lõi vastu mõõga vart, libises see alla, kuid kaitserauaga oli kindel, et löök ei taba kätt. Jaapanis kasutati keskajal mõõka nimega Katana. Alguses olid Jaapani keskaegsed mõõgad sirged. Katanat ei kasutanud rüütlid, katanat kasutasid samuraid. Katana kaal võis olla ainult kuni 800grammi ja pikkus oli katanal umbes 95cm. Pilt 1.1 Keskaja rüütli mõõk Pilt 1.2 Katana
Ketaspistodal on nupp kettakujuline. Neerupistodale (Nierendolch) annavad nimetuse ovaalsed/munakujulised laiendid käepideme juures, võivad olla nii ümmargused kui ka neerukujulised, kõige levinumad pistodad Eestist. Basilard ehk laia teraga pistodast kujunes välja uhkemaid pistodatüüpe - Sveitsi pistoda, millele on iseloomulik rohkete kaunistustega tupp. Cinqueda pistodal on teramiku laius tagaosas 5 sõrme. Vasaku käe pistodal on ettepoole kaarduv kaitseraud, sai blokeerida vastase mõõgalööke. Stilett on torkerelv , pika ja peenikese teraga, peamine salamõrvarite relv, ristlõige on ruut. Oda - tehakse vahet ratsaniku odal, jalaväelase odal, jahiodal ja viskeodal. Varasemal etapil ratsanikud ei kasutanud pikka torkeoda, vaid kasutasid viskeoda. Piik oli põhimõtteliselt pikk oda (4-5 m). Võitlusodadel ristlõige peaaegu romb, jahioda otsal on ristlõige laiem aga õhem
relvad olid väga kallid ja igaüks neist oli eraldi kunstiteos, mille oli valmistanud meister kogu oma oskusega. 12. sajandi jooksul lihtsustus mõõgateramike valmistamine kui ka käepidemete kaunistamine. Damaskimisest loobuti, teramike soon muutus aga kitsamaks. Sooneosale käepideme lähedale inkrusteeriti kirjad, mis peegeldasid agressiivse ristiusu ideoloogiat. Alates 12. sajandi keskpaigast sepistati mõõgateramikule ketta- või läätsekujuline massiivne ja raske pidemenupp ja kaitseraud. Sellised pidemeosad võimaldasid käelabale hoopis vabamat liikumist kui varasemad mõõgapidemed. Samas tasakaalustas nupp teramiku raskuse ning kergendas lähivõitluse pidamist. Kaitseraudu kaunistati hõbedaga vaid erandjuhtudel. 12.-13. sajandil tehti teramikele ka hoopis iselaadseid pronksist nuppe ning kaitseraudu. Taolisi mõõgapidemeosi valmistati Kuramaal, muistsete kurelaste või kurside töökodades. Üsna sageli esineb mõõku, mille
olid väga kallid ja igaüks neist oli eraldi kunstiteos, mille oli valmistanud meister kogu oma oskusega. 12. sajandi jooksul lihtsustus mõõgateramike valmistamine kui ka käepidemete kaunistamine. Damaskimisest loobuti, teramike soon muutus aga kitsamaks. Sooneosale käepideme lähedale inkrusteeriti kirjad, mis peegeldasid agressiivse ristiusu ideoloogiat. Alates 12. sajandi keskpaigast sepistati mõõgateramikule ketta- või läätsekujuline massiivne ja raske pidemenupp ja kaitseraud. Sellised pidemeosad võimaldasid käelabale hoopis vabamat liikumist kui varasemad mõõgapidemed. Samas tasakaalustas nupp teramiku raskuse ning kergendas lähivõitluse pidamist. Kaitseraudu kaunistati hõbedaga vaid erandjuhtudel. 12.-13. sajandil tehti teramikele ka hoopis 6 iselaadseid pronksist nuppe ning kaitseraudu. Üsna sageli esineb mõõku, mille teramik on
äratuntav. Itaallasel on õnnestunud eesmist ülendit lühendada. Selgub, et aastatega ei jää mitte ainult inimesed väiksemaks, ka Golf tõmbub veidi kokku. Vastupidiselt üldisele suundumusele on auto pikkus kahanenud poole sentimeetri võrra, aga kõrgus koguni viis sentimeetrit. (Mille eest tuleb Volkswagenit eriti kiita, need kuubikujulis-töntsid autod on ammu ära tüüdanud.) Autonina on senisest lamedam, Golfi pilk teravam kui varem. Uue kujundusega kaitseraud laseb Golfil nüüd lõuga kelmikalt ettepoole suruda. Dünaamilisuses võidab sellega kogu auto esiosa. Uste alaosas asunud kaitseliistude asemel jookseb nüüd esilaternatest alates terav viik üle ukselinkide tagatuledeni. Viimased on tublisti kitsamaks muutunud ning pöörduvad taas autokülgedele. Igatahes saab selgeks, et optiline peenhäälestus võib auto olemust tublisti muuta. Golf näib nüüd vähem pontsakana, kerejooned mõjuvad täpsematena. Seni üpris lagedad
