Saksamaa(Välismääraja 2009.10.25) Olga Dalton Saksamaa küsimusi arutavad saatejuht Kadri Liik, parlamendiliige Marko Mihkelson ja julgeolekuanalüütik Tiit Matsulevits. Põhiteemadeks on Saksamaa uus valitsus, uus koalitsioonileping ning seoses sellega ka uued välispoliitika suunad. Koalitsioonileping Koalitsioonimoodustavad Kristlikud Demokraadid ja Vabad demokraadid. Uueks välisministriks sai Guido Westerwelle ning kaitseministriks Karl-Theodor zu Guttenberg. Jõuti kompromissile ka maksukärbete osas(Vabade Demokraatide juht lubas maksukärpeid 35 miljardi euro ulatuses, samas kui Merkel vaid 15 miljardi ulatuses). Uue valitsuse koalitsioonilepe näeb ette 24 miljardi euro ulatuses maksukärpeid. Maksupoliitika muutmise vajadus tuleneb sellest, et Saksamaa majandus on surutisest kannatada saanud. 2008. aasta jooksul on eksport langenud 5 % võrra
Minister (tervise- ja tööminister Urmas Kruuse Sotsiaalminister Helmen Kütt Minister (väliskaubanduse- ja ekspordiminister) Annr Sulling Majandus- ja kommunikatsiooniminister Urve Palo 6. Anda omapoolne hinnang uue valitsuse moodustamise protsessile. Ausalt öeldes, ei ole ma väga rahul uue valitsuse moodustamiseks, kuna ministriteks said sinna toolile mitte sobivad inimesed. Esiteks ei sobi Sven Mikser kohe kindlasti mitte kaitseministriks, kuna tal pole piisavalt kogemusi sellejaoks, selle kohale oleks pidanud jääma Urmas Reinsalu(Irl). Miks ma nii arvan on see ,et ta on loodnud piisavalt sidemeid meie liitlastega ja teinud koostööd erinevate riikidega et täiustada meie sõjatehnikat. Samuti on ta hoidnud kaitsekulutused 2% peal. Teiseks haridusminister Jevgeni Ossinovski, kas ta on ikka piisavalt sobiv. Minu arvates oleks kõige sobivam Tõnis Lukas(IRL)
esialgu Malenkov, ent juba 13. märtsil pidi ta sekretäri koha loovutama Hrustsovile. Poliitbüroo liikmed tahtsid sellega ära hoida liiga suure võimu koondumist taas ühe isiku kätte ning Hrustsovi peeti ilmselt ka ohutumaks meheks parteiaparaati juhtima. Molotov sai taas välisministriks ja Beria sai taas sisejulgeoleku juhiks (ühtlasi Malenkovi 1. asetäitjaks valitsuses). Bulganin sai kaitseministriks, Vorosilov Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks. Pervuhhinit ja Saburovit peeti nö. Malenkovi meesteks. Malenkovi varjus kujunes esialgu NSV Liidu tegelikuks liidriks Beria, kes väga aktiivse ja otsustusvõimelise mehena asus riiki reformima. Vastupidiselt oma minevikule asus Beria pooldama liberaalseid reforme, poliitvangidele amnestia andmist, arstide ja juutide vastu suunatud protsesside lõpetamist jms. Samuti asus ta pooldama suuremate õiguste andmist teistele rahvastele NSV Liidu
Usk on islam. Kasutusel on vasakpoolne liiklus ja meetersüsteem. Rahaks on Brunei dollar, aga ametlikult käibib ka Singapore dollar. Riigikord on absoluutne monarhia ja valitsejaks aastast 1967 Tema Majesteet Sultan Sir Hassanal Bolkiah. Tegemist on maailma vanima järjestikku valitsenud kuningliku liini 29. järeltulijaga. Ülestähendused tema eelkäijate valitsemisaegadest on rohkem kui 600 aastat vanad. Tema Majesteet on ühtlasi ka riigi peaministriks, kaitseministriks ja rahandusministriks. Riigi valitsemisel on tal abiks neli konstitutsioonilist kogu: ministrite nõukogu, riiginõukogu, õigusjärglusnõukogu ja usunõukogu. Brunei Darussalam on maailma suuruselt neljas veeldatud gaaside ja Kagu- Aasia suuruselt kolmas gaasi tootja. Nafta ja gaasi tootmine moodustab riigi majanduse mahust domineeriva osa - 83 protsenti. Esimesed naftaleiukohad avastati 1929.aastal ning just nafta ja gaas on teinud
võitis taas CDU/CSU11 ning Adenauer jätkas kantslerina. SPD esimeheks aastail 1952-1963 (peale Schumacheri surma) oli Erich Ollenhauer, kes kaotas Adenauerile ka 1957. aasta valimistel. Samuti said sotsiaaldemolraadid lüüa presidendivalimistel 1959, kui Heussi järglaseks valiti CDU kandidaat Heinrich Lübke. Adenaueri valitsuse teine mees oli majandusminister Ludwig Erhard, kelle suureks saavutuseks oli kuulus Saksa ,,majandusime" (Wirtschaftswunder). Mõjukas mees oli ka 1956-1962 kaitseministriks olnud Franz Josef Strauß, kellest 1961 sai CSU esimees. Augustis 1961 ehitati Berliini müür. SPD üks juhte Willy Brandt oli tollal (1957-1966) Lääne-Berliini linnapea ja see võimaldas tal tõusta vahetult enne valimisi Saksamaa meedia huviorbiiti, mistõttu just Brandt (kes ei olnud tollal veel SPD esimees) nimetati SPD kantslerikandidaadiks. Adenaueri juhitud CDU võitis küll septembris 1961 toimunud valimised, kuid edu SPD ees oli ülinapp (CDU sai 192 ja SPD 190 kohta)
1989 sai rahvavabariigist vabariik. jaan 1989 said ka teised parteid peale valitseva tegutsemisõiguse. okt 1989 saadeti laiali Ungari Sotsialistlik Töölispartei. Poola Poola suhtes jäi kehtima MRP piir. Kommunistlik riigipööre toimus kiiresti, sest Varssavi ülestõusu ajal oli rahvuslik okupatsioon likvideeritud sakslaste poolt. Likvideeriti teised parteid, riigistati ettevõtted, säilis maaeraomand. Vägede kõrgeim ülemjuhataja oli poola päritolu vene marssal Rokossovski, kes sai kaitseministriks. Lech Walesa streigikomitee juht, ametiühingukoondise "Solidaarsus" esimees. "Solidaarsus" iseseisev võimudest ja parteidest sõltumatu organisatsioon Poolas 1970. aastail. "Solidaarsus" muutus ohtlikuks valitsusele, kuulutati välja erakorraline seisukord, arreteerimised, keelustati streigid ja väljaastumised, üldine töökohustus sõjaväe kontrolli all. Püüti muuta tervet Poolat suureks sunnitöölaagriks. 1983. tühistati erakorraline seisukord. "Solidaarsus" jäi keelustatuks
reforme, suurt rolli mängisid nende juures ta vend Konstantin Nikolajevits (srn 1892) ja Nikolai Miljutin (srn 1872). Seetõttu on ta tuntud kui liberaalseim Venemaa keiser. Tapeti terroristide poolt. Tema välispoliitikat juhtis Aleksandr Gortsakov (srn 1883), kaitseministriks oli Dmitri Miljutin (srn 1912). Pidas 1877-1878 Türgiga maha sõja (Balkanil slaavlaste huvide kaitsmine oli venelaste seas populaarne) ja sõlmis 1873 Bismarcki ning Austriaga nn Kolmekeisriliidu. Seejärel hakkas aga Venemaa lähenema Prantsusmaale. Ka tema ajal õitses kirjandus (Dostojevski, Tolstoi,
Kohe hakkasid levima kuuldused, et tüdruk oli olnud Hitleri armuke. Juba 1929 oli Hitler tutvunud ka Eva Brauniga, kes 1932 ja 1935 üritas samuti end tappa. Juunis 1932 sai Saksamaa kantsleriks Franz von Papen, kes kuulus ametlikult Zentrumsparteisse, ent oli oma parteikaaslastest tunduvalt parempoolsem ja toetas Hindenburgi, peagi astus ta sellest parteist välja. Papeni valitsuse välisministriks sai Konstantin von Neurath ja kaitseministriks Hindenburgi soosik kindral Kurt von Schleicher. Juulis 1932 valiti uus Reichstag ning natsid said juba 37,2% häältest. Seepeale nõudis Hitler endale kantslerikohta. Hindenburg keeldus. Novembris 1932 korraldati taas Reichstagi valimised, natsid said 33% häältest ja von Papen astus tagasi. Uueks kantsleriks nimetati Schleicher, kes üritas enda poole meelitada NSDAP vasaku tiiva juhti Gregor Strasserit, aga tulemusteta.