jõuväljavõte taga - aeglustiga 540 pööret tagumine tõsteseade - 3 punktiga raam tõsteseadme tõstevõime 700 kg ketaspidurid + käsipidur roolisüsteem - hüdraulika elektrisüsteem - 12 V 45 AH kaitseraud + rullumisvastane kaitseraam standardrehvid - eesmised 6.5/80-12 / tagumised Täisraamil 250/80-18 Nelivedu, lülitusega esisillale tühimass 890 kg otse sissepritsega nelja silindriga pöörderaadius 2,70 m vesijahutusega Lombardini diiselmootor mõõdud 2276 x 1103 x 1035-1384( sõltub LDW 1404 FOCS 1372 cc / 25,5 kW e. rehvidest) 35 hj / 3400 pööret Sõidutuled + suunatuled
Mõned rüütlid kasutasid laiu ja lühikesi, raske kumera teramikuga mõõku, mis nägid välja nagu lihunikukirves. Neid nimetati falkionideks. Rüütli teiseks peamiseks relvaks oli piik, millel oli saarepuust vars ja terav terasest otsik. 11.sajandil heideti piiki samamoodi nagu oda või kasutati torkamiseks. Kuid juba 1100.aasta paiku ratsutasid rüütlid lähivõitluseks oma vaenlasele vastu, piik kõvasti kaenlasse surutud. 1300.aasta paiku lisati piigile kaitseraud, teraketas, mis kaitses rüütli kätt. 5.7Hobused Rüütlit tunti tema hobuse järgi- hobune oli tema väärikuse märgiks. Paljude Euroopa keeltes tähendabki sõna ,,rüütel" hobusemeest. Rüütli sõjahobuseks oli agressiivne sugutäkk, kes oli spetsiaalselt aretatud ning õpetatud arvatavasti ka vastaseid hammustama ja neile kabjaga virutama. Tal oli turske kere, ta võimsad kopsud ei lasknud ta väel rauged ja ta tugevad lihased võimaldasid kanda ka raudrüüs rüütlit
kus on terved karjad loomi aetud kaljukünkale ning nad sealt alla kukutatud, kuna ühte isendit oli liiga raske püüda. Seetõttu läks väga palju liha roiskuma ja lihtsalt hävines. Pronksiaeg Pronksiajal areneb pistodast mõõk. Mõõga osad: nupp (käepideme otsas nupp, esiteks selleks, et käest ära ei tuleks, teisalt teine oluline funktsioon, nimelt ta tasakaalustab mõõka käes. On mugavam mõõgaga vehelda kui tagaosas on samuti mingi raskus. – käepide (tema sees roots) – kaitseraud (ühelt poolt aitab mugavamalt mõõka käes hoida, teisalt selleks, et vastase relv mööda teramikku libisedes kätte ei saaks lõigata) – teramik e terik – tera (lõikeosa) – „veresoon“ (kaheteraliste mõõkade keskmes on soon, see on tehtud mõõga teramiku kergendamiseks ning teisalt ka selleks, et mõõk oleks painduvam ning oleks mugavam võidelda). Enamikul veresoonega mõõkadel on ka spetsiifiline teramiku valmistatud viis ning need on sageli olnud damastseeritud.
vigastusi, olenevalt sõiduki suurusest, sõiduki tüübist, kiirusest ja sellest, kas patsient on täiskasvanu või laps. Seejuures pole tegemist mitte ainult kehamassi suurusega. Täiskasvanud püüavad end kaitsta keha ärapööramisega, kui nad märkavad, et sõiduk hakkab neile otsa sõitma. Lastel on kalduvus ohu korral seista nagu paigale naelutatud. Siin tekivad sageli tüüpilised laupkokkupõrked jalakäija ja sõiduki vahel. Täiskasvanud Täiskasvanuid tabab tavaliselt kõigepealt kaitseraud vastu sääri, jalad surutakse vaagnast allpool kehast eemale. Tibia ja fibula murrud, põlvepiirkonna murrud ja põlvesideme rebendid on primaarsed vigastused. Järgnevalt põrkab patsient vastu sõidukit ning radiaatorikatte esikülg 469 tabab vaagnat ja reite ülaosa. Kõht ja rinnakorv põrkuvad vastu radiaatorikatet. See teine kokkupõrge võib kaasa tuua reieluu-, vaagnaluu-, roide- ja lülisambamurde, samuti rinna- ja kõhupiirkonna sisemisi vigastusi.
annaabi.ee 