Ega too Tõnissonide tandem nüüdki ministreina kaua vastu ei pidanud, ainult sama aasta 26. oktoobrini, siis asus valitsema Ants Piip; kes oli pea- ja sõjaminister korraga. A. Tõnisson asus nüüd oma eelmisele ametipostile, 1. diviisi ülemaks tagasi. 1. juulil 1921 paigutati ta ümber 3. diviisi ülemaks ja sealt 1. oktoobril 1928 veelkord 1.diviisi ülemaks. 1. novembril 1932 kutsuti ta teistkordselt valitsusse K. Pätsi valitsusse kaitseministriks. A. Tõnisson käis nüüd tähtsal tollal Pagari tänaval asunud kaitseministeeriumis (järgnenud okupatsiooni ajal asus seal NKDV KGB Eesti NSV peakorter) kuni 18. maini 1933. Seejärel sai ta jälle ligi 4 kuud olla ülemaks oma vanas armsas 1. diviisis, kuni ta 15. septembril 1933 kutsuti Kaitseministeeriumi Nõukogu alaliseks liikmeks. 1. mail 1934 lahkus A. Tõnisson sõjaväeteenistusest. Rahuajal olid tee ta rinnale leidnud Kotkaristi I klass ja Valgeristi I klass
Eesti 7. oktoober eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes Heinrich Mark teatas Riigikogu ees esinedes eksiilvalitsuse tegevuse lõpetamisest. 19. oktoober Isamaa, ERSP ja Mõõdukad kirjutasid alla valitsuskoalitsioonilepingule. President kinnitas ametisse uue valitsuse eesotsas peaminister Mart Laariga, 21. oktoober välisministriks sai T. Velliste, siseministriks L. Parek, kaitseministriks Hain Rebas. Abhaasiast toodi erilennuga Eestisse esimene rühm sõjapõgenikke. Järgmised 25. oktoober rühmad toodi 29. oktoobril ja 16. novembril. Ühtekokku jõudis esivanemate sünnimaale tagasi ligikaudu 200 Abhaasia eestlast. 29. oktoober Moskvas teatati Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli originaali leidmisest. 18. Teatati Tartu Kommertspanga tegevuse lõpetamisest. detsember 18.–28.
lennuk, mis tõi kaupa, mis oli mõeldud vaid Žukovile. Ka madalama taseme sõjaväelased tõid koju kraami. See mängiti süüna välja vaid mõne inimese puhul. Mitmed kõrged sõjaväelased said veelgi traagilisema saatuse osalisteks. Mitmed kindralid lasti maha, mitmed marssalid, nt Novikov, Udjakov, Zarušin, arreteeriti ja pidid mitmeid aastaid vangis olema. Üsna jõuliselt represseeriti ka sõjalaevastiku juhtkonda jne. Sõjaväe etteotsa pandi Stalini poolt kaitseministriks Nikolai Bulganin- oli selge valik. Oli sõjaväelaste jaoks naljanumber. Tema karjäär oli olnud poliittöötajana ridel olla. Tegelikult sisuliselt sõjaväest ei teadnud midagi. Et selline inimene pandi tegelikke sõjaväelasi juhtima, oli nende jaoks selgelt löök allapoole vööd. Seda tegi Stalin teadlikult, Bulganin oli ka see, kes Stalini suuniseid ja juhiseid korralikult ellu viis.
annaabi.ee 
